Arhitektuur Itaalias ja Saksamaal (0)

BAROKK
Sissejuhatus
16. sajandi lõpul kerkis Itaalias esile uus kunstistiil - barokk. Selle nimetust oleks kõige lihtsam seletada sõnaga "ebatavaline" - oma hoo, kire, tunnete ning isegi ülepaisutuste ja liialdustega pakub see kunst vaatajale palju ootamatut, rabab ja üllatab teda. Barokk-kunsti tundeküllast jõudu kasutas rooma -katoliku kirik , püüdes suurendada rahvahulkade usutunnet. Seda kunsti soosisid ka isevalitsejad, kes leidsid selles suurepärase vahendi oma võimu ja suuruse näitamiseks. Nii saigi barokk-kunst erilise tähenduse katoliku usu maades või seal, kus ta leviku eest hoolitsesid valitsejad . Ta vallutas peaaegu kogu Euroopa ning jõudis hispaanlaste kaudu isegi Ameerikasse, kus teda praeguseni nimetatakse hispaania stiiliks. Nii kaugele polnud levinud ükski varasem Euroopa kunstistiil.
Barokk ei ole kuigi ühtlane ja üleeuroopaline stiil.
· Otseselt barokne stiil on omane ainult nendele maadele kus agaralt tegutses katoliku kirik, püüdes tagasi vallutada reformatsiooni ajal kaduma läinud kohta inimeste hingedes - seega Itaalia, Hispaania , Madalmaade lõunaosa (ehk Flandria ) ja Lõuna-Saksamaa. Tinglikult võiks seda nimetada pärisbarokiks.
· Seevastu Prantsusmaal, ka Inglismaal võeti omaks rahulikum ja kainem, otseselt antiikkunstist eeskuju võttev stiil - seda on nimetatud vanaklassitsismiks. Sellise kunsti eelistamise taga oli rohkem valitsejate maitse ja toetus.
· Hollandis (Madalmaade iseseisvunud põhjaosas) kujunes aga välja sootuks omalaadne, barokist sootuks erinev kunst, mida hoopis realistlikuks võiks pidada. Vahel ongi seda nimetatud barokseks realismiks. Jällegi sõltus selline kunst otseselt oma tellijast - Hollandis võimu juurde pääsenud kodanlusest. Selle alla kuulus ka Eesti ja Skandinaaviamaad.
Siiski ei ole õige rangeid jaotusi kasutada, sageli põimuvad eri suundumused omavahel. Pealegi on ka muudes Euroopa maades levinud barokk niivõrd omanäoline, et seda võiks lausa omaette nähtuseks pidada, näiteks on põhjapoolse Euroopa barokk-kunst hoopis lihtsam, kainem ja asjalikum kui Itaalias, samas aga puudub klassikaline rangus . Sellist kunsti võib leida meil, Eestis.
Barokki peetakse üldiselt 17. sajandi stiiliks, mõnevõrra ulatus ta ka 18. sajandisse, mõnel maal kestis see isegi III veerandi lõpuni.
Pärisbarokk
16. sajandil valitses Euroopas tõeline segadus . Usupuhastus ehk reformatsioon oli paljudes Euroopa piirkondades katoliku usu peaaegu täiesti välja tõrjunud ning kestis pidev ja verine võitlus eri ususuundade vahel. Välja olid kujunemas tugeva keskvõimuga rahvusriigid, ikka rohkem kerkis esile seni varjus olnud kodanlus. Maadeavastused ja teaduste areng oli tugevasti avardanud inimeste silmaringi ning seadnud paljud senised tõekspidamised kahtluse alla.
Sellises keerulises olukorras tuli katoliku kirikul järk-järgult loobuda sajanditega juurdunud traditsioonidest. Käivitus nn. vastureformatsioon , võitlus kaotatud positsioonide taastamise eest eelkõige inimeste südames. Selleks et katoliku usku inimestele lähemale tuua kasutati väga erinevaid vahendeid.
Ühe inimeste mõjutamise vahendina sobis kunst. Kirik leidis, et kunsti loodud illusioonid aitavad usku inimestele arusaadavamaks muuta ja samas tekitada usklikes tunde taevasse ülendumisest. Itaalias 16. sajandi lõpul renessansist välja arenenud barokk oma tundeküllase ja kaasahaarava jõuga saigi kiriku liitlaseks. Barokk oma suurejoonelisusega sobis hästi ka ülikkonnale.
Baroki nimetus tuleneb itaalia keelest, milles barocco tähendab eriskummalist ja veidrat . Barokk-kunst ongi tundeküllane, jõuline, äge, täis rahutust ja tormlemist. Barokile ei ole omane mõistuspärasus, vaid pigem rõhumine inimese tundemaailmale.
Selline n.ö. ehtne barokk on omane piirkondadele, kus katoliku kirik kõige ägedamalt tegutses - Itaaliale, Hispaaniale, tol ajal Hispaania võimu all olnud Lõuna- Madalmaadele ehk Flandriale (praegune Belgia) ja neile Saksamaa piirkondadele, mis katoliiklikuks olid jäänud, samuti Poolale-Leedule.
Neis maades pöörati suurt tähelepanu jumalakodade ehitamisele (sakraalarhitektuurile) ja usulise sisuga kujutavale kunstile.
Siin kasutatud mõiste "pärisbarokk" võib tunduda kummaline, siiani seda kasutatud pole, ometi leiab lehekülje autor selle igati asjakohase oleva.
Peamiseks kunstiliigiks arenes barokiajastul arhitektuur . Selle sünnikohaks sai paavstilinn Rooma . Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad.
See küllaltki lihtne fassaad sai eeskujuks paljudele teistele, kordkorralt keerulisemaks muutuvatele fassaadidele. Neid murti ja painutati, kaunistustega loodi seal rahutuid valguse ja varju mänge. Selles saavutas äärmuse liialdusi armastav Francesco Borromini (1599-1667). Eenduvad ja taanduvad osad, lainelised jooned nii fassaadil kui põhiplaanis iseloomustavad tema loodud hooneid .


Üleeuroopalise kuulsuse saavutas Lorenzo Bernini ( 1598 -1680), kelle käe all sai lõpliku lihvi Rooma Püha Peetri kirik. Tema kujundas kirikuesise väljaku, muutis tunduvalt renessanssmeistrite kavandatud hoonet ja teostas sisekujunduse.
Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele basiilika , kuid uudselt ümberkujundatuna.
Pealööv ehitati hästi avar ja valge, külglöövidest moodustati rida kabeleid, altaripoolses osas kerkis kuppel. Kirikutel võis leiduda ka fassaaditorne; neil kõrgusid veidrad paisutustega tornikiivrid.
Esinduslikumate barokkehitiste sisemus kaeti kalli värvilise marmori, lopsakate skulptuurkaunistuste ning maalidega. Viimaste juures taotleti petlikku ruumimõju. Laemaalides kasutati oskuslikult perspektiivi: seinu nagu jätkanuksid ülal maalitud sammaskäigud. Lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast ruumist. Baroki ajajärgul plaanipärastati ka linnaehitust. Eelistati tugevaid värvusi, ehitati mitut värvi kivist ja kaunistati kullatud pronksiga.
Barokiajastul ehitati Euroopas palju suurejoonelisi losse, rajati pöetud puude ja sirgete alleedega parke, kujundati avaraid väljakuid mälestussammastega, planeeriti esinduslikke linnaosi
Arhitektuur Itaalias
Kirikutes mindi üle ladina ristile ning kirikud muutusid pikkadeks. Põhja- ja lõunatiibadesse ehitati kabelid . Väga suurt tähelepanu osutati maalidele ja skulptuuridele. Nende eesmärgiks oli muuta kirik suursugusemaks. Välisvaatel tohutult dekoratsioone. Lopsakas fassaad. Kirik kahekordne ja fassaad varjas kupli , jättes suursuguse mulje. Fassaadi pind dünaamiline ja rahutu . Kasutati väga palju valguse ja varju mängu.
Arhitektuur Saksamaal
Jõudnud üle Itaalia piiride, omandas barokkarhitektuur igal maal erinäolise ilme. Saksamaa oli üle elanud 30. aastase sõja. Hakati rajama luksuslikke parke ning suurehitisi. Samuti oli ka Austrias .
Skulptuur
Barokkarhitektuuri juurde kuulus lahutamatult ka skulptuur. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud , maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised þestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Silmapaistvaim 17. sajandi skulptor oli ka arhitektina tuntud itaallane Lorenzo Bernini (1598-1680). Ta tuntumad skulptuurid on antiikaineline röövimisstseen valgusejumala Apolloni ja nümf Daphnega, samuti ka altarikuju "Püha Theresa ekstaas" ühes Rooma kirikus. Oma maaliliste, marmorist väljaraiutud pilvedega ning nagu tuule käes voogavates rõivastes tegelastega väljendab see tundeid rõhutav teos väga selgelt barokkskulptorite taotlusi.Täiesti erandlikku skulptuurilaadi harrastati 17. sajandil Hispaanias. Sealsetele värvitud puuskulptuuridele lisati suurema loomulikkuse saavutamiseks klaassilmad ja kristallpisarad ning mõnikord pandi kujudele isegi päris riided selga .
Maalikunst
Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele
Harrastati ajaloolisi teemasid . Püüti väljendada taltsutamatuid kirgi ja afekte ning kujutada tähtsaid inimesi suurtes tegudes.
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu.
Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed þestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenide.
Maalikunst Itaalias
Barokkmaal tekkis Itaalias. Siis sai kunstnikel villand suurmeistrite jäljendamisest. Hakati jäljendama varasemaid suurmeistreid. Selle aja jooksul kaeti sealsete losside ja kirikute seinad tohutu hulga baroksete maalingutega. Seejuures said eeskujuandvaks Bolognas töötanud Carracci perekonda kuulunud meistrite usu teemalised või antiikainelised seinamaalid . Nemad olid ühed varajasemad suurmeistrite jäljendajad.
Nende suunaks oli, et maal peab olema ideaalne, ilutsev ja muljetavaldav. Reni , Pomenchio ja Guercino jälgisid vendade õpetusi.
Samal ajal oli ka teine suund - realistlik suund kus vastupidi väga loomutruult kujutada. Selle suuna levitajaks oli Michelangelo Caravaggio ( 1573 -1610). See rahvalik maalija püüdles tõetruuduse poole, olgugi et see tõde võis ka inetu või isegi labane olla. Tema maalide tegevuspaik on võetud tegelikust elust, sündmustik hargneb enamasti poolpimeduses, mida lõhestab poolviltu ülalt langev ere valgusvihk , niinimetatud keldriluugivalgus . Poosid olid suvalised. Hakati tegema natüürmorti. Oluline oli liikuvus ja elujõulisus. Selle ilmeka ja dramaatiliselt mõjuva võtte omandasid hiljem teisedki maalijad , ka väljaspool Itaaliat.
See oli ka aeg kus teiste maade kunstnikele sai lausa pühaks kohuseks käia kindlasti Itaalias õppimas ja uurimas antiikaja renessansi kunstisaavutusi.
Maalikunst Hispaanias
Erilisest sügavast, tõsisest ja kuidagi fanaatilisest vaimust on kantud barokkmaal
Hispaanias. Seal loodi peamiselt kirikupilte ja portreesid. Valitsesid rasked pruunikad toonid ning keldriluugivalgus, mis andsid pinget nii imelistele pühaku-legendidele kui ka tõetruudele portreemaalidele.
Vanim ja omapäraseim hispaania baroki suurmeistrite seas on kreeka päritoluga kunstnik, keda tuntakse üldiselt ta hüüdnime El Greco (õieti Domenikos Theotokopulos, kreeklane , 1541-1614) järgi. Kuigi võõramaalane, kes tõi endaga kaasa mõjutusi sünnimaalt ning maneristlikke jooni oma õppeajast Itaalias, oskas see geniaalne maalija olla hispaanialikum kui hispaanlased ise. Tema maalides avaldub see pärand, mille hispaanlaste hinge olid jätnud katoliku kirik ja ähvardav inkvisitsioon. Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud.
Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud, teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel. Maalis ekspressiivses maneristlikus laadis portreid ja usulise sisuga kompositsioone. Suur osatähtsus oli ka müstilisel nägemuslikkusel. Teoste ülesehitus oli barokipäraselt dünaamiline, keerukas ja mitmeplaaniline.
Pärast El Grecot lõid tumedatoonilisi ja usuhardaid pühakupilte Jusepe de Ribera (1590-1652) ja Francisco de Zurbaran (1599-1664). Zurbaran oli Velazqueze kõrval suurim realist hispaania maalikunstis, seejuures aga hoopis ühekülgsem. Maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon.
Üks kõigi aegade tuntumaid hispaania kunstnikke üldse on Diego Velazquez (1599-1660) - tõetruude, suure inimestetundmisega loodud portreede autor. Ta maalis väga realistlikult ja sellepärast said paljud ta pildid suure kriitika osaliseks . Ta töötas Hispaania õukonnas. Pärast noore Velazqueze tööde nägemist ei lasknud kuningas enam mitte kellelgi teisel ennast maalida ning Velazqueze osaks sai luua sadu pilte kuninglikust perekonnast ja õukondlastest, kääbustest ja õuenarridest - kuigi ta oli alustanud tavaliste inimeste ja igapäevaste esemete maalimisega.