Eesti Vabariik 1920-1930 (0)

Eesti Vabariik 1920.-1930. aastail
Vene võimu alt vabanenud Eestis oli inimestel kindel soov rajada iseseisev demokraatlik vabariik. Sellest veendumusest lähtus ka Asutav Kogu esimest põhiseadust koostades. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt teostas seadusandlikku võimu Riigikogu ja täidesaatvat võimu valitsus. Valitsuse kinnitas ametisse Riigikogu ning selle tegevust juhtis riigivanem , kes täitis lisaks peaministri kohustustele ka presidendi esindusülesandeid, sest presidendi ametikohta polnud.
Riigikogus oli enamasti esindatud kuus suurt ja mõned väiksemad parteid. Erakondade paljususe tõttu juhtisid Eestit koalitsioonivalitsused , mis suurte vastuolude tõttu osutusid ebapüsivaks ja lagunesid suhteliselt kiiresti.
1930. aastate algul tabas Eesti majandust ja ühiskonda kriis. See sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist, mille tulemusena läksid paljud tehased, ärid ja talud pankrotti , kasvas tööpuudus ning langes elatustase. Kiiresti levis arvamus, et on vaja piirata Riigikogu õigusi ja luua riigipea ametikoht . Usuti, et laialdast võimu omav riigipea päästab maa ja rahva raskustest ning paneb uuesti maksma kindla korra, Riigipea ametikoha loomiseks oli aga vaja muuta põhiseadust.
Põhiseaduse muutmist nõudis eriti jõuliselt Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Oktoobris 1933 kiideti rahvahääletusel heaks põhiseaduse parandused , mis nägid ette rahva poolt valitava riigipea ametikoha loomise ning andsid riigipeale laialdased õigused. Valimised pidi toimuma aprillis 1934 ning seal kavatsesid osaleda ka vabadussõjalased.
Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enda kätte, teostasid riigivanem Konstantin Päts ja endine sõjavägede ülemjuhtaja Johan Laidoner märts 1934 sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitseseisukord , lükati edasi valimised, Riigikogu saadeti laiali, keelati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Demokraatia asendus autoritaarse riigikorraga, mis on tagantjärele saanud nime „vaikiv ajastu“.
Uued riigijuhid lasksid koostada uuepõhiseaduse, mis vastas nende soovidele. 1937. aasta põhiseadusega loodi presidendi ametikoht. Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks sai Konstantin Pätis. Moodustatud uus Riigikogu oli presidendile ja valitsusele kuulekas.
Eesti välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuks loeti Venemaad, abi aga loodeti saada ennekõike Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Kuid mingeid kokkuleppeid ei õnnestunud sõlmida, selleks huvitus välisilm Eestist liialt vähe.
Olulisim ümberkorraldus majanduse alal oli maareform . Selle käigus riigistati mõisnike maavaldused, mis jagati soovijatele. Nii tekkis 35 000 uut asundustalu .
Eesti tähtsaimaks majandusharuks jäi põllumajandus, mille arendamisele aitas riik igati kaasa. Tööstused asendati Venemaa huvides töötanud hiigeltehased uute ettevõtete ja tervete uute tööstusharudega. Eesti peamisteks väliskaubanduspartneriteks kujunesid Suurbritannia ja Saksamaa. Väljaveos olid esikohal põllumajandussaadused, sisse veeti eelkõige tööstusseadmeid, toorainet ning kütuseid.
Iseseisvusaastate suurimaks saavutuseks oli kultuuri arendamine. Esimest korda kadus oht kaotada rahvuslik kultuur saksastudes või venestudes. Suurt tähelepanu pöörati haridusolude parandamisele, pandi alus eestikeelsele kõrgharidusele ja teadusele. Laienesid kultuurikontaktid välismaaga. Võõrkeeltesse tõlgiti eesti kirjanike teoseid. Eesti sportlased tõid olümpiamängudelt 19 medalit ning osalesid edukalt muudelgi suurvõistlustel. Jätkus kohalike muusikapäevade ja laulupidude traditsioon. Kutseliste teatrite kõrval tegutses sadu asjaarmastajate näitetruppe.