Eesti Vabariigi areng 1920 (0)

Eesti Vabariig aren 1920-1940: probleemid ja lahendused

Vene võimu alt vabanenud Eestis oli inimestel kindel soov rajada iseseisev demokraatlik vabariik. Sellest veendumusest lähtus ka Asutav Kogu Eesti esimest põhiseadust koostades. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt teostas seadusandlikku võimu ühekojaline parlament - ja täidesaatvat võimu valitsus. Valitsuse kinnitas ametisse Riigikogu ning valitsuse tegevust juhtis riigivanem. Riigivanem täitis lisaks peaministri kohustustele ka riigipea (presidendi) esindusülesandeid, sest presidendi ametikohta ei loodud. Neil aastail osalesid Eesti poliitika kujundamisel paljud erakonnad. Enamasti oli Riigikogus esindatud kuus suurt ja mõned väiksemad parteid. Erakondade paljususe tõttu ei suutnud ükski neist moodustada üheparteilist valitsust ning Eestit juhtisid koalitsioonivalitsused. Mida rohkem oli valitsuses erinevaid parteisid, seda suuremad olid koalitsioonisisesed vastuolud. Vastuolude tõttu osutusid koalitsioonid ebapüsivaks ja enamik valitsustest lagunes suhteliselt kiiresti (valitsuse keskmine eluiga jäi alla 11 kuu). Mitmed poliitikud pidasid sagedasi valitsuskriise ebanormaalseteks ja leidsid, et valitsused ei jõua nii lühikese ajaga omi eesmärke ellu viia. 1930. aastate algul tabas Eesti majandust ja ühiskonda kriis. See sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist, mille tulemusena läksid paljud tehased, ärid ja talud pankrotti, kasvas tööpuudus ning langes elatustase. Inimesed hakkasid elu halvenemises süüdistama erakondi, parlamenti ja valitsust. Kiiresti levis arvamus, et on vaja piirata Riigikogu õigusi ja luua riigipea ametikoht. Usuti, et laialdast võimu omav riigipea päästab maa ja rahva raskustest ning paneb uuesti maksma kindla korra. Riigipea ametikoha loomiseks oli aga vaja muuta põhiseadust. Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enda kätte, teostasid riigivanem Konstantin Päts ja endine sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 12. märtsil 1934. aastal sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitsesisukord, suleti kõik vabadussõjalaste organisatsioonid, vangistati mitusada juhtivat vabadussõjalast, lükati edasi valimised, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali ja saadikutel ei lubatud uuesti koguneda, erakondade tegevus lõpetati ja nende asemele loodi riiklik ainupartei (Isamaaliit), ajakirjandus allutati järelvalvele ja mitu ajalehte suleti, kõige olulisemate asutuste, nagu ametiühingute, noorsoo-organisatsioonide, omavalitsuste, ülikoolide, kiriku jt. üle kehtestati range kontroll, olulisi seadusi hakati välja andma riigivanema dekreetidena. Demokraati asendus autoritaarse riigikorraga, mis on tagantjärele saanud nimeks vaikiv ajastu. 1930. aastate algul rahvusvaheline olukord teravnes. Maailmarahu hakkasid ohustama nii stalinlik Venemaa kui ka hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid ja muutusid järjest sõjakamaks. Samal ajal ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus lahendada rahvusvahelisi probleeme. Sellistes tingimustes ei olnud Eesti püüded kindlustada oma julgeolekut tulemuslikud. Teise maailmas]ja puhkedes osutus Eesti rahvusvaheliselt isoleerituks ning oli kergeks saagiks sõjakatele totalitaarriikidele. Kuna Eesti oli nii kerge saaks Venemaale teise maailmasõja eel siis ma usun et nad ei jätnus seda võimalust kasutamata ja okupeerisid Eesti. Eesti Vabariigi areng oli üpris hea, kui arvestada sellel ajal toimunud sõdu, mis olid takistuseks riigi arengule. Sellel ajal oli ka majanduslangus mis ei olnud arnguks kaasaaitav, aga kokkuvõttes on nüüd Eesti iseseisev ja ei ole kellegi võimu all seega saab öelda et areng oli ainult positiivne kuigi ette tuli palju takistusi.