Jupiteri atmosfääris äratab suurt tähelepanu Suur Punane Laik, mida on vaadeldud ligi 3 sajandit. Laik on suhteliselt keeriseline moodustis mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Kosmoseaparaatide abil tehtud värvifotodelt on avastatud ka mitu väikest punast laiku ning keeriseid. Magnetväli on Jupiteril 20 korda tugevam kui Maal. Planeedi võimsad kiirgusvööndid küünivad pinnast 8 miljoni km kauguseni. Detsembris 1995 jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis enne hiidplaneedi tehiskaaslaseks muutumist saatis planeedi atmosfääri sondi. Kahe aasta jooksul peab see uurima nii Jupiteri ennast kui ka mitmeid tema kaaslasi.1610. aasta jaanuaris Galileo avastatud Jupiteri suured kuud näitasid, et ka mõni teine planeet peale Maa võib omada kaaslasi. See oli tähtis tõend Kopernikuse maailmasüsteemi kasuks. Oli ju tolle ajani Kuu ainus teadaolev planeedikaaslane. Jupiteril on 2006. aasta sügiseks teada 63 kuud.
küllaltki kiiresti muutuda. Veel üks põhjus miks päike mulle meeldib on see, et ta on küllalti salapärane. Seda on raske uurida ja uusi asju avastada. Aga kuna tehinika on aegade jooksul aina arenenud, siis täiesti võimatu uurimine ei ole. Praegu saadetakse kosmosesse uurimisaparatuure. Esimese kosmosest saadud tulemuse ja seejuures olulise andis Päikese kohta 2. jaanuaril 1959 startinud Nõukogude automaatjaam Luna 1, mille otseseks uurimisobjektiks polnudki Päike, vaid hoopis Kuu! Juba 20. sajandi alguses olid mitmed teadlased oletanud, et Päikesest lähtub laetud osakeste voog. Põhjuse selleks andis muu hulgas asjaolu, et komeetide gaasilised sabad on alati suunatud Päikesest eemale, justkui puhuks sealt tuul. Oma 1958. aastal avaldatud artiklis nimetaski tuntud USA päikeseuurija Eugene Parker seda tabavalt päikesetuuleks ning see nimetus on käibel praeguseni.
läänekaldale ja veel rohkemgi). Marsil on kaks kuud: Phobos ja Deimos (tõlkes Õudus ja Hirm). Nad meenutavad rohkem asteroide kui korralikke kuusid: Phobose suurim läbimõõt on 27, keskmine 21 ja väikseim 19 km, Deimose keskmine läbimõõt on vaid 13 km. Mõlema kaaslase kuju on ideaalsest sfäärist kaugel. On möödunud kakskümmend üks aastat Vikingite lennust ja Marsile jõudis 1997. aastal USA rahvuspühal 4. juulil automaatjaam Pathfinder (USA). Tehti enneolematuid samme teadlaste poolt: esmakordselt laskus mehitamata kosmoselaev planeedile ilma selle orbiidil peatumata, esmakordselt kasutati maandumisel ülehelikiirusel (2896 km/h) töötavat langevarju ja esmakordselt veeres planeedi pinnal Maalt kontrollitav sõiduk. Pathfinder laskus Marsi pinnale kell 19:56 (Ida- Euroopa suveaeg), Maal registreeriti selleks kell 20:06. Pathfinderi maandumiskohaks valiti Ares Vallis (Arese org)
ix näitab meteoroloogiajaama tüüpi laeval ja seda, kas ilmastikunähtused pannakse telegrammi. Kodeeritakse järgnevalt: Kood Jaama tüüp Grupp 7ww W1W2 1 Vaatleb tüürimees Edastatakse 2 Vaatleb tüürimees Ei edastata (pole andmeid) 3 Vaatleb tüürimees Ei edastata (pole vaadeldud) 4 Automaatjaam Edastatakse 5 Automaatjaam Ei edastata (pole andmeid) 6 Automaatjaam Ei edastata (pole vaadeldud) h CL ja Cm pilvede kôrgus (alumine piir). Kodeeritakse järgmise tabeli abil Kood H (m) Kood H (m) 0 < 50 6 1000 - 1500
6. PILT Nagu näha on, Neptuun viimane suurtest gaasilistest planeetidest. 7. KAASLASED: Triton, mis on üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis liigub nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas ja Nereis, mille orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni kümne miljoni kilomeetrini. 8. Neptuun ja Triton 9. KAKS TUMEDAT LAIKU: Need jäid peale 25. augustil 1989. aastal Neptuuni külastanud automaatjaam Voyager 2 ülesvõtetele. Tegemist on hiiglaslike atmosfäärikeeristega, mis toovad esile sügavamatest kihtidest pärinevaid, teistsuguse keemilise koostisega ja teist värvi pilvi. 10. Suur ja väike tume laik 11. Ja siis veel suur tume laik 12. RÕNGAD: Nagu teistelgi hiidplaneetidel, on ka Neptuunil rõngad, kuigi väikesed. Neptuuni kaks kitsast rõngast. Üks paikneb 53 000 ja teine 63 000 kilomeetri kaugusel planeedi tsentrist
nad. Rõngaste pindala ületab ka Saturni oma, Maast rääkimata. Roche arvutuste järgi ei saa lähemal kui 2,44 planeedi raadiust suuri kaaslasi tekkida ning kui nad sinna satuvad, siis nad purunevad. Saturni rõngad asuvad just sellises vahemikus ning teadlased arvavad, et materjal, millest muidu oleks tekkinud mõned kuud, on jäänud rõngastesse. 1973. aasta aprillis startis "Pioneer-11", mis jõudis Saturni E-rõngasse 1979. aasta 1. septembril. Automaatjaam tegi palju huvitavaid vaatlusi ja avastas veel kaks kitsat rõngast, F- ja G-rõnga. "Pioneer" avastas ka Saturni kiirgusvööndid. 1980. aasta novembris jõudis Saturni juurde automaatjaam "Voyager-1". Leiti, et Saturni rõngas koosneb sadadest väikestest rõngastest. Cassini lõhes pildistati mitut kitsast nõrka rõngast. "Voyageri" piltide põhjal jõudsid uurijad arvamusele, et F-rõngast "karjatatakse": kaks kuud, Prometheus ja Pandora tiirlevad teine teiselpool rõngast.
Vaatlusväljaku kõrgus Vaatlusväljaku kõrgus merepinnast: 7 m merepinnast: 70 m Vaatlused Standardsed vaatlusajad: kl. Standardsed vaatlusajad: kl. 00, 03, 06, 09, 12, 15, 18, 21 00, 03, 06, 09, 12, 15, 18, 21 GMT GMT Automaatjaam edastab Automaatjaam edastab andmeid igal täistunnil andmeid igal täistunnil Lisaks automaatjaamale Lisaks automaatjaamale tehakse ka manuaalseid tehakse ka manuaalseid vaatlusi: kl. 06, 18 GMT vaatlusi: kl. 06, 18 GMT Vaatluste algus 1922 Vaatluste algus 1922
kaaslasi tekkida ning kui kosmilises mõttes suured kehad sinna satuvad, siis need peaksid raskusjõu tõttu purunema. Saturni rõngad asuvad just sellises kauguses ning teadlased arvavad, et aine, millest muidu oleksid tekkinud kuud jäi rõngastesse. Rõngaste täpne olemus selguski alles esimeste tehiskaaslaste möödumisel Saturnist. 1973. aasta aprillis startis "Pioneer-11", mis jõudis Saturni ühe välimise rõngani 1. septembril 1979. aastal. Automaatjaam tegi palju huvitavaid vaatlusi ja avastas Saturnil veel kaks kitsast rõngast. 1980. aasta novembris jõudis Saturni juurde automaatjaam "Voyager-1". Siis tehti ka lõplikult kindlaks, et Saturni rõngas koosneb sadadest väikestest rõngastest. "Voyager-1" piltide põhjal jõudsid uurijad arvamusele, et kõikide rõngaste osakesed koosnevad jääst, mis on segatud metaani ja ammoniaagiga, nende tihedus on 0,6 vee tihedust. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini. Sisemised-rõngad
Kuu tähtsus selles on 2 korda suurem kui Päikesel. Esimesed seaded Click to edit Master text styles Second level Kuule Third level Fourth level Fifth level Esimene tehiskeha ehk automaatjaam Luna 2, jõudis Kuu pinnale NSV Liidu poolt 14.11.1959 kell 0002. Edastades andmeid, et Kuul ei ole magnetvälja. USA astonaudid N. Amstrong ja E.E. Aldrin astusid Kuu pinnale esimeste inimestena 21.07.1969 kell 0556 ja 0615, kosmosejaama Apollo 11 pardalt. E.E. Aldrin andmas au USA lipule peale maabumist Kuule. Esimene pilt, mille jäädvustas N. Amstrong peale Kuule astumist 21.juuli 1969. Apollo 15 kosmoselaev ja kosmosesõiduk, meeskonnaks James B
kui 2,44 planeedi raadiust suuri kaaslasi tekkida ning kui kosmilises mõttes suured kehad sinna satuvad, siis need peaksid raskusjõu tõttu purunema. Saturni rõngad asuvad just sellises kauguses ning teadlased arvavad, et aine, millest muidu oleksid tekkinud kuud jäi rõngastesse. Rõngaste täpne olemus selguski alles esimeste tehiskaaslaste möödumisel Saturnist. 1973. aasta aprillis startis "Pioneer-11", mis jõudis Saturni ühe välimise rõngani 1. septembril 1979. aastal. Automaatjaam tegi palju huvitavaid vaatlusi ja avastas Saturnil veel kaks kitsast rõngast. 1980. aasta novembris jõudis Saturni juurde automaatjaam "Voyager-1". Siis tehti ka lõplikult kindlaks, et Saturni rõngas koosneb sadadest väikestest rõngastest. "Voyager-1" piltide põhjal jõudsid uurijad arvamusele, et kõikide rõngaste osakesed koosnevad jääst, mis on segatud metaani ja ammoniaagiga, nende tihedus on 0,6 vee tihedust. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini.
telje sama ajaga, mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. See pole Päikesesüsteemis mingi erandnähtus, seda esineb ka teiste planeetide kaaslastega. Kuna Kuu ei liigu ümber Maa ühtlase kiirusega, siis on võimalik natuke "nurga taha" piiluda. See libratsiooni nime all tuntud efekt võimaldab näha 59% kogu Kuu pinnast. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959. aastal, kui nõukogude automaatjaam "Luna 3" edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. Kuu esikülg on väga mereline ja tagakülg palju tasapinnalisem, seal on ainult kaks merd.
1 aastatuhandel e. Kr. Kuu kauguse ja mõõtmete määramisega tegelesid SamoseAristarchos(3saj. e.Kr.) ja Nikaia Hiparchos(2saj. e.Kr). Tähtsamaid teleskoopvaatlusi tegi 16 saj. lõpul T. Brahe(avastas Kuu orbiidi tasandi võnkliikumise ja mõõtis selle amplituudi - 9'). 1609 a. kirjeldas J Kepler Kuu orbiiti kui ellipsit. Esimesed 250 nime Kuu pinnamoodustistele pani 1647 a. J. Hevelius. Esimene tehiskeha ehk automaatjaam Luna 2, jõudis Kuu pinnale NSV Liidu poolt 14.11.1959 kell 0002. Edastades andmeid, et Kuul ei ole magnetvälja. USA astonaudid N. Amstrong ja E.E. Aldrin astusid Kuu pinnale esimeste inimestena 21.07.1969 kell 0556 ja 0615. 6 Kokkuvõte Kuu on meie lähim taevakeha. Ladina keeles Luna ehk Kuu asub meile keskmiselt 384 400 km kaugusel
püüab seetõttu endisest rohkem päikesevalgust. Asjasse võib selgust tuua NASA kosmoseaparaat New Horizons (Uued horisondid), mis saadeti teele 16. jaanuaril 2006 ning mille suurim lähenemine Pluutole toimub 14. juulil 2016. Uurijad loodavad, et selleks ajaks ei ole Pluuto atmosfäär veel täielikult külmunud. NEW HORIZONS UURIMINE Pluutot pole külastanud ükski automaatjaam. Isegi Hubble'i kosmoseteleskoop suudab eristada ta pinnal vaid üksikuid suuremaid vorme. 19.jaanuaril 2006.aastal asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons , mis peaks sinna jõudma 2015. aasta lõpus.
Larissa, kaugus 74 000 km, raadius 96 km. Proteus, kaugus 118 000 km, raadius 209 km. Kaaslased Triton, kaugus 355 000 km, raadius 1350 km. Nereis, kaugus 5 509 000 km, raadius 170 km. Halimede, kaugus 15 686 000 km, raadius 31 km. Sao, kaugus 22 452 000 km, raadius 22 km. Laomedeia, kaugus 22 580 000 km, raadius 21 km. Kaaslased Psamathe, kaugus 46 570 000 km, raadius 12 km. Neso, kaugus 46 738 000 km, raadius 30 km. Voyager 2 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam ,,Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit. Silma torkas kaks tumedat laiku: "Suur Tume Laik", ja "Väike Tume Laik". Rõngad Neptuuni kaks kitsast rõngast paiknevad üks 53 000 ja teine 63 000 kilomeetri kaugusel planeedi tsentrist. Pikema ekspositsiooniaja korral tuleb esile veel teisi rõngaid, kuid need on oluliselt
aastal. · Halimede, kaugus 15 686 000 km, raadius 31 km. · Sao, kaugus 22 452 000 km, raadius 22 km. · Laomedeia, kaugus 22 580 000 km, raadius 21 km. · Psamathe, kaugus 46 570 000 km, raadius 12 km. · Neso, kaugus 46 738 000 km, raadius 30 km. · S/2004 N 1, kaugus 105 000 km[1], raadius 19 km, avastatud Hubble'i kosmoseteleskoobi vanemate piltide analüüsi põhjal 2013. aastal.[2] Voyager 2 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit. Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku. Suurem neist, maakera läbimõõduga laik, sai koheselt nimeks Suur Tume Laik.
mitmesuguste triipude ja vöötidega. Tritoni pinnatemperatuur on -236°C. Nereidi orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni 10 miljoni kilomeetrini. Nereid on üks tumedamaid kehi Päikesesüsteemis, kuna viimane peegeldab tagasi vaid 5% valgusest. Triton ja Nereid Triton (1846). Nereid (1949). Huvitavat Nime on Neptuun saanud Vana-Rooma merejumala Neptuuni järgi. 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Neptuunil on sisemine soojusallikas - see kiirgab kaks korda rohkem energiat kui ta saab Päikeselt. Neptuuni on võimalik vaadelda binokliga, aga näha on ainult rohekat pisikest ketast. Neptuuni sümbol: Hiiglaslik atmosfäärikeeris: Suur Tume Laik, mis on maakera läbimõõtu, aga teistsuguse keemilise koostisega.
Kallistole, Titanusele ja Päikesele lähemal kui Neptuun). Tritonile. Avastamise lugu · Pluuto avastas 18. Veebruaril 1930 USA amatöörastronoom Clyde Tombaugh. · Otsiti planeeti, mis põhjustas häiritusi Uraani liikumises ja mis arvutuste kohaselt pidi olema seitse korda Neptuunist suurem, leiti aga planeet, mis oli Neptuunist 6900 korda väiksem. Uurimine · Pluutot ei ole külastanud ükski automaatjaam. Isegi Hubble`I kosmoseteleskoop suudab eristada tema pinnal vaid üksikuid suuremaid vorme. 19. Jaanuaril 2006 asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons, mis jõuab sinna aastal 2015. Kaaslased · 1978. aastal selgus, et Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu
moodustab Kuu ümber päikesetuul. See on aga nii hõre, et maistes laborites taolist vaakumit saada ei õnnestu: ta on 10000 miljardit korda hõredam õhust merepinnal. • Kuna Kuu ei liigu ümber Maa ühtlase kiirusega, siis on võimalik natuke "nurga taha" piiluda. See libratsiooni nime all tuntud efekt võimaldab näha 59% kogu Kuu pinnast. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959. aastal, kui nõukogude automaatjaam "Luna 3" edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast.
saartest edelas. Kopterid viisid Armstrongi, Aldrini ja Collinsi sõjalaevastiku ristlejale, mis astronaudid kodumaale tõi. Kõigepealt ootas neid ees 18-päevane karantiin Houstonis. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Luna 11 Kolm päeva enne Apollo 11 reisi startis ka venelaste automaatjaam Luna 11, kuid see purunes Kuule maandumisel. 1971. aastaks olid venelased katsetanud vaid nelja uue mootoriga kuuraketti, mille reisid olid kõik lõppenud plahvatustega.
Lomonossovi järeldus aastast 1761). See kõik andis inimestele võimaluse oletada, et sellelt planeedilt võib elu leida. Kohati usuti koguni, et seal on elu justkui oaasis. 1932. aastal uurisid astronoomid spektroskoopide abil Veenuse atmosfääri. Nad ei leidnud sealt hapnikku, vaid hoopis süsihappegaasi. Õhkkonna täpsem osakaal selgus aga otsemõõtmise tulemusel 1967. aastal, mil tema atmosfääri sisenes esimene automaatjaam ´´Venera 4´´. Selgus, et Veenus ei olegi meie kaksikõde. Nüüdseks on teada, et Veenuse atmosfääris on 96,5% süsihappegaasi (selle molekulmass on 40, mis on 2 korda kõrgem kui Maa atmosfääril), 3,4% lämmastikku, vähesel määral vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Täpsemal analüüsil võib leida ka vesinikku, hapnikku ning mitmesuguseid vesiniku- ja väävliühendeid ning intergaase. Seega erineb sealne õhkkond oluliselt meie omast, mille põhilised
Triton 355 1350 Lassell 1846 Nereid 5509 170 Kuiper 1949 Neptuuni suurim kuu on Triton, mis on ühtlasi üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis . See olevat kivine keha, suurem kui Pluuto ning see tiirleb teistele kuudele vastupidises suunas. Suuruselt teine kaaslane on Proteus. "Voyager 2" Neptuuni uurimas 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde. Selleks läbiti neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Kui "Voyager 2" kolm aastat varem Uraani juures pilte tegi, siis ennustati, et Neptuun on tõenäoliselt samasugune ühtlane sinine kera nagu Uraangi. Aga juba esimesed ülesvõtted näitasid palju kirjumat pilti ning andsid tunnistust tormilisemast atmosfäärist kui Uraanil. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku
Automaatjaamad ja satelliidid Automaatjaamad Automaatjaam - Lähikosmosesse lennutatud planeetide vaheline tehiskeha Automaatjaamad Kosmoseajastu algusest saadik on USA ja NSVL Päikesesüsteemi uurimisel konkureerinud. 1985. aastal lisandusid neile veel Jaapan ja Euroopa Kosmoseuurimise Agentuur (ESA), kes N. Liidu kõrval saatsid oma automaatjaamad uurima Maa lähedale jõudnud Halley komeeti. Sellest üritusest jäi rahapuudusel kõrvale USA, kust aastatel 1978-1989 ei startinud ühtki planeetidevahelist automaatjaama. Sellegipoolest ei jäänud USA kõrvale planeetide uurimisest. Juba 1977. aastal startinud Voyager 2 möödus kõigist hiidplaneetidest, neist viimasena Neptuunist 1989. Pilk jäi heitmata vaid Pluutole, mida pole suudetud teha seniajani. Automaatjaamad Nõukogude kosmonautika luigelauluks planeetide uurimisel sai kahe automaatjaama Fobos saatmine Marsi suunas 1988, üks neist vaikis juba poolel teel, teine aga vahetult enne uuringuid...
tulles tiirleb kiiremini, ja aeglasem, kui Kuu on Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3. Päritolu · Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi. · Apollo-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest. Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu. Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema
Alt oli vedanud Polari kolmele jalale maandumise süsteem. 2003. aastal startinud ning veel praegugi tegutsevad kulgurid Spirit ja Opportunity kasutasid lollikindlamat meetodit maanduda täispuhutava pallina, nagu ka Mars Pathfinder 1997. aastal. Pärast uurimisülesannete ärajäämist jäid neist kahest ebaõnnestunud automaatjaamast üle ka uurimisaparaadid ise või vähemalt nende väljatöötlused ja nende baasil sündiski automaatjaam Phoenix (fööniks - justkui samanimeline müütiline lind oma tuhast). Kohale jõuab ta selle aasta mais ning laskub Marsi põhjapooluse ligidusse umbes seitsmekümnenda laiuskraadi kanti, kus Marsi ümber tiirlevate automaatjaamade vaatluste põhjal esineb jääd. Phoenixilt oodatakse eelkõige vastust küsimusele, mil viisil on see jää sinna saanud: kas on see külmunud jäänuk kunagisest ookeanist või on see sattunud sinna atmosfäärist või ehk mingil muul moel.
raadiust suuri kaaslasi tekkida ning kui kosmilises mõttes suured kehad sinna satuvad, siis need peaksid raskusjõu tõttu purunema. Saturni rõngad asuvad just sellises kauguses ning teadlased arvavad, et aine, millest muidu oleksid tekkinud kuud jäid rõngastesse. Rõngaste täpne olemus selguski alles esimeste tehiskaaslaste möödumisel Saturnist. 1973. aasta aprillis startis “Pioneer-11”, mis jõudis Saturni ühe välimise rõngani 1. septembril 1979. aastal. Automaatjaam tegi palju huvitavaid vaatlusi ja avastas Saturnil veel kaks kitsast rõngast. 1980. aasta novembris jõudis Saturni juurde automaatjaam “Voyager-1”. Siis tehti ka lõplikult kindlaks, et Saturni rõngas koosneb sadadest väikestest rõngastest. “Voyager-1” piltide põhjal jõudsid uurijad arvamusele, et kõikide rõngaste osakesed koosnevad jääst, mis on segatud metaani ja ammoniaagiga, nende tihedus on 0,6 vee tihedust. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini.
Kopernikuse teooria kasuks arreteeriti ta Inkvisitsiooni poolt. Teda sunniti lahti ütlema oma veendumustest ja vangistati kogu tema ülejäänud eluks.] Jupiteri külastas esimesena Pioneer 10 aastal 1973 Sellega pandi alus Jupiteri vahetule jälgimisele kosmosest ja võimsa projekti "Voyager" ettevalmistusele. Pioneer 10´le järgnes varsti Pioneer 11. Hiljem on Päikesesüsteemi suurimat planeeti külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Detsembris 1995 jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis enne hiidplaneedi tehiskaaslaseks muutumist saatis planeedi atmosfääri uurimissondi. STRUKTUUR Jupiteril nagu kõigil hiidplaneetidel, puudub tahke pind. Jupiteri 1000 km paksune atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust (70%) ja heeliumist (27%), vähe leidub metaani, ammoniaaki, etaani, atsetüleeni, fosfiini ja veeauru. Atmosfääri all on 24 000 km paksune kiht, milles gaas läheb sujuvalt üle vedelaks molekulaarseks vesinikuks, ja 46 000 km paksune nn
Veenus referaat Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet (minimaalne kaugus 42 milj. km). See on nii hele (heledamad on ainult Päike ja Kuu), et on taevast kergesti leitav. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks. Veenuse uurimine Veenust on korduvalt uuritud. Esimesena maandus 15. detsembril 1970. aastal Veenusele Nõukogude Liidu automaatjaam "Venera 7". Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Tavapärasele pildistamisele lisaks on Veenuse pinnaehitust uuritud radaritega. "Venera 10", "Venera 14", "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud.
Veenus Sissejuhatus Veenus on teine planeet päikesest. Ta on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet (minimaalne kaugus 42 milj. km). See on nii hele (heledamad on ainult Päike ja Kuu), et on taevast kergesti leitav. Eestis on rahvakeeli nimetatud hommikutaevas nähtavat Veenust Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks. Uurimine ja tähtsamad avastused Esimesena maandus Veenusele Nõukogude liidu automaatjaam ,,Venera 7" aastal 1970. Kosmosest on pinnaehitust on uuritud lisaks pildistamisele ka radaritega. Suuremosa mõõtmis on tehtud orbitaaljaamaga ,,Magellan" aastatel 1990-1994.(ebatäpne, 120-300m täpsus) ,,Venera 10", ,,Venera 14" näitasid ära et planeedi pind on vulkaanilise koostisega. ,,Vega 1" ja ,,Vega 2" tegid gamma-spektromeetriga kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Pinnamood
peegeldab pealelangevast päikesevalgusest tagasi vaid 5 protsenti. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas. Nereise orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni 10 miljoni kilomeetrini. Naiad, Thalassa, Despina, Galatea, Larissa, Proteus, Triton, Nereis, Halimade, Sao, Laomedeia, Psamathe, Neso. 6.Voyager 25.augustil 1989. jõudis automaatjaam ,,Voyager 2 ,,, kulutades sellel 12 aaastat.Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline.Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku. Suurem neist, maakera läbimõõduga laik, sai koheselt nimeks Suur Tume Laik.Kahe tumeda laigu vahel asus esimesel pildistamisel valgetest pilvedest koosnev hele laik, mis hilisematel fotodel puudus.Heledate pilvede liikumise põhjal tehti kindlaks, et Neptuuni kõrgpilvedes puhuvad
raadiust suuri kaaslasi tekkida ning kui kosmilises mõttes suured kehad sinna satuvad, siis need peaksid raskusjõu tõttu purunema. Saturni rõngad asuvad just sellises kauguses ning teadlased arvavad, et aine, millest muidu oleksid tekkinud kuud jäid rõngastesse. Rõngaste täpne olemus selguski alles esimeste tehiskaaslaste möödumisel Saturnist. 1973. aasta aprillis startis "Pioneer-11", mis jõudis Saturni ühe välimise rõngani 1. septembril 1979. aastal. Automaatjaam tegi palju huvitavaid vaatlusi ja avastas Saturnil veel kaks kitsast rõngast. 1980. aasta novembris jõudis Saturni juurde automaatjaam "Voyager-1". Siis tehti ka lõplikult kindlaks, et Saturni rõngas koosneb sadadest väikestest rõngastest. "Voyager-1" piltide põhjal jõudsid uurijad arvamusele, et kõikide rõngaste osakesed koosnevad jääst, mis on segatud metaani ja ammoniaagiga, nende tihedus on 0,6 vee tihedust. Osakeste suurus kõigub mikromeetrist kilomeetrini.
1994. a. Kuu ümber tiirutanud ameerika automaatjaama "Clementine" tehtud radarmõõtmised näitasid, et Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide varjus on tõepoolest jääd. Nimetatud kohtadesse ei ulatu kunagi päikesekiired, mis igal pool mujal jää kiiresti ära sulataks. Jää võiks pärineda Kuule aegaajalt langevatest komeedituumadest. "Clementine'i" saadud tulemusi kinnitas 1998. a. algul Kuu- orbiidile jõudnud USA automaatjaam "Lunar Prospector" (tõlkes "Kuu maavarade otsija"), mis oma neutron-spektromeetri abil leidis suure hulga jääd nii Kuu lõuna- kui ka põhjapooluse ümbrusest. Aeg-ajalt on tulnud vaatlejatelt teateid salapärastest sähvatustest Kuul. Kui tegemistpole just silmapettega, siis võiks põhjuseks olla pragudest eralduva gaasihelendumisega. Vulkaanilist tegevust peetakse seejuures vähetõenäoliseks. 7
Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast. Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3. "Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73- kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele
asub kraater, mille läbimõõt ulatub 200 kilomeetrini. Tegemist on päikesesüsteemi kõige mustema kehaga, ta peegeldab pealelangevast päikesevalgusest tagasi vaid 5 protsenti. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas. Nereise orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni 10 miljoni kilomeetrini. 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit. Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku. Suurem neist, maakera läbimõõduga laik, sai koheselt nimeks Suur Tume Laik.
Spektroskoopiliste vaatlustega leiti Uraanilt vesinikku, heeliumi, metaani ning vähesel määral atsetüleeni. Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986 (kaks päeva enne kosmosesüstiku "Challenger'i" katastroofi). Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus 100 m/s ja nad liiguvad (st. tuul puhub)
ta liigub tähtede vahel soliidse aeglusega. Pöörlemistelg on orbiidi tasandiga peaaegu risti (nurk 86,53°) Jupiteri vahetut uurimist alustasid esimestena USA automaatjaamad projektist "Pioneer". Neile järgnenud USA automaatjaamad "Voyager 1" ja "Voyager 2" , mis startisid 1977. aastal ning möödusid Jupiterist 1979. aasta märtsis ja juulis, jätkates pärast seda teiste Päikesesüsteemi välisplaneetide uurimist. 1995. a. detsembris jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis enne hiidplaneedi tehiskaaslaseks minekut saatis planeedi atmosfääri selle uurimiseks sondi Teleskoobis on näha tumedad ja heledad pilvevööndid, mis tiirlevad ümber planeedi eri kiirustega Diferentsiaalne pöörlemine on hiidplaneetidele ja tähtedele tüüpiline Jupiteri ekvaatori lähedaste piirkondade pöörlemisperiood on umbes 5 minutit lühem kui pooluste lähedal, vastavalt 9 tundi ja 50.5 minutit ning 9 tundi ja 55.7 minutits
Nende lendude käigus tehtud edusammud sillutasid teed ,,Apollo" lendudele. Kuu Kuu on meie kõige lähim taevakeha (keskmiselt 384 400 km kaugusel). Raskusjõud Kuu pinnal on maisest kuus korda väiksem, seega iga asi kaalub Kuul kuus korda vähem kui Maal. Kuul puudub märkimisväärne atmosfäär, märkimisväärne, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959. aastal, kui nõukogude automaatjaam "Luna 3" edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu pind Kuu pind on kaetud pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks.. Arvatakse, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid. Kuna Kuul pole atmosfääri, siis pole seal midagi, mis temperatuure ühtlustaks ja kontrastid on selles osas väga suured.
domineerib suur rauast tuum. Keskmine pinnatemperatuur on 452 kelvinit (179° C). Päeval on keskmine pinnatemp 623° K, öösel 193° K. Elu võimalikkus puudub. Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet (minimaalne kaugus 42 000 000 km). Veenus on nii hele ainult Päike ja Kuu on heledamad. Veenus on taevast kergesti leitav. Hommikutaevas nähtavat Veenus nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevast nähtavat Ehatäheks. Veenusele maandus esimesena Nõukogude Liidu automaatjaam ´´Venera 7´´ 1970. aastal. Veenuse mass jääb maa massile alla vaid viiendiku võrra. Keskmine tihedus on 5,25 g/cm3. Atmosfäär koosneb peamiselt süsihappegaasist (96,5%), veel on lämmastikku, vingugaasi, süsinikdioksiidi ja veeauru. Atmosfäär on 100 korda tihedam kui Maal. Kaetud kogu ulatuses läbipaistmatu pilvekihiga. Kaugus Päikesest on 108,200,000 km. Kaaslased puuduvad. Pind on suhteliselt sarnane Maaga. Leidub tuhandeid vulkaane
Jupiteri vahetut jälgimist alustasid kõigepealt USA automaatjaamad "Pioneer". Nendelt saadud info aitas välja töötada palju võimsama projekti "Voyager". USA automaatjaamad "Voyager 1" ja "Voyager 2" startisid 1977. aasta juulis ning möödusid Jupiterist 1979. aasta märtsis ja juulis, jätkates pärast seda Päikesesüsteemi teiste välisplaneetide tundmaõppimist. Detsembris 1995 jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis enne hiidplaneedi tehiskaaslaseks muutumist saatis planeedi atmosfääri sondi. Kahe aasta jooksul peab see uurima nii Jupiteri ennast kui ka mitmeid tema kaaslasi. Keemilise koostise poolest sarnaneb Jupiter rohkem tähtedega tema atmosfäär ja arvatavasti ka sisemus koosneb peamiselt vesinikust (mahu järgi 87-90%) ja heeliumist (10-13%). Jupiterist olekski võinud saada täht, kuid selleks oleks ta pidanud olema veel 7-8 korda massiivsem
väga aeglaselt. Jupiter on pühendatud antiikjumalate valitsejale Zeusile, kes oli taeva isand, vihma- ja piksejumal. Ei usu, et antiikkreeklased seda teadsid, kuid Jupiter on tõesti suurim planeet Päikesesüsteemis. Kui Jupiteri oleks uuritud ainult teleskoopide abil, siis oleks temast praeguseks kaunis vähe teada. Jupiteri vahetut uurimist alustasid esimestena USA automaatjaamad projektist "Pioneer". 1995.a. detsembris jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis uuris nii Jupiteri ennast kui ka mitmeid tema kaaslasi. PILVKATE Keemilise koostise järgi sarnaneb Jupiter rohkem tähtedega: tema atmosfäär ja arvatavasti ka sisemus koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist. See on koostiselt väga lähedane algsele Päikese udukogule, millest moodustus terve Päikesesüsteem. Jupiterist olekski võinud saada täht, kuid selleks oleks ta pidanud olema veel 7-8 korda massiivsem
fotosid, leidis ta neilt täpi, mis võis olla uus planeet. Kordusvaatlused kinnitasid seda ja 12. märtsil teatati avastusest kogu maailmale. Uus planeet asus küllaltki lähedal P. Lowelli ja W. Pickeringi poolt ennustatud kohale. C. Tombaugh sai oma avastuse eest peale Kuningliku Astronoomiaseltsi medali ja 25-naelase preemia ka stipendiumi koduosariigi Kansase ülikoolilt astronoomilise hariduse omandamiseks. Pluutot ei ole külastanud ükski automaatjaam. Isegi Hubble'i kosmoseteleskoop suudab eristada tema pinnal vaid üksikuid suuremaid vorme. 19. jaanuaril 2006 asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons, mis jõuab sinna aastal 2015. Pluuto jääb suuruselt alla isegi seitsmele Päikesesüsteemi kaaslasele Kuule, Iole, Europale, Ganymedesele, Kallistole, Titanile ja Tritonile. Pluuto keskmine raadius on 1195 km (0,19 Maa raadiust) ning mass (1,305 ± 0,007)×1022 kg ehk 0,002 Maa massi
ette. Siiski jääb Marsi teele (ekliptika lähedusse) temaga üsna sarnane täht Antares Skorpioni tähtkujus. Tähe nimi - "anti-Ares" ongi Kreeka keeles "Marsi vastane", segi aeti neid juba antiikajal. Marsi 2001. a. vastasseis saabki toimuma Skorpioni tähtkujus -- vaadake ja võrrelge. Huvitaval kombel kujunes eelmine astronoomia-aasta ka üsna "vesiseks". Veebruaris teatasid NASA teadlased vee avastamisest Kuul ja kunagisest vee olemasolust Marsil. Ümber Kuu tiirlev automaatjaam Lunar Prospector leidis jääalad Kuu polaaralade päikesevarjuliste mäekülgede pinnakihtides . Ümber Marsi tiirlev automaatjaam Mars Global Surveyor leidis aga Marsil ligi miljard aasta vanuse nüüdseks kuivanud jõesängi. Lisaks sellele viitasid vaatlused, et vett võib olla ka Jupiteri kaaslase Callisto pinna all, hiljuti meid külastanud Hyakutake ja Hale-Bopp'i komeedis, ja ka mitmel pool mujal Universumis. Vee tähtsus elu tekkeks on häasti teada
kohta praeguseks veel kaunis vähe teada. Jupiteri vahetut uurimist alustasid esimestena USA automaatjaamad projektist "Pioneer". Neile järgnenud USA automaatjaamad "Voyager 1" ja "Voyager 2" startisid 1977. aastal ning möödusid Jupiterist 1979. aasta märtsis ja juulis, jätkates pärast seda teiste 4 Päikesesüsteemi välisplaneetide uurimist. 1995. a. detsembris jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis enne hiidplaneedi tehiskaaslaseks minekut saatis planeedi atmosfääri selle uurimiseks sondi. Ta uurib nii Jupiteri ennast kui ka mitmeid tema kaaslasi. Kosmosejaamad "Voyager" pildistasid möödalennul nii Jupiteri kui selle kaaslasi. Fotodelt võib näha, et Jupiteri pilvekiht on pidevas liikumises, kuigivõrd muutub isegi punane laik. Kaaslastel -- Jupiteri neli suurt kaaslast on mõõtmetelt võrreldavad Kuuga -- on näha detailiderohke tahke pind, pinnastruktuurilt on
Uraani läbimõõt ületab Maa oma neli korda, mass aga 14,5 korda. Keskmine kaugus Päikesest on tal 19,2 aü. Spektroskoopiliste vaatlustega leiti Uraanilt vesinikku, heeliumi, metaani ning vähesel määral atsetüleeni. Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986. Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus
4 Laomedeia, kaugus 22 580 000 km, raadius 21 km. Psamathe, kaugus 46 570 000 km, raadius 12 km. Neso, kaugus 46 738 000 km, raadius 30 km. S/2004 N 1, kaugus 105 000 km[91], raadius 19 km, avastatud Hubble'i kosmoseteleskoobi vanemate piltide analüüsi põhjal 2013. aastal. Voyager 2 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit. Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku. Suurem neist, maakera läbimõõduga laik, sai koheselt nimeks Suur Tume Laik.
nõrgema heledusega ja laiemad. "Voyager 2" avastas veel kuus senitundmatut kaaslast, mis esialgu nimetati järjekorras 1989 N1 kuni 1989 N6. Saturni rõngaste uurimisel püstitati rõngaste "gravitatsioonilise karjatamise" hüpotees. Selle järgi vähemalt osa rõngaid püsib koos tänu pisikeste kuude -- karjuste -- raskusvälja toimele. Neptuuni kuu Larissa on praegusel hetkel karjusetiitli kandidaat. Voyager 2 25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit. Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku. Suurem neist, maakera läbimõõduga laik, sai koheselt nimeks Suur Tume Laik.
asjaolu, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. See pole Päikesesüsteemis mingi erandnähtus, seda esineb ka teiste planeetide kaaslastega. Kuna Kuu ei liigu ümber Maa ühtlase kiirusega, siis on võimalik natuke "nurga taha" piiluda. See libratsiooni nime all tuntud efekt võimaldab näha 59% kogu Kuu pinnast. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959. aastal, kui nõukogude automaatjaam "Luna 3" edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. Kraatrid Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja
neilt täpi, mis võis olla uus planeet. Kordusvaatlused kinnitasid seda ja 12. märtsil teatati avastusest kogu maailmale.Uus planeet asus küllaltki lähedal P. Lowelli ja W. Pickeringi poolt ennustatud kohale. C. Tombaugh sai oma avastuse eest peale Kuningliku Astronoomiaseltsi medali ja 25-naelase preemia ka stipendiumi koduosariigi Kansase ülikoolilt astronoomilise hariduse omandamiseks. Uurimislugu Pluutot ei ole külastanud ükski automaatjaam. Isegi Hubble'i kosmoseteleskoop suudab eristada tema pinnal vaid üksikuid suuremaid vorme. 19. jaanuaril 2006 asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons, mis jõuab sinna aastal 2015. Avastamisele järgnenud ligi viie aastakümne jooksul ei saadud teada peaaegu midagi uut selle kauge maailma kohta. Vaid 1950. aastate algul leiti, et Pluuto heledus muutub 6,4-päevase perioodiga, põhjuseks ilmselt planeedi pöörlemine. Kaaslased 1978
(Lisa 3) Süvenenud uurimuse tagajärjel pidi ta oma arvamust muutma. 1903a. Koostas ta kaks Marsi kaarti, mis olid erinevad. Ühel olid kanalid joonistatud, aga teisel ei olnud kanaleid kujutatud. 1909 aastal oli ta tulnud lõpplikule otsusele, et kanaleid Marsil ei ole. Meudeni observatooriumi direktor lubas tal vaadelda Marssi Euroopa suurima läätsteleskoobiga, mis on ka maailmas suuruselt kolmas. Sellega uurides Marsi ei näinud ta mingeid kanaleid. Esimene automaatjaam, mis lendas Marsi läheduses oli "Mariner 4", mis tegi 22 pilti. Mitte ühegi pildil ei olnud kanalit. Seal oli ainult hulgalisi kraatreid. 3.Atmosfäär ja pind Atmosfäär 5 Marsi atmosfäär koosneb süsihappegaasist 95,7%, lämmastikust 2,7%, argoonist 1,6% ja veel sisaldab happniku ja vett. See on väga hõre Pind Marsi pind on punakas ja väga ebaühtlane. Seal on palju mereoriidikraatreid, aga
mis põhjustas häiritusi Uraani liikumises. Esiteks on Pluuto orbiit palju piklikum kui ülejäänud planeetidel. Tema orbiit on nii piklik, et oma Päikesele lähima punkti (periheeli) ümbruses on ta Neptuunist lähemal. Kokkupõrget pole siiski karta, sest Pluuto orbiit on tugevalt kaldu (17°). Teiseks, võrreldes teiste planeetidega on Pluuto väga väike planeet ning on võrreldav suuremate asteroididega. Pluutot ei ole külastanud ükski automaatjaam. Isegi Hubble'i kosmoseteleskoop suudab eristada tema pinnal vaid üksikuid suuremaid vorme. 19. jaanuaril 2006 asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons, mis jõuab sinna aastal 2015. 17. Uraani välisilme ja pöörlemine? Teleskoobis paistab Uraan pigem tähe kui planeedina, mingeid pinnadetaile on seal väga raske eristada. "Voyageri" fotode järgi on Uraani atmosfääris pilvevöödid ja tumedamad laigud, ka on Uraanil üheksast kitsast rõngast koosnev rõngaste süsteem
Spektroskoopiliste vaatlustega leiti Uraanilt vesinikku, heeliumi, metaani ning vähesel määral atsetüleeni. Metaan neelab tugevasti päikesekiirguse kollast ja punast osa, seega peegelduvad tagasi vaid sinised ja rohelised kiired. Sellest tulenebki Uraani sinakasroheline värvus. "Voyager 2" möödus Uraanist 107000 km kauguselt 24. jaanuaril 1986 (kaks päeva enne kosmosesüstiku "Challenger'i" katastroofi). Maast oli automaatjaam sel ajal nii kaugel, et raadiosignaalidel kulus siiajõudmiseks 2 tundi ja 45 minutit. Vaatamata lähedusele paistis Uraan automaatjaamale sama ühtlaselt rohekassinine nagu Maalt, meenutades rohkem maist ookeani kui Jupiteri või Saturni tormilisi atmosfääre. Alles pärast fotode kontrastsuse olulist tõstmist arvuti abil õnnestus näha ekvaatoriga paralleelseid vööndeid ja mõnda üksikut pilve. Pilvede omavahelised kiirused on suurusjärgus 100 m/s ja nad liiguvad (st. tuul puhub)
annaabi.ee 
