Veenuse atmosfäär (0)

Veenuse atmosfäär. Kuivõrd erineb ta Maa omast?
´´Olen sageli imestanud Veenust vaadates... alati paistab ta nii ühtlaselt hele, et ma ei saa öelda, nagu oleksin kordki tabanud tal ainsagi pleki. Kas pole mitte kogu see valgus peegeldunud Veenust ümbritsevalt atmosfäärilt?´´ Christiaan Huygens (u 1690)
Kuni 20. sajandi alguseni kujutas Veenus endast looritatud saladust - müstilist, kummalist planeeti, millest taheti rohkem teada saada. Miks? Kuna ta tundus olevat Maaga väga sarnane: suurus väga ei erine, samuti ei asu ta Päikesele palju lähemal ning veel üks oluline põhjus oli atmosfääri olemasolu (Vene teadlase Mihhail Lomonossovi järeldus aastast 1761 ). See kõik andis inimestele võimaluse oletada, et sellelt planeedilt võib elu leida. Kohati usuti koguni, et seal on elu justkui oaasis.
1932. aastal uurisid astronoomid spektroskoopide abil Veenuse atmosfääri. Nad ei leidnud sealt hapnikku, vaid hoopis süsihappegaasi. Õhkkonna täpsem osakaal selgus aga otsemõõtmise tulemusel 1967. aastal, mil tema atmosfääri sisenes esimene automaatjaam ´´Venera 4´´. Selgus, et Veenus ei olegi meie kaksikõde.
Nüüdseks on teada, et Veenuse atmosfääris on 96,5% süsihappegaasi (selle molekulmass on 40, mis on 2 korda kõrgem kui Maa atmosfääril), 3,4% lämmastikku, vähesel määral vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Täpsemal analüüsil võib leida ka vesinikku, hapnikku ning mitmesuguseid vesiniku- ja väävliühendeid ning intergaase. Seega erineb sealne õhkkond oluliselt meie omast, mille põhilised komponendid on lämmastik (78,1%) ja hapnik (20,9%).
Veenuse atmosfääri paksus on peaaegu sama kui Maal – 10 km, kuid tihedus ning gaasimass on 90 korda suuremad. 45-75 km paksune pilvkate varjab täielikult Veenuse pinna.
Veenuse pinnatemperatuur on 700 K. Atmosfääri ülaosas on see madalam. Millest on tingitud nii suur erinevus Maaga? Üks põhjusi on kindlasti see, et Veenus asub Päikesele lähemal. Kuigi selle üle veel vaieldakse, ollakse üsna veendunud ka teoorias , mis väidab, et koos planeetide jahtumisega sadas nende pinnale kui suurde veereservuaari teatud osa pilvkatte aurust. On kindel, et nii juhtus Maal. Veenusega on asi keerulisem. Kui seal kunagi oligi ookeane, siis neis ei saanud vesi olla palju alla keemispunkti. Seega oli Veenuse atmosfäär pidevalt veeauru täis ja see oligi kriitiline erinevus, mis viis nende kahe planeedi saatused lahku. Veeaur on parim kasvuhooneefekti põhjustav gaas , mida teadus tunneb. See on nähtavale valgusele läbitav, aga peegeldab infrapunakiirgust. Kui päikesekiired langesid noorele ja aurusele Veenusele, siis väike osa neist tungis läbi pilveudu pinnani, kus neeldus. Kuumad kaljud kiirgasid Päikese energiat atmosfääri tagasi infrapunase soojuskiirgusena, mis aga püüti paksu veeauruloori poolt täielikult kinni. Nii püsis Veenus kuumana.
Samal ajal lõhkus Päikese ultraviolettkiirgus kõrgel atmosfääris veeauru molekule tema koostisosadeks – vesinikuks ja hapnikuks. Vesinik aga on nii kerge, et olles vabanenud oma raskemast partnerist hapnikust, lendus kosmosesse. Veidi hapnikust sai ehk vesiniku aatomite mõjul eemale põrgatatud, aga suurem osa ühines kaljusel kuumal pinnal süsinikuga, tekitades süsihappegaasi, mis on teine võimas kasvuhooneefekti gaas.
Kuigi ookeanid keesid tasapisi taevasse ja sealtki lendus aurukate aeglaselt minema, ei kadunud kasvuhooneefekt kuhugi . Aur asendus järjekindlalt suure hulga süsihappegaasiga. Siit võib järeldada, et Veenusel pole kunagi olnud võimalust tõeliselt jahtuda, sest ta pole oma taevas iialgi lahti saanud kasvuhoonegaaside tihedast kihist , olgu siis aurust või süsihappegaasist.
Veenus on äärmuslik näide tihedast ja soojust isoleerivast atmosfäärist kui triiphoone efekti põhjusest. Ka tänapäeval transformeerub tema pinnani jõudev päikesevalgus infrapunaseks soojuskiirguseks, millele süsihappegaas on opaakseks barjääriks. Atmosfääri akumuleeruv soojus põhjustab selle konvektsiooni . Veenuse pinnalt tõuseb kuumenenud ja kergeks muutunud gaas üles. Atmosfääri ülapiiril vajub jahtunud õhk uuesti alla. Konvektsioon avaldub tugevates tuultes ja tormides, mida võib jälgida ka väljastpoolt.
Maad ei tabanud Veenusega sama saatus tänu sellele, et ta asus piisavalt kaugel Päikesest, et atmosfäär saaks veest tühjaks sadada ja kaotada sel viisil kasvuhoonekatte. Koosnes ta seejärel peamiselt süsihappegaasist nagu Veenus tänapäeval. Hapnikuga rikastus Maa atmosfäär alles siis, kui hakkasid vohama fotosünteesivõimelised bakterid .
Kuigi Veenusest on räägitud kui Maa kaksikõest, peame tõdema, et tegelikult on asi sellest väga kaugel. Nad erinevad nii atmosfääri koostiselt, tiheduselt, rõhult, temperatuurilt. Kuigi jah, peab tunnistama, et kaunid on mõlemad planeedid – nii Maa kui Veenus oma helendava looriga.
Kasutatud kirjandus:

MacNab, David ja Younger, James ´´Planeedid´´; 1999

http://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/factsheet/venusfact.html

http://www.nineplanets.org/venus.html