Neptuuni ehitus (0)

Neptuun
Üldandmed

• Kaheksas ja viimane suurtest planeetidest meie päikesesüsteemis
  
• Sai nime Vana- Rooma vetejumala Neptunuse järgi
  
• Suuruselt on Neptuun diameetri järgi neljas (49 532 km)
  
• Massilt 17,5 korda suurem Maast (1,0245x1026 kg)
  
• Ruumala poolest 42 korda suurem Maast
  
• Tiirlemisperiood on 164,8 Maa aastat
  
• Päev kestab 17h
  
• Planeet on Päikesest 30 korda kaugemal kui Maa. Kaugus Päikesest (4496,9 milj. km) on kolm korda suurem kui Saturnil; Sellega rikub ta ära hiidplaneeide rea, kus seni oli iga järgnev planeet eelmisega võrreldes Päikesest poole kaugemal.
  
• Temperatuur Neptuunil pilvekihis on -235 kraadi
  
• Nagu tüüpilised gaasilised planeedid , on Neptuunil kiired tuuled ja esinevad suured tormid või keerised. Neptuuni tuuled on kõige kiiremad Päikesesüsteemis, ulatudes 2000 km/h.
  
• Nagu teistegi hiidplaneetide puhul ei ole vähemalt praegu selge, kas ta pilvekihi all on tahket maapinda. Enamus uurijaid on veendunud, et hiidplaneedid on lihtsalt gaasimullid, mille tihedus keskpunkti suunas kasvab ning keskosas suure rõhu all võib esineda ka tahke faas.
  
• Kaaslaseid on 14
  

Avastamine
Neptuuni asukoha arvutas välja prantsuse matemaatik  Urbain Le Verrier , püüdes seletada häireid Uraani liikumises temast kaugemal asuva planeedi gravitatsioonilise mõjuga. Le Verrier' poolt antud asukoha järgi avastas planeedi saksa astronoom Johann Galle 1846. aasta 23. septembril. Planeedi asukoha arvutamine põhines arvutustel, mis saadi Jupiteri, Saturni ja Uraani positsioone vaadeldes.
Le Verrier'st sõltumatult arvutas planeedi asukoha välja inglane John Couch Adams, kelle arvutuste järgi leidis selle üles teine inglane James Challis.
Adamsi ja Le Verrier' vahel tekkis rahvusvaheline vaidlus õiguse üle panna nimi uuele planeedile; nüüd on nad koos kuulutatud Neptuuni avastajaiks.
Välimus, atmosfäär
Mõõtmetelt on Neptuun väga lähedane Uraanile ja sarnane on ka välimus, mida esmakordselt võis uurida 1989. a. "Voyageri" poolt tehtud fotodelt (maapealsetes teleskoopides näeme vaid tillukest rohekat ketast ).
Neptuuni atmosfäär koosneb peamiselt vesinikust ja heeliumist. Sarnaselt Uraaniga on selles ka metaani, mis annab planeedile särava sinise värvuse. Neptuun on Uraanist sinisem,sest tema ülemistes pilvekihtides on rohkem metaani kui Uraanil. Planeedi pinnal võib näha heledaid ja tumedaid jooni. Suur Tume Laik avastati " Voyager 2" poolt,kuid see oli kadunud 1994. aastaks, kui Hubble`i kosmoseteleskoop planeeti vaatles. Musti laike ja valgeid pilvi ajavad ringi Neptuuni kõrgpilvedes puhuvad tugevad tuuled. Neptuun pöörleb kellaosuti liikumisele vastassuunas , kuid tuuled puhuvad pöörlemisele vastassuunas, idast läände.
Rõngad
Nagu kõikidel teistel hiidplaneetidel on ka Neptuunil rõngad. Saturni ega ka Uraani vastu need rõngad oma suurusega ei saa, kuid Jupiteri rõngastest on nad küll kopsakamad.
Kaks kitsast Neptuuni rõngast paiknevad üks 53000 ja teine 63000 kilomeetri kaugusel planeedi tsentrist. Pikema ekspositsiooniaja korral tuleb esile veel teisi rõngaid, kuid nood on oluliselt nõrgema heledusega ja laiemad. "Voyager 2" avastas veel kuus senitundmatut kaaslast , mis esialgu nimetati järjekorras 1989 N1 kuni 1989 N6. Saturni rõngaste uurimisel püstitati rõngaste "gravitatsioonilise karjatamise" hüpotees . Selle järgi vähemalt osa rõngaid püsib koos tänu pisikeste kuude -- karjuste -- raskusvälja toimele. Neptuuni kuu Larissa on praegusel hetkel karjusetiitli kandidaat.
Voyager 2
25. augustil 1989. aastal jõudis automaatjaam "Voyager 2" Neptuuni juurde, olles läbinud neli ja pool miljardit kilomeetrit, kulutades selleks 12 aastat. Suurima lähenemise hetkel lahutas jaama kaameraid planeedi pilvekihist vaid 4900 kilomeetrit.
Juba esimesed ülesvõtted näitasid palju, et Neptuuni atmosfäär on väga tormiline. Sinise metaanatmosfääri taustal torkasid kõigepealt silma kaks tumedat laiku. Suurem neist, maakera läbimõõduga laik, sai koheselt nimeks Suur Tume Laik.
Tegemist on hiiglaslike atmosfäärikeeristega, mis toovad esile sügavamatest kihtidest pärinevaid, teistsuguse keemilise koostisega ja teist värvi pilvi. Laigu äärtes on kohati näha keerulise struktuuriga helevalgeid kõrgpilvi, mis meenutavad meie kiud-kihtpilvi. Kõige detailsemad pildid lubavad eristada objekte, mis on umbes paarikümne kilomeetrise läbimõõduga. Heledaid kõrgpilvi esineb kitsaste ribadena ka teistes planeedi piirkondades, nad koosnevad tahkunud metaani kristallidest.
Kahe tumeda laigu vahel asus esimesel pildistamisel valgetest pilvedest koosnev hele laik, mis hilisematel fotodel puudus. Heledate pilvede liikumise põhjal tehti kindlaks, et Neptuuni kõrgpilvedes puhuvad tuuled kohati pilvi edasi kiirusega rohkem kui tuhat kilomeetrit tunnis.
Väike Tume Laik asub lõunapolaarala  piiril olevas tumedamas vöödis.
Neptuuni pinnal võib eristada teisigi vööte, mis on iseloomulikud ka Jupiterile ja  Saturnile , kuid Uraanil sootuks puuduvad. Esialgu on andmeid liiga vähe, et oletada, miks on Neptuuni ja Uraani atmosfäärid nii erineva aktiivsusega, kuid põhjus võib peituda Neptuuni suuremas tiheduses ja aktiivsuses, mis avaldab ennast märkimisväärsete raadiopursete kaudu. Planeedi magnetväli on aga palju nõrgem kui Uraanil ning  magnetpoolused  on 50 kraadi eemal planeedi enda poolustest.
1994. aastal Hubble'i kosmoseteleskoobiga tehtud piltidel oli Suur Tume Laik aga kadunud. Pole selge, kas ta on lihtsalt kadunud või varjab teda mõni kõrgemal asuv moodustis atmosfääris. Mõned kuud hiljem leiti sama teleskoobiga Neptuuni põhjapoolkeral uus tume laik.
Kaaslased
Neptuunil on 14 teadaolevat kuud; viimane kuu avastati 2013. aastal ja sellele pole veel nime antud. 1846. aastal avastati ka Neptuuni kõige suurem kuu Triton, teine kuu Nereid leiti alles 1949. aastal.
Viis ja veerand tundi pärast lähenemist Neptuunile suunati "Voyager 2" kaamerad planeedi kõige tähelapanuväärsemale kaaslasele -- Tritonile. Ka see osa lennust oli varem ette kavandatud, sest Triton kuulub Päikesesüsteemi suurimate kuude hulka. Päikesevalgus on Neptuuni juures 900 korda nõrgem kui Maal ning see mõjus nii jaama energiaressurssidesse kui pildistamise säriaegadele. Siiski õnnestus sellest saada päris häid pilte.
Triton arvatakse olevat kivine keha, suurem kui Pluuto ; läbimõõt on 3200 km. Kuud ümbritseb metaanist ja lämmastikust koosnev nõrk atmosfäär, mille rõhk on umbes sajatuhandik maisest õhurõhust. Kaaslase pinnal valitsev temperatuur -236 kraadi on isegi madalam kui Pluutol. Tritoni õhkkond oli juba maiste vaatlustega kindlaks tehtud, sest ta ulatub suhteliselt kõrgele -- kuni 75 kilomeetrit kuu pinnast. Veel kõrgemale tungivad vaid hõredad gaasijoad, mis liiguvad ülespoole kiirusega kuni 50 meetrit sekundis. Nende jugade allikaks on vulkaanitaolised gaasipursked kuu pinnal, kusjuures gaasi väljavoolu kiirus on ligikaudu 100 meetrit sekundis. Purskuv gaas kannab endaga kaasas pinnast pärinevaid ühendeid, sealhulgas ka orgaanilisi. Pursete põhjuseks on arvatavasti "kuum" suvepäike, mis aurustab külmunud lämmastikku. Teine õhukomponent -- metaan -- moodustab kosmiliste kiirtega pommitamise tagajärjel veel mitmesuguseid orgaanilisi ühendeid. Lisandite külmunud osakesed hõljuvad atmosfääris kolme kuni kaheksa kilomeetri kõrgusel väikeste pilvekestena. Vertikaalsed puhangud ulatuvad aeg-ajalt 100-150 kilomeetri kõrguseni. Tundub olevat tõenoline, et ka Pluuto atmosfäär ei erine palju Tritoni omast.
Tritoni pind peegeldab haruldaselt hästi päikesevalgust -- pinna albeedo ulatub üheksakümne protsendini. Pole võimatu, et peale külmunud metaani ja lämmastiku leidub seal ka külmunud süsihappegaasi ja võib-olla isegi vett. Tumedad täpid heledal põhjal näitavad kohti, kust purskub välja gaasiline lämmastik.
Parimatel Tritoni pinnast tehtud fotodel saab hästi eristada mõnekilomeetrilise suurusega objekte. Kaaslase pind on huvitav ja mitmekesine . Kohati kulgevad üle pinna pikad, madalad seljakud, esinedes ka paarikaupa koos ja moodustades mõnikord midagi võrgutaolist. Mitmes kohas on näha kuni 400 kilomeetrise läbimõõduga basseine, mis oma kujult tuletavad meelde Kuu meresid. Basseinid on täitunud mingi vedelikuga (võib-olla veega) ja hiljem külmunud. Isegi külmumisel tekkinud pragusid on võimalik hea tahtmise korral näha. Siin-seal, ka basseinides, ilutseb väikseid löögikraatreid. Pinna kohal hõljub üksikuid pilvi nagu Marsil
Triton on ainus suur kaaslane , mis tiirutab planeedi ümber viimase pöörlemisele vastupidises suunas. Võib-olla ei alustanud ta elu kuuna,kuid haarati Neptuuni gravitatsioonijõu poolt planeedi kaaslaseks. Triton, üks massiivsemaid kaaslasi Päikesesüsteemis, liigub nii planeedi pöörlemisele kui tiirlemisele vastassuunas.
Nereida- läbimõõt 200 km
Üllataval kombel ei olnudki Nereide Neptuuni suuruselt teine kaaslane, vaid selleks on Proteus , mille läbimõõt on tervelt 400 kilomeetrit. Proteuse pinnal asub kraater , mille läbimõõt ulatub 200 kilomeetrini. Tegemist on päikesesüsteemi kõige mustema kehaga, sest ta peegeldab pealelangevast päikesevalgusest tagasi vaid 5 protsenti. Nereise orbiit on väga piklik, kaugus Neptuunist muutub 1,3 miljonist kuni 10 miljoni kilomeetrini.
Huvitavad faktid

• Neptuun on Päikesest kaugemal, kuid külmem on Uraan
  
• Neptuun on esimene planeet mis avastati matemaatiliste arvutuste järgi, mitte astonoomilisel vaatlustel