Atmosfäär (0)

Õhk - gaaside segu, mis koosneb lämmastikust, hapnikust, argoonist, süsihappegaasist ja mitmesugustest teistest gaasidest.
Lämmastik – 78% - satub õhku orgaanilise aine lagundamisega – on oluline taimedele toitainete omastamiseks
Hapnik – 21% - satub õhku fotosünteesi tagajärjel – on oluline hingamiseks elusolenditele
Argoon – 0,9% - satub õhku inimtegevuse tagajärjel
Süsihappegaas – 0,03% - satub õhku tänu fossiilsetele kütustele ja vulkaanipursetele
Veeaur – satub õhku veekogude pinnalt, tänu aineringele ning mulla pindmistelekihtidele
Osoon – ta on atmosfääris juba olemas ning on oluline, sest kaitseb meid UV-kiirguse eest.
Troposfäär – kõige alumine atmosfääri kiht, kus paikneb valdav osa õhkkonna massist.
Tropopaus – õhukiht, millest kõrgemal temepratuur enam ei lange.
Stratosfäär – troposfääri kohal asuv atmosfäärikiht, kus temperatuur kõrguse suurenedes kasvab ja kus paikneb suurem osa osoonist.
Mesofäär – 50-85 km kõrgusel paiknev atmosfäärikiht, kus temperatuur langeb kõrguse kasvades väga kiiresti
Iga keha, mis soojeneb, kiirgab omakorda pikalainelist soojuskiirgust. Kui keha kiirgab, siis sellega annab ta soojust ära ning jahtub. Mida kõrgem on aluspinna temperatuur ja madalam õhutemperatuur, seda suurem on Maa soojuskiirgus ja seda kiiremini maapind jahtub.
Kui aga ilm on pilves , õhk soe ja sisaldab palju veeauru, siis esineb märkimisväärne atmosfääri vastukiirgus.
Efektiivseks kiirguseks nimetatakse Maa soojuskiiruse ja atmosfääri vastukiirguse vahet. Tavaliselt on see positiivne, s.t et maapind annab rohkem soojuskiirgust ära kui atmosfäärilt vastu saab. Mida selgem on ilm ja puhtam õhk, seda tugevam on efektiivne kiirgus.
Kiirgusbilanss on maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe. Positiivne kiirgusbilanss tähendab, et maapind saab päikeselt rohkem kiirguenergiat, kui ise soojuskiirgsune ära annab. Selle tagajärjel maapind soojeneb ja soojus liigub edasi sügavamale pinnasesse.
Negatiivse kiirgusbilansi korral annab maapind soojuskiirgust rohkem ära, kui juurde saab, mille tagajärjel ta jahtub. Eestis on aastane kiirgusbilanss positiivne.
Tervikuna on maakera kiirusbilnass tasakaalus, mis tähendab, et kogu juurdetulev ja lahkuv kiirushulk on võrdsed. Kui kiirusbilanss oleks positiivne, siis toimuks pidev soojenemine kuni maakera ülessulamiseni ja ärapõlemiseni, negatiivse bilansi korral aga pidev jahtumine ja lõplik jäätumine.
Tänapäeva kliima soojenemine ei ole põhjustatud tänapäeval mitte kiirguse juurdevoolu suurenemisest, vaid maapinna ja atmosfääri jahutava kiirgusvoo nõrgenemisest.
Osooni on atmosfääris kõigil kõrgustel, kuid valdav osa sellest paikneb stratosfääris. Osooniaukudeks nimetatakse osoonikihi olulist õhenemist stratosfääris. On kindlaks tehtud, et peamisteks osooni lagundavateks aineteks on freoonid , mis lenduvad külmutuskappide, õhujahutusseadmete ja mitmete pihustavate ainete balloonide kasutamisel .
Kasvuhooneefekt on looduslikprotsesss, mis on atmosfääris esinenud kas suuremal või vähemal määral kogu aeg.
Õhurõhu territoriaalsed erinevused põhjustavad õhu horisontaalse liikumise – tuule. Õhu paneb liikuma õhurõhkude erinevustest tekkinud gradientjõud, mis on suunatud kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga ala suunas. Mida suurem on õhurõhu muutus pikkusühiku kohta ehk õhu gradient , seda tugevam tuul puhub . Oluliseks tuule suunda mõjutavaks jõuks on maakera pöörlemisel tekkiv inertsjõud ehk Coriolisi jõud. Põhjapoolkeral kalduvad selle jõu mõjul liikuvad kehad, sh õhk ja vesi, oma liikumise suunast paremale, lõunapoolkerast vasakule.
Globaalne õhuringlus ehk atmosfääri üldine tsirkulatsioon tähendab suuremõõtmeliste õhuvoolude suhtteliselt püsivat süsteemi, mille järgi toimub õhumasside ümberpaiknemine maakeral. Nende õhuvooludega kantakse suuri soojuse ja niiskuse hulki ühest piirkonnast teise.
Mussoon – kujutab endast ulatuslikku õhuvoolude süsteemi, mille korral tuule suund muutub sesoonselt vastupidiseks. Nad tekivad suurte mandrite äärealadel maismaa ja veepinna erinevast soojenemisest ja jahtumisest.
Õhumassiks nimetatakse tohutu suurt õhu hulka, mis on kujunenud ühesuguse aluspinna kohal ja millel on sarnased omadused(temp. niiskus) Kui õhumass liigub teistsuguse aluspinna kohale, hakkavad tema omadused muutuma .
Arktiline õhk – külm ja kuiv.
Parasvöötmeline mereline õhk – niiske, talvel suhteliselt soe ja jahe.
Parasvöötme kontinentaalne õhk – kuiv, suvel üsna soe, talvel väga külm.
Troopiline mereline õhk – soe ja niiske.
Troopiline kontinentaalne õhk – palav ja äärmiselt kuiv.
Ekvatoriaalne õhk – kuum ja niiske.
Antarktiline õhk – külm ja kuiv. Maakera kõige külmem koht.
Fronfid on kitsad eraldusvööndid kahe erinevate omadustega õhumassi vahel. Sõltuvalt frondi liikumisest on võimalik eristada järgmisi frondi tüüpe:

• Statsionaarne ehk püsiv front esineb siis, kui front on mitu päeva paigal seisnud ja pole võimalik määrata selle liikumise suunda.
  
• Soe front tekib, kui soojem õhumass liigub külmale peale
  
• Külm front esineb siis, kui külmem õhumass liigub soojale alla.
  

Eesti ilmastik on väga muutlik madalrõhkkondade ehk tsüklonite ja kõrgrõhkkondade ehk antitsüklonite vaheldumise tõttu. Tsüklonid mõjutavad õhuvoole mitmeti, põhjustades tugevaid õhuvoole nii põhjast kui ka lõunast. Tsüklonid kujunevad tavaliselt välja frontidel ookeani kohal. Frondid ei ole sirgjoonelised, vaid enamasti lainetavad. Kuskil liigub lõuna poolt soojem õhk kaugemale põhja, teisal aga külm õhk lõunasse. Nii hakkavad kujunema keerised, mille sees on sooja ja külma õhu voolud koos sooja ja külma frondiga. Talvel kaasneb tskloniga pehme, suvel aga jahe ilm. Kõrgrõhkkonnas puhul on vastupidi – talvel ilm pakaseline ja suvel päikeseliselt soe. Kõige rohkem esineb tsükloneid sügisel ja ka talvel. Kevadisel ja suvisel ajal enamasti antitsüklon.
Põhilised õhusaastajad:

• heitgaasid – väävelgaasid ( vulkaanipursked )
  
• lämmastikgaasid (inimtegevused, keemiatehased, tootmisprotsessid)
  
• süsinikgaas
  
• aerosoolsed ühendid
  

Õhu saastumise tagajärjel : kasvuhoone efekt – süsihappegaas, aerosoolid . Tagajärg: maakliima soojenemine.
2. Osooniaugud – toob kaasa suurema päikesekiirguse
3. happesademed – veepiiskadega ühinevad heitgaasid – kahjustab taimede välispinda, toitainete sisaldus väheneb, taimed närbuvad.
4. sudu – mürgine udu, hõljuma jäävad mürgised veepiisad, inimesele on see kõige rohkem kahjulik.