Astronoomia (0)

Asteroidid on Maa tüüpi planeetide sarnased, kuid neist tunduvalt väiksemad taevakehad . Komeet ehk sabatäht, on taevakeha , mis on pärit Päikesesüsteemi äärealadelt. Meteooriks nim. Maa atmosfääri tunginud ja taevasse hõõguva jälje jätnud kosmilist osakest. Metoriit on planeetidevahelisest ruumist Maa pinnale langenud tahke keha (metoorkeha) jääk. Päikesesüsteem koosneb Päikesest, 8 suurest planeedist ja hulgaliselt väikekehadest. Tähe suurus on tähe näivat valgust näitav arv (mida väiksem on see arv, seda heledam on täht, Päiksel 5). Parsek- tähe kaugus Maast, kui parallaks on 1 sek. Doppleri efekt – lainepikkuse muutus on võrdeline laineallika kiirusega vaatleja suhtes. Täheks nim. taevakeha, kus toimuvad termotuumareaktsioonid, ( vesinik ->kaaliumiks, kiirgavad valgust). Täht tekib gravitatsioonijõu toimel kosmilisest gaasist ja tolmupilvest. Päikeselaiguks nim. tumedama keskosa ja seda ümbritseva heledama varjuga ala, kus magnetväli on 100x tugevam. Päikese serv näib teravana, kuna nähtav valgus tekib suht õhukeses kihis – fotosfääris. Värvusidneks – mõõdetakse tähe heledust eri spektripiirkondades ja määratakse tähesuuruste erinevused, mõõdetakse foomeeri abil ja sõltub pinnatemperatuurist. Granulatsioon on konvektiivsetele liikumistele iseloomulike pööriste ilming. Tähe ruumkiirus – omaliikumine(kiirus)+kaugus+spektrijoonte nihkumine (Doppleri efekt). Hertzpungi- Russelli diagramm – diagramm, kus iga tähte tähistav punkt graafikul, mille telgedeks on spektrilaas ja apsoluutne tähesuurus. Peajada on HR-diagrammil diagonaalne tähtedega tihedalt täidetud riba (90% tähtedest). Tähe areng lõpeb kui mõõtmete ja heleduse pidev kahanemine jõuab selleni , et tuumaane siserõhk peatab kokkutõmbumise ning tähest saab valge kääbus. Suuremad tähed võivad plahvatada – noovad /supernoovad. Normaalsed peajada tähed kuuluvad 0,1 -50 Päikese massi vahemikku. Päike on 2. Põlvkonna täht, sest enamik tema stabiilsest 10 mld aasta pikkusest ajast on praeguseks juba läbi. Tähesüsteemi, millesse kuulub Päike koos oma planeetidega nim Galaktikaks/Linnuteeks. Linnutee – 98% tähtedest, läätsekujuline, d= 30000 pc ja paksus 2500 pc. Galaktikad jagunevad elliptilisteks, spiraalseteks varbspiraalseteks ja korrapäratuteks. Elliptilised - liiguvad tähed kaootiliselt, gaas ja tolm puuduvad. Spriaalsed ja varbspiraalsete galaktikate kettad pöörlevad. Spiraalsed , varbspiraalsed ja korrapäratud – sisaldavad gaasi ja tolmu, millest tekib uusi tähti. Hubble’i seadus- kaugete galaktikate kiirused suurenevad võrdeliselt nende kaugusega vaatlejast: V=H*r, H(t) – Hubble’i konstant, mis sõltub ainult ajast, ei sõltu ruumipunktist (H0)=75 km/(s*Mpc). Spiraalsete galaktikate ehitus – hajusainet palju, keskosas gaas puudub, algab gaasirõngas mõhna servalt ulatudes 1,5x galaktika nähtavast osast kaugemale; gaas, tolm, nooredtähed asuvad õhukeses pöörlevas kettas. Noored tähed- suure heledusega peajada tähed. Kvarsid – galaktikad, mille tuuma heledus ületab ülejäänud osa heleduse tuhandeid kordi ; tähesarnased objektid, mille punanihe ja absoluutne heledus on võrreldavad galaktikate omadega. Galaktikate ruumijaotus – galaktikad ei paikne maailmaruumis ühtlaselt, vaid koonduvad parvedesse, kihtidesse ja ahelatesse, mille vahele jäävad tühjad alad. Universumi kärgstruktuur – ruumiline jaotus, kus tihedalt täidetud ainega täidetud kihid ümbritsevad tühe alasid (võrreldav mesilaskärjega). Universum – maailmakõiksus, kõikide asjade kogusus. Tänapäeva astronoomia eeldab aja ja ruumi lõpmatut ulatust. Kosmoloogiline printsiip nõuab, et Universum peab olema kõikjal ja alati ühesugune. Universum on oma kõigis punktides ühesugune, sarnanedes meile nähtava Universumi osaga. Universum on kõigil ajahetkedel olnud keskmiselt ühesugune, sarnane meie poolt käesoleval momendil nähtava Universumiga. Universumi temp – 2,7 K, minevikus 108 K. Inflatsioon – pärast „Suurt Pauku“ toimus universumi väga kiire paisumine, väga lühikese ajaga. Tumeaine – salapärane aine, mis moodustab arvatavasti 75% meie Universumist. Mõiste võeti kasutusele, et seletada Universumi paisumise kiirenemist. Tumeenergia avaldab negatiivset rõhku ja loob veidra, tõukava gravitatsioonitüübi. Suur Pauk- ~14 miljardit aastat tagasi toimus, mille tagajärjel hakkas tekkima Päikesesüsteem. Päikesevarjutus toimub noorkuu ajal, kuuvarjutus täiskuu ajal. Maalt vaadates võib Kuu ka Päikesest väiksemana paista, mistõttu ta ei suuda kogu Päikest ära varjata (rõngakujuline päikesevarjutus). Maa atmosfäär – koosneb erinevatest gaasidest ning seda hoiab kinni gravitatsioon . Planeetide näiv silmusekujuline liikumine seletub nende vaatlemisega liikuvalt maalt. AÜ – pikkusühik, mis võrdub Maa keskmise kaugusega Päikesest. Valgusaasta – vahemaa , mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul. 1 valgusaasta =0,307 parsekit =63240 AÜ. Gravitatsioon – jõud, mis tõmbab massi omavaid kehi teineteise poole. Kepleri seadused kirjeldavad planeetide liikumist ümber Päikese. 1. Iga planeedi orbiit on ellips , mille ühes fookuses on Päike, 2. Planeedi raadiusvektor katab võrdsete ajavahemike jooksul võrdseid pindalaid. Planeetide tiirlemisperioodide ruudud suhtuvad nagu nende orbiitide pikemate