Arutlus: E.M.Remarque „Taeval ei ole soosikuid“ (0)

Arutlus: E.M. Remarque „ Taeval ei ole soosikuid “
„Meil kummalgi pole tulevikku. Tema tulevik küünib alati vaid järgmise võidusõiduni, minul järgmise verejooksuni.“ See ühendaski esmalt Remarque romaani „Taeval ei ole soosikuid“ peategelasi, Lilliani ja Clerfayti. Lillian oli elanud kogu oma mäletamisväärt elu hirmus . Kas siis põgenedes sõjajubeduste eest või läbi haiguses kimbutava surma eest. Ta oli väsinud põgenemast. Ta tundis soovi mässata haiguse ning tervenemisega kaasneva, teda köidikutes hoidva, ravitsemisega. Saatuse tahtel ristusid tema teed Clerfaytiga. Rallisõitjaga, kelle elu oli vaat et sama habras , kui temal . Lilliani köitis Clerfayti hoolimatus ning muretu eluviis. Clerfayti Lilliani õrn lapselikkus ning tahumatu olek. Sellest sai alguse saatuslik armusuhe, mis muutis nende mõlema elusid . Nad said võimaluse mõista elu tõelisi väärtusi, veel üürikene aeg enne oma surma.
Clerfayt oli mees, kes ei võtnud oma elus midagi ega kedagi väga tõsiselt. Ta arvas , et pikk elu on kõigest pikk minevik . Et tulevik küündib üksnes järgmise hingetõmbeni. Selline ellusuhtumine muutis ta aga väsinuks. Ta oli väsinud paigalejäämisest ja väsinud lahkumisest. Endalegi teadmata, väsinud elamast kõigest järgmise hingetõmbeni. Algselt köitiski Clerfayti Lilliani juures viimase lapselikkus ning värskus. Lillian näis talle kena noore koerakutsikana, kes kõigega liialdas, misiganes ta tegi. Sellisest tundmusest ei saa aga kasvada välja suurt armastust. Seetõttu jäid Clerfayti tunded Lilliani vastu alguses pealiskaudseks ning uhkeks.
See muutus peale nägemist Lilliani teises valguses. Lillian oli Pariisis elades muutunud naiselikumaks kui ta eales oli olnud ning Clerfayt tundis, et Lillianist õhkab küpsust. Ta jättis oma armukese, kus see ja teine ning äkitselt oli Lillianist saanud ihaldusväärseim ja olulisim naine, keda ta tundis. Kui Clerfayt enne pilkavalt arvas, et Lillian on loodud poeetiliste ideaalisega sentimentaalsevõitu mehe jaoks, kellel jagub tema jaoks küllaldaselt aega, siis endale teadmata oli temast saanud mees, kes tahtis olla kõike seda ja veel enamatki.
Arvatavasti polnud Clerfayti tunded kunagi väga sügavad. Olnuks nad seda olnud, oleks ta juba alguses hinnanud Lilliani, kui naist. Clerfayt oli pimestatud Lilliani uutest hilpudest ning Pariisi värvilistest tuledest, mis Lilliani hoopis teise valgusesse asetasid. Tegelik muutus Lillianis toimus alles hiljemal perioodil. Niisiis armus Clerfayt nähtavasse illusiooni . Kuid see oli talle õnnistuseks. Kordki elus sai ta tunda seda kutsikaarmastust, mida ta oli alati pilganud. Ta elu enne oma kahetsusväärset surma muutus veidigi tähendusrikkamaks.
Lillian seevastu oli naine, kes tegi enne oma surma läbi tõelise muutuse. Seda oma hinges . Ta tee sanitooriumist välja algas naisena , kes üritas mässata kõige ning kõigi vastu. Ta oli pettunud selles, mida elu oli talle ette söötnud. Kuidas ometi oli saanud temast noor naine ilma et ta oli saanud tõeliselt elada. Ainult kannatada sõjakoledusi ning istuda haiguse vangistuses kõrgel mägedes. Ta ei tahtnud enam mõistlik olla. Milleks oli tal seda vaja? Selleks et saada järgmiseks laibaks numbriga kakskümmend või kolmkümmend, toas number seitse , kaubalifti kõrval? Seega otsustas ta minna, minna tõelisesse ellu. Nii kauaks kui talle veel elu antud on.
Ta läks koos Clerfaytiga, mehega, kes näis talle algselt kui päästeingel oma muretu eluviisiga . Nad kasvasid aeglaselt kokku, mõlemad niivõrd haavatavad. Kuid Lillian ei tahtnud kunagi minna liiga sügavale. Osaliselt kuna ta teadis, et talle pole kauaks antud elupäevi. Samuti kuna ta ei talunud mõtet uuest vangistusest. Ta tahtis võtta elu pealiskaudselt. Arvan et mõneti ka kuna ta südamesse oli jäänud ta kaaslane sanatooriumi ajast- Boris Volkov . Mees, kes oli kõige ennastohverdavam inimene Lilliani elus. Kuigi kahjuks just see siiras soov täielikult armastada ning oma kallima elupäevi võimalikult pikaks muuta, ükskõik mis abinõudega, lükkaski Lilliani eemale.
Murdepunktiks Lilliani elus sai hetk, kus ta mõistis, et temast on äärmiselt isekas elada oma üürikest elu ainult enda jaoks. Tema jaoks on see ju nõnda lühike hetk, samas Clerfayti pikas elus võib-olla elumuutva mõõduga. Seetõttu otsustas ta pühenduda inimesele armastuse kinkimisega. Samuti mõistis Lillian elu ja surma väärtust. Elu oli lõpuks ta jaoks midagi suurt ja samuti ka surm. Sellega ei tohiks mängida. See on imeilus hetk, kui inimene mõistab pärast oma üürikese antud eluea süüdistamist viimaks, et kõik need antud tunnid on õnnistuseks. Ning võimalus seda armastust jagada teistega , on veelgi suurem õnnistus.
Peale Clerfayti surma läks Lillian tagasi sanatooriumi, kuna surmaga mängimisest oli ta jaoks küllalt. Ta tahtis oma elu hoida nii kauaks, kui see on veel võimalik. Kuigi Lilliani surm ei olnud ilus, sai ta arvatavasti lõpuks oma hinge rahu, sest ta polnud enam pettunud oma lühikeses elus. Ta oli lõpmata tänulik sellegi aja eest, mis talle anti. Iga argipäev oli saanud tema jaoks armuanniks nung kingituseks.
„ Kes sageli surmasuust pääseb, sünnib ka sageli uuesti ja iga kord harda tänutundega südames, kui ta vaid loobub illusioonist, et tal on õigus elada“. – Lillian