Taeval ei ole soosikuid Remarque (2)

2. Tegelased
1) Lillian Dunkerque – tuberkoloosihaige naine, kes elas mägede vahel sanatooriumis . Ometi ei soovinud ta oma elupäevi lõpetada seal haiglas – ta soovis näha maailma ning elada aktiivset elu nii kaua kui võimalik. Kuna ta teadis, et tal polnud enam kaua jäänud, nautis ta igat Clerfaytiga veedetud päeva, ent ometi jättis ta väliselt külma mulje – ta ei tahtnud end kellegagi liialt siduda, sest ta teadis, et tänane päev võib jääda tema viimaseks .
2)Clerfayt – autovõidusõitja, kes elas oma elu kogu aeg surmaga riskides. Ta armastas väljakutseid, seiklusi ning üle kõige võidusõite. Tulevik ei olnud tal just kuigi kindel, sest iga võidusõit võis jääda tema viimaseks, ning seetõttu ei vaevunud ta tulevikule just kuigi palju mõtlema. Ent peale Lillianiga kohtumist ning temasse armumist soovis ta võidusõitja karjääri kõrvale heita ning hakata autokaupmeheks, rajades ühise kodu ning turvalise elu koos Lillianiga.
3)Onu Gaston – Lilliani onu.
4)Boris Volkov – Lilliani armuke, kes samuti oli sanatooriumis koos Lillianiga.
5)Hollmann – Clerfayti sõber, kes oli samuti võidusõitja.
6)Lydia – Clerfayti armuke Roomas.
0.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Šveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga. Lillian oli 4 aastat tagasi sanatooriumisse tulnud ning 6 aastat enne seda oli kestnud sõda. Haiged kutsusid professorit Dalai Laamaks ja vanemõde Krokodilliks. Lilliani sõbranna Agnes Sommerville oli surnud ning Clerfayt viis Lilliani kõrtsi.
Hollmann käis salaja Giuseppet vaatamas, kuni ühel päeval lasi Clerfayt tal sellega sõita. Lillian oli kade . Haigetel ei lastud palju väljas käia, nende jaoks olid mäed vangitrellideks.
Eva Moseri jaoks korraldati salaja pidu, sest ta pidi järgmisel päeval sanatooriumist kui terve inimene lahkuma . Taaskord oli Lillian tujust ära.
Clerfayt pidi peagi lahkuma ja Lillian otustas temaga kaasa minna. Boris armastas Lilliani ja tahtis, et ta sanatooriumisse jääks. Dalai Laama ähvardas Lilliani välja visata , sest Lillian ei täitnud käske ja käis salaja väljas. Lillian pakkis asjad ja läks Clerfaytiga kaasa. Nad sõitsid Prantsusmaale ja ööbisid eraldi hotellides. Nad õhtustasid koos ja Clerfayt suudles Lilliani.
Lillian läks onu Gastoni juurde ja nõudis talt sanatooriumi rahasid, mida onu niikuinii maksis. Onu ei tahtnud Lilliani oma õlgadele, vaid soovitas tal mehele minna. Lillian läks endale kleite ostma. Clerfayt sõitis Rooma oma armukese Lydia Morelli juurde. Lillian oli olnud tema jaoks seiklus, ei midagi tõsist. Lydia Morelli oli tema jaoks see õige.
Kui Clerfayt Lilliani jälle nägi, ei tundnud ta teda enam ära. Lillian oli Pariisis palju muutunud. Ta tundis end vabana. Clerfayt ei tahtnud enam Lydiat. Clerfayt ja Lillian läksid restorani, kuhu tuli ka Lydia koos Johnsoniga. Clerfayt ja Lydia ei teinud teineteisest välja. Lillianil oli ükskõik Clerfayti armukesest. Clerfayt kartis Lilliani kaotada ja suudles teda ning avaldas armastust. Lillian ei vastanud talle. Ta oli kõige suhtes ükskõikne, sest teadis, et sureb peagi.
Clerfayt sõitis Sitsiiliasse võistlustele. Lillian läks temaga kaasa. Clerfayti ringiaeg oli aeglasem kui 24 aastasel paarimehel Torrianil. Clerfayt tundis, et oli võidusõitmise jaoks vanaks jäänud. Lillianile tundus võidusõitmine lapsikuna. Sanatooriumis võitlesid patsiendid elu eest, võidusõitmisel aga mängiti sellega. Lillian tahtis, et Clerfayt loobuks.
Lillian ja Clerfayt pidid kohtuma Pariisis. Lillian sõitis aga Veneetsiasse. Ta tahtis üksi olla ja selgusele jõuda, kas mõistlikum oleks Clerfaytist lahku minna. Lillian köhis verd ja jäi nädalaks hotelli voodisse. Ta mõistis, et kes sageli surmasuust pääseb, sünnib ka uuesti ja tänutundega. Ta oli õnnelik, et hingas veel.
Clerfayt otsis Lilliani Pariisis. Ta arvas , et Lillian oli ta maha jätnud. Lõpuks kohtas ta Lilliani ja avaldas soovi temaga abielluda . Lillian ei tahtnud abieluga nende õnne rikkuda. Pealegi kartis ta, et sureb varsti. Clerfayt mõtles tulevikus sõita Toulouse `e ja hakata autokaupmeheks. Lillian oli selle vastu.
Clerfayt läks Itaaliasse Tuhande-Miili-Rallile ja saavutas kuuenda koha. Lillian ei olnud vahepeal sanatooriumi peale mõelnud, nüüd helistas ta aga Hollmannile. Hollmann teatas, et Dalai Laama lubas ta paari nädala pärast välja lasta.
Nad sõitsid Rivierasse. Clerfayt tahtis sinna elama jäädagi. Lillian tahtis aga seigelda. Ta tundis, et Clerfayt tahab teda käsist ja jalust siduda ning sunnismaiseks muuta. Clerfayt arvas, et Lillian on temaga abiellumise vastu, sest tahab tagasi sanatooriumisse Volkovi juurde. Lillian ei tahtnud temaga vaielda , seetõttu nõustus abielluma, kuigi plaanis ära põgeneda.
Clerfayt võistles Monte Carlos . Lillian istus tribüünil, kotis pilet Zürichisse. Ta kavatses ära sõita, kui Clerfayt sõidab Rooma . Clerfayt oli teisel kohal, esimese sõitjaga käis tihe rebimine. Clerfayt tahtis võiduraha, et see Lillianiga kooselu peale kulutada. Esimene libises aga õliloigus ja Clerfayt sõitis talle sisse. Clerfayt oli teadvuseta . Lillian ei tahtnud enam lahkuda. Ta lubas iseendale , et jääb Clerfayti juurde, kuid Clerfayt suri haiglas.
Lillian tundis, et surema oleks pidanud tema, mitte Clerfayt. Saabus Clerfayti õde, kes hakkas matuseid korraldama . Selgus, et Clerfayt oli Riviera maja Lilliani nimele kirjutanud ja see ei meeldinud ta õele. Lillian helistas sanatooriumisse, et Volkovi järgi pärida. Talle öeldi, et Volkov on ära sõitnud. Lillian läks raudteejaama, et Zürichisse sõita. Tuli koer Wolf ja kohe tema järel peremees Volkov, kes oli õnnetusest kuulnud ja Lilliani otsima hakanud. Nad sõitsid koos Zürichisse ja sealt tagasi sanatooriumisse. Lilliani protest haiguse vastu oli kadunud. Surma eest ei olnud kellegil pääsu, ei haigel ega tervel. Hollmann oli terve ja sõitis sanatooriumist ära. Ta läks tagasi võidusõitjaks. Ta asus Clerfayti asemele Torriani partneriks.
Kuus nädalat hiljem Lillian suri, lämbudes verejooksu kätte.
3. Temaatika määratlus
Temaatikaks on inimese elusaatus – eksistentsialism.
4. Hinnang teosele
Mulle meeldis väga see romantiline romaan ning eriti selle mõtlemapanev traagiline lõpp. Lillian oli naine, kes ei soovinud end mitte kellegagi siduda, sest teadis, et ei saa kunagi oma haiguse tõttu luua endale sellist pere ja kodu nagu teised – surm võis teda lihtsalt liiga ootamatult tabada. Teoses peituv saatuseiroonia väljendubki aga selles, et mitte Lillian ei olnud see, kes esimesena siit maailmat lahkus, vaid riskida armastan Clerfayt, kelle lõpp tuli kui välk selgest taevast. Ma arvan et romaani pealkiri „Taeval ei ole soosikuid “ tähendabki seda, et alati ei valita, kellel antakse elada ja kellel lastakse surra.