LAMBA ARUHEIN Lamba aruheina võib ära tunda väikeste, kuid väga tihedate puhmaste järgi. Teiseks tuleb vaadata tema lehti. Lamba-aruheina lehed on kitsamad kui ühelgi teisel aruheinal. Võiks lausa öelda, et need on juuspeenikesed. Tegelikult need siiski petavad meid veidi. Nimelt on lamba-aruheina lehed enamasti pikuti kahekorra kokku pandud, kuid nii tihedalt, et lehte lahti teha meil ei õnnestu. Nii on nende läbimõõt tavaliselt vaid pool millimeetrit. Lamba-aruheina lehed on näppudega lehetipust allapoole katsudes veidi karedad. Aruheinade lehtedel on veel üks huvitav määramistunnus. Nende ülemine ots on sageli ühe veidi sissenöördunud kohaga, just nagu oleks keegi lehte hammustada proovinud. Leherood on aruheinadel kõik enam-vähem ühesugused.
suurem võrreldes hübriidlutserniga (taimede arv ruutmeetril vastavalt 144 ja 120 tk). Segusse võetud kõrrelistest oli kõige tugevama konkurentsivõimega 2007. aastal põld- raihein, mis vähendas lutsernitaimede arvu harilikul lutsernil 90-le ja hübriidlutsernil 73-le. Teised kõrrelised mõjutasid lutserni arvukust vähem ( taimi 108-123 tk m-2). Kolme kasutusaasta (2007-2009) keskmisena olid lutsernisegude KA saagid hariliku aruheina ja põld-raiheinaga lutserni puhaskülvist 5-8% suuremad. Kõige rohkem ületasid segukülvide KA saagid puhaskülvi saake 2008 aastal, hariliku lutserni-kõrreliste segud -12%, hübriidlutserni segud -20% (tabel 1). Tabel 1. Lutserni-kõrreliste segukülvide kuivaine saak 2007-2009, t ha-1 Table 1. DM yield of lucerne-grass mixtures in 2007-09, t ha-1 Taimik/Sward Medicago sativa (FSG 408DP`) Medicago varia (`Karlu`)
ning liigniisketel glei- ja turvastunud muldadel merelahtede tasastel rannikuil. Merele lähemal, tavaliselt soolasest veest otseselt mõjutatud alal kasvavad väikese alsi, soomusalsi, pilliroo, meri-mugulkõrkja, kareda kaisla, meri-nadaheina, randastri- rand-õisluha, rand- sõlmheina, hariliku soolarohu, rannika-tuderloa, lünktarna, hariliku lõhnheina, hariliku orasheina kooslused. Suprasaliinses vööndis on tavaliselt kõige enam kohatav punase aruheina kooslus, vähem leidub klibuvallidel kasvavaid roog-aruheina ja kõrge raikaeriku kooslusi, samuti veidi soostunud lohkudes ettetulevaid lubika ja hirsstarna-hariliku tarna kooslusi. Neis rannaniitude kooslustes on üsna arvukalt ka haruldasi ja kaitstavaid taimeliike nagu liht-randpung, rand-soodahein, hall soolmalts rand-tarn klibutarn, põhjatarn. 2) liivarandade taimekooslused - oosnevad peamiselt vähenõudlikest liivataimedest -
NDF,% kõrrelised < 55 56-60 > 60 ADF,% liblikõielised < 31 32-37 > 37 ADF,% kõrrelised < 32 33-40 > 40 Seeduvus,% > 65 55-65 < 55 ME MJ/kg > 9,5 8-9,5 <8 Põldtimuti optimaalne koristusaeg saabub juba kõrsumise lõpus, kui kevad on külm ja põuane, siis nihkub see loomise algusfaasi. Timutist hiljem (loomise algul) saab niita harilikku aruheina ja karjamaa raiheina. Karjamaa raiheina areng on aeglasem ja liigi toiteväärtus säilib suurem ka loomisfaasis. Varase punase ristiku KA kogusaak oli, võrreldes lutserniga, kõikides arengufaasides leherikkam (9, 5, 3% lehti rohkem vastavalt varsumine, nuppumine, õitsemine). Taime küpsusega koondub vaadeldaval arenguperioodil biomass vartesse (varsi koos õisikutega 61 ja 64% vastavalt ristik ning lutsern). Majanduslikult on oluline leida optimaalne suhe KA saagi
Ta on esmapilgul täiesti heintaime välimusega. Tema lehed on samasugused kitsad ja pikad nagu heinakõrtel. Õisik on piipheintel siiski teistsugune ja vili on hoopis kupar. Nii on piipheinad sugulased hoopis lugadega. Kui teile meenub, kuidas näeb välja hariliku loa õisik, siis karvase piipheina oma on enam- vähem samasugune. Ta on ainult palju hõredam. Karvase piipheina õisikus asuvad väikesed läikivad kastanpruunid õied tavaliselt ühekaupa Lamba-aruhein: Lamba aruheina võib ära tunda väikeste, kuid väga tihedate puhmaste järgi. Teiseks tuleb vaadata tema lehti. Lamba-aruheina lehed on kitsamad kui ühelgi teisel aruheinal. Võiks lausa öelda, et need on juuspeenikesed. Tegelikult need siiski petavad meid veidi. Nimelt on lamba-aruheina lehed enamasti pikuti kahekorra kokku pandud, kuid nii tihedalt, et lehte lahti teha meil ei õnnestu. Nii on nende läbimõõt tavaliselt vaid pool millimeetrit. Lamba-aruheina lehed on näppudega lehetipust
eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev. Lammaste karjatamisperiood on 160-200 päeva. Sigade karjatamine Sigade karjatamine on rakendatav noorsigade ja sugusigade korral. Sead söövad meelsasti suhteliselt kiuvaeset karjamaarohtu, kus ristikute osatähtsus on kuni 70% ja aasnurmikat ning harilikku aruheina 30% piires. Karjamaarohtu arvestatakse sea kohta päevas 5-15 kg. Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel. Karjamaapinda arvestatakse ühele põrsastega emisele 0,18-0,2 ha, noorseale 0,1 ha. Sigade karjamaa jagatakse 8-10kopliks. Ühes kolis karjatatakse 3-4 päeva. Karjakoplite tarad ehitatakse 5-traadiliste püsitaradena: esimene traat 10, teine 25, kolmas 40, neljas 65 ja viies 10-105 cm. Alt esimese ja teise traadi võib asendada laudadega.
erinevalt. Euraasias stepp, Ungaris pusta, Põhja-Ameerikas preeria, Lõuna-Ameerikas pampa, Lõuna-Aafrikas veld. Kliima Parasvöötme rohtlates on külm talv ja maad katab lumi. Kliima on kuiv ja tugevalt mandriline. Sademete hulk rohtlas on 300-600mm. Suved on pikad ja põuased. Peamiselt kasvavad taimed pärast lumesula. Rannikualastel rohtlatel on pehmem kliima kui mandri alal olevatel rohtlatel. Taimed Rohtlates valitsevad rohttaimed. Rohtlates kasvab palju stepirohtusid ja aruheina. Muudest taimedest kasvab nurmenukke, iiriseid, palderjani, metsikuid tulpe jt. oluline koht on ka tulekahjudel, mis takistavad metsastumist. Põudade ja külmadega kohastumiseks on mõnedel taimedel maa alused mugulad kuhu nad varuvad toitaineid. Eestis on sellised taimed krookus, tulp, hüatsint ja meelespea. aruhein metsikud tulbid Loomad
-kadastikes kuiva- ja lubjalembesed taimed. Puurinne on hõre. Levik: Saaremaa, Loode- ja Põhja-Eesti paealad Puurinde moodustavad harilik mänd, harilikku kuusk, arukask. Põõsarindes kasvavad harilik kadakas, harilik pihlakas, paakspuu, harilik kuslapuu, mage sõstar, kibuvitsad, põõsasmaran. Puhmarinne on liigivaene koosnedes peamiselt leesikast. Rohurinne on üsna liigirikas. Seal leidub kassikäppa, nõmm-liivateed, hobumadarat, verevat kurereha, longus helmikast, lamba-aruheina, lubikat, kevadist seahernest. Sambla- ja samblikurindele on iseloomulikud loodehmik, metsakäharik, lood-jõhvsammal, põdrasamblikud. Põõsasmaran Paakspuu Kadakas Mage sõstar Harilik kuslapuu Metskastik Lubikas Loodehmik Metsakäharik Verev kurereha Kassikäpp Nõmm-liivatee Kevadine seahernes Nõmme- metsad Hõredad aeglasekasvulised metsad kõige
Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekooslus on loometsad. Taimestikul on suvine puhkeperiood, sest õhuke pinnakate kuivab suvel läbi. Sügisest kevadeni enamasti liigniisked, kuna vesi imbub paelõhedesse aeglaselt. Jaotatakse kuivadeks ja niisketeks loorohumaadeks. Kuivadel loopealsetel on sagedamad kooslused nõmm- liivatee hariliku kukeharja loo-jõhvsambla, lamba-aruheina mägi-kasteheina kevadtarna, angerpisti mägiristiku, sirplutserni punase aruheina jt. Niisketel loopealsetel on tavalisemad lubika vesihalja tarna, põõsasmarana lubika, luht-kastevarre ja lubika kaljupuju kooslus. Sürjarohumaad "Süri" tähendab Kirde-Eesti rannikumurdes väikest küngast. Levinud väiksematel küngastel Pandiveres, Põhja-Eestis, harvem Kesk-Eestis. Tekkinud sürjametsade asemele. Põuakartlikel, lubjarikastel muldadel
Luhaniitude taimestik koosneb põhiliselt valgus- ja niiskuslembelistest metsataimedest ning kaldavallide ja võsastike liikidest. Kohati on ka madalsoo liike ning hiljem lisandunud aruniitude liike. Luhtadele on iseloomulik märjemate kasvukohtade liikide esinemine suhteliselt kuivalembeliste liikide koosluses, mida soosib üleujutusreziim ja mullas kauem säiliv niiskusvaru. Samas võib ka niiskuslembeste liikide hulgas leida ka kuivemate kasvukohtade taimi. Luhaniitudel kasvab tarna, aruheina, kaseheina, maarjaheina jt. Jõe rahulikes sootides leidub vesiroose, lamminiitudel õitseb kevadeti kullerkupp. Vesiroos 6 Majandustegevus Võhandu jõe peal korraldatakse kanuumatke. Jõe ürgsem ja huvitavam osa Leevi veskipaisust Reo sillani on võetud looduskaitse alla. Kaitseala on 12 km pikk ja hõlmab mõlemast kaldast 300 m maastikku. Looduskaitseala
Seda sellepärast, et mullad, mis seal levivad on peamiselt ranniku-gleimullad (Gr1) ja sooldunud turvastunud mullad (ArG1). Rannaniitude taimestik on erineva tekkega. peaaegu kogu rannajoone ulatuses on ranniku soolases osas ülekaalus värvirikka randastri - rand - õisluha kooslus, teisi liike esindavad rannikas, rand-teeleht, meri-nadahein, randkamaras. Rannaniitude iseloomulikumaid ja levinuimaid taimi on tuderluga. Teistest taimeliikidest esineb rannikat, valget kasteheina, punast aruheina ja mustjat rebasesaba (Miilmets, 1981). Rannaniitudel levivad veel taimekooslustest: Soomusalsi kooslus, Rand - sõlmheina kooslus, merihumuri - liiv- vareskaera kooslus, rand-ogamaltsa - liiv-merisinepi kooslus, hariliku soolarahu kooslus, lünktarna kooslus. Esinevad ka mõned suprasaliinse rannikuniidu kavukohatüübi kooslused nagu hirsstarna - hariliku tarna kooslus ja lubika - maokeele kooslus (Paal, 1997). Kaitstavaid taimeliike kasvab rannaniitudel üle 20
leostunud gleimuldadele liigirikkad soostunud rohumaad. Rohurinne on lopsakas ja liigirikad (paljud sõnajala- ja tarnaliigid, angervaks, seaohakas, sookastik, kõrvenõges jt). [2] Leetjad ja gleistunud leetjad mullad looduslikel metsata leetjatel muldadel on kuivad pärisaru- või palurohumaad. Taimekooslusest suurima osakaaluga on hariliku kasteheina madala mustjuure, angerpisti-lubika, hariliku kasteheina punase aruheina ja maarjaheina kooslused. Metsaga katmata gleistunud leetjatele muldadele on kujunenud niisked pärisarurohumaad madala mustjuure hariliku härgheina, kahkja tarna madala mustjuure, tulika luht-kastevarre, kõrveköömne-sinihelmika, lubika-hirsstarna jt kooslustega. [2] Leostunud muld leostunud muldade looduslikud rohumaad on kas kuivad pärisaru- või sürjarohumaad või niisked pärisarurohumaad. Taimekooslustest on lagedamatel ja kõrgematel
On liike, mis suudavad eksisteerida vaid piisava karjatamise tingimustes. Näiteks liblikaliigi komapunnpea (Hesperia comma) käekäik nommedel ja loopeasetes kadastikes soltub otseselt nii konkreetse toidutaime olemasolust kui ka niidu hooldusvottest - valmikud munevad vaid paljastunud maapinnal paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Karjatamise lakkamisel maapinnalähedane mikrokliima muutub ning asurkond ei suuda ellu jääda (Talvi 2004, Viidalepp ja Remm 1996). Kokkuvõte Karjatamise mõju taimekooslustele sõltub suurel määral loomade eelistustest. Eri liiki kariloomad eelistavad erinevaid taimi. Sellest sõltub niidu taimede püsivus ja levik. Mõned liigid on suuremas ohus kui teised. Taimekoosluste olukorda saab mõjutada erineva karjatamiskoormuse, karjatamisliikide ning erinevate loomadega
Olenevalt mere kaugusest võib taimestikus eristada kolme vööndit. Subsaliinsed taimekooslused asuvad hüdrolitoraalis. See ala on alaliselt või pikka aega üle ujutatud ning taimede alumised osad on alaliselt vees. Subsaliinsetel rannaniitudel on tavalised roostikud, meri-mugulkõrkja või kareda kaisli kooslused ning peaaegu taimkatteta paguveerannad. Veidi kõrgemal, kuid ikkagi merevee otseses mõjualas on saliinne rannikuvöönd. Siin on kõige tavalisemad rannika-tuderloa, punase aruheina ja hariliku pilliroo taimekooslused. Tavapäraste põllumajandustavade hülgamise tõttu on pillirooalad jõudsalt laienenud. Kõrgematel aladel, kuhu merevesi jõuab vaid suurte tormide ajal, on suprasaliinsed kooslused, mis on vähem soolased, aga elustikult mitmekesisemad. Vööndilisus on üks rannaniitude oluline eripära võrreldes teiste rohumaatüüpidega. Eesti rannaniidud on peamiselt karjamaad, mida inimesed on nende tekkest peale mõõdukalt mõjutanud
Kits on hea rohusööda tarbija, kuid söödava rohu osas on ta suur valija. Kitse väike suu ja liikuvad mokad on kohastunud haarama taime peenemaid osasid, väikesi lehekesi, õisi. Karjamaal eelistavad kitsed süüa karjamaarohu ülemist fronti, samas ei meeldi neil süüa rohu varsi. (Luginbuhl et al, 1998). Siinjuures oskab kits valida just taime kõige toitvamaid osi ja võimaluse korral eelistavad rohelisi võrseid, lehti. Heintaimedest eelistavad nad timutit, aasrebasesaba, aruheina, valget ristikut jne. Kitsede karjatamiskäitumise uurijad on leidnud, et nad eelistavad rohu valikul kõrrelisi ristiku ees (Grant et al, 1984). Kitsede ja veiste koospidamisel tuleks kitsi karjatada enne ja seejärel veiseid. Suvel leiavad kitsed endale sööta ka võsastunud ja madalasaagilistelt rohumaadelt, sest nad söövad meelsasti ka looduslikke rohundeid. Kitsed on võimelised seisma tagajalgadel ning sööma ka puude ja põõsaste lehti
rohumaa tüübist. Meil on põldhein ja niiduhein, loodusliku heina osatähtsus on vähene. Heina söödetase veistele, hobustele ja lammastele. Põhisöödaks on silo või kuivsilo, seetõttu hobustele antakse heina 6-10 kg, veistele u 6kg. Lisaks silole on lehma kohta 1 tonn heina vaja. Heina niitmise ajast sõltub saak ja kvaliteet. Maksimaalne heinasaak saadakse taimiku õitsemisel, hiljem niites seedumata kiuosa suureneb ja taimed puituvad. Paljuliigilise segu korral koristatakse hariliku aruheina koristusküpsuse alusel. Tavaliselt rajatakse niidud või heinamaad ühe või kahe ühesuguse arengukiirusega domineeriva liigiga. Selle juhtliigi järgi otsustatakse niitmise aeg. Kui tahetakse saada mitu niidet, siis tuleb varem niita, kui on optimaalne aeg. Kui heintaimik lamandub, siis tuleb kohe niita, sest alumised lehed hakkavad mädanema, kaotame saagis ja selle kvaliteedis. Hallitanud lehed võivad mõjuda halvasti loomade tervisele. Mädanemist põhjustavate mikroorganismide
looduslikke niiskemaid niite ja teeservi. (Eesti Loodus, Mati Martin, 2007) Komapunnpea (Hesperia comma) Kuulub perekonda Hesperiidae, kergesti eristatav tagatiibade all olevate hõbedaste laikude järgi. Looduses on neid peamiselt märgata augustis. Eelistab elupaikadeks aruniite, nõmmesid, loopealseid ning teisi kuivasid ja ümbrusest soojema mikrokliimaga biotoopides. Muneb oma munad vaid paljastunud maapinnaga vaheldumisi paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Kui karjatamine lakkab, siis taimestik tiheneb ja kõrgeneb ja konnpunnpeal pole enam kohta kuhu mune muneda ja asurkond kaob. (Wikipedia, 2011) Röövkärblased (Asilidae) Röövkärblased on suur, ligikaudu 5 000 liiki hõlmav sugukond valdavalt suurte mõõtmetega (kehapikkus kuni 5 cm) kärbseid. Röövkärbeste pea on suhteliselt väike, kuid väga liikuv, varustatud võimsa imikärsaga. Rindmik on väga suur ja tugev. Kogu keha on kaetud pikemate või lühemate karvadega
Heina botaaniline koosseis ja keemiline koostis sõltub rohumaa tüübist. Põhisöödaks on silo või kuiv silo, lisaks silole siiski antakse heina, hobustele 6-10 kg, lehmadele 3-6 kg. Lisaks silole lehma kohta tonn heina. Heina niitmise ajast sõltub selle saak ja kvaliteet, koristusaja hilinedes võime kaotada ühe kolmandiku saagist. Maksimaalse saagi saab siis kui taimik õitseb, hiljem seedumatu kiuosa suureneb ja taimed puituvad. Niidetakse heina hariliku aruheina küpsuse järgi. Loomise lõpuks peaks olema niidetud kerahein; ohtetu luste ja päideroog. Kui tahetakse teha mitu niidet või sügisel hakata karjatama, siis tuleks varem niita kui optimaalne aeg. Kui taimik lamandub, niita kohe. Hein kuivab juba samal päeval, kui kastemärga heina niita, siis kuivavad nad kokku ja vesi ei aurustu ära, ning hein ei kuiva. Niitmine on tähtis taimede elutegevuse jätkamiseks, toitainete väljauhtumiseks. Taime osade varisemiseks
ja pealiskõrreliste vahelduv Lüh.ajalised vajalikud sel juhul: rohke a) mullad madala 3) valge ristiku ja 5 0-70* karjatamine, viljakusega, kõrreliste rohke vahelduv hindepunkte 25-35 4) kõrreliste rohke (Värska) 4.1karj.raiheina rohke 2-3 150-300 karjat.vahel. b) kasutatakse jäätmaid 4.2 timuti, h.aruheina, 4-5 150-300 niiteline, c) kui maapind vabaneb keraheina või aas- vahelduv maaparanduse alt rebasesaba rohke moodustub hõre rohustu. 3000- 4.3 ohtetu luste või 4-5 150-300 niiteline 4000 võrset ruutmeetri kohta. päideroo rohke Võimalus umbrohustumiseks. 5) hübriidlutserni 4-5 - niiteline rohke
Pullissaare diplomitöö "Materjale Kasari, Halliste ja Navesti luhaniitude taimkattest" (1959). Välitööde käigus tehti 290 geobotaanilist analüüsi, neist Soomaa luhtadelt 85. Anti ülevaade luhal levivatest taimekooslusest. Enamlevinud kooslusteks kõigil luhtadel olid tarnakooslused: Carex elata (luhttarna), Carex disticha ja Carex gracilis kooslused. Kõrreliste kooslustest levisid Halliste luhal Deschampsia caespitosa (luht-kastevarre)-Festuca pratensis (hariliku aruheina), Sesleria caerulea (hariliku lubika) kooslused. Soomaa luhtade uurimisega on põhjalikumalt tegelenud M. Suurkask. 1996. a. suvel inventeeris ta Halliste jõe luhta ning puisniite ja andis ülevaate luhaala tähtsamate biotoopide levikust, nende seisundist ja looduskaitselisest väärtusest. Kokku leidis M. Suurkask Halliste luhalt 222 liiki soontaimi, sealhulgas 7 kolmanda kategooria kaitstavat liiki, Läti puisniidult 167 liiki ja Halliste puisniidult 171 liiki (Suurkask, 1996).
pruunid, kollased või punased seeneeoslad e.apoteetsiumid karikate servades. Porosamblikud kasvavad kuivades liivastes kasvukohtades aga ka kuival turbapinnasel, katustel, kändudel, sammaldunud kividel. Tavalisemad liigid on: kobar-porosamblik, kõdu-porosamblik, lehter-porosamblik, naaskel-porosamblik, sarv-porosamblik, kähar porosamblik, karik-porosamblik jne. Raiestikel: suureneb kõrreliste metskastiku, lamba-aruheina, lubika ja samblike ohtrus. Levik: saartel, Lääne-Eestis, vähem Põhja-Eestis Tähtsamad metsatüübid: Leesikaloo-männik Leesikaloo-kuusik Leesikaloo-kaasik Leesikaloo-kadastik 1.2. KASTIKULOO KASVUKOHATÜÜP (Kl) Reljeef: nõrgalt lainjad paetasandikud, mikroreljeef tasane või madalate mätastega. Muld: õhukesed paepealsed mullad Kh´´, rähksed-, liivsavi- või saviliiv rendsiinad K´´.
puhmikutena). Keraheinakarjamaad tuleb eriti suve esimesel poolel kasutada hästi intensiivselt, et rohi ei vananeks, s.o. taimed ei jõuaks kõrsumis- või isegi loomisfaasi. Aluskõrrelistest võib soovitada lühiajalistele rohumaadele (suhteliselt viljakatel muldadel) karjamaa raiheina 4...5 kg/ha. Pikaajaliste karjamaade saamiseks tuleks viljakatel muldadel võtta lisaks seemnesegusse 3...4 kg/ha aasnurmikat ja vähemviljakale põuakartlikule alale külvata punast aruheina 5...6 kg/ha. Tabel. Seemnesegud lambakarjamaale (kg/ha 100% idanevusega seemet) Liik Viljakas muld Vähemviljakas, põuakartlik muld Suure lühiajaline pikaajaline lühiajaline pikaajaline saagikusega Valge ristik 2,5-5 3 3...4 - 3...4
psammofüütidest, kellele mereheidisega väetatud aladel lisanduvad lämmastikulembesed (nitrofiilsed) taimeliigid. Veepiiri lähedal kasvavad tavaliselt üksikud rand-ogamaltsa ja liiv-merisinepi isendid. Esimeseks püsivaks, liiva kinnistavaks koosluseks kõigil Eesti liivarandadel on merihumuri - liiv-vareskaera kooslus, mille analoogiks Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal on rand-luidekaera kooslus. Üleminekuliseks sisemaaluidetele on liiv-vareskaera - luide-aruheina kooslus. Liivarandadel kasvavad ka kauni välimusega kaitstavad taimeliigid rand-ogaputk ja rand-seahernes ning veidi tagasihoidlikuma ilmega rand-orashein . Veeriseliste, klibuste ja kaljuste randade taimekooslused - on väikese liikide arvuga ja hõredad. Kõige haruldasem neist on rand-kesakanni - taani merisalati kooslus, mida leiduv vaid Osmussaarel ja Vilsandi Rahvuspargis. Klibustel rannavallidel on sage
annaabi.ee 
