Artikli analüüs - Rulnokkade eesti (0)

Artikli analüüs
XI klass
Artikli pealkiri: Rullnokkade Eesti
Autor: Sulev Vedler
Allikas (ilmumiskoht, kuupäev ja aasta): Eesti Ekspress 19.01.2012
Probleem, millele artikkel keskendub: Eestlased on rahulik rahvas, kuid liikluses võib märgata, et inimestes peitub palju lõunamaist temperamenti ja äkkviha.
Autori põhiseisukohad, näited: Ühe autori tuttava elukaaslane koputas kord meelekohale, kui ülbe autojuht ristmiku lähedal end autode rivis jõuliselt tema ette surus. Ülbur väljus ja peksis jalaga mõlki käežesti teinud mehe masina. Kolleeg näitas rusikat, kui BMW ei lasknud teda pöördel üle tee, peaaegu ajas alla. Töökaaslase päästis bemarist väljunud tigeda mehe kallaletungist turvamehe lähenemine.
Autori pakutud lahendused: Viha raviks ei ole mingit kindlat lahendit. On vaja lihtsalt rahulikult esmalt kümneni lugeda ja alles siis edasi tegutseda, et vältida ebameeldivaid olukordi.
Pealkirja sõnastus ja tekstiga sobivus : Rullnokkade Eesti on täiesti sobiv, see sõnastab täpselt mida artiklist oodata võib.
Arutlus: Ebaadekvaatsed autojuhid on täielik probleem praegusel ajal. Juhid lihtsalt kihutavad ringi, ei pane tähele jalakäijaid ja nii juhtuvadki õnnetused. Lisaks sellele on inimestel veel tavaliselt lühike temperament nii, et kui keegi midagi valesti teeb läheb kohe riiuks kätte. See on tähtis nii jalakäijatele, kui autojuhtidele. Oleks hea kui mõlemad osapooled suudaksid korralikult käituda, aga kedagi ei huvita kuni on mingi õnnetus lõpuks juhtunud, et neile õpetunni anda.
Hiljuti sooritasin ise sõidueksami. Ainus asi, mis minu ja lubade vahel seisab on 1 kuu. Sel ajal, kui ma sõitmist õppisin, oli kohutav lihtsalt jälgida teiste sõiduviise. Enamus ajast inimesed ületasid kiirust ja mitte lihtsalt mõned vaid kõik, ma ei mäletaks üksikuidki, kes normaalse piiri sees sõitsid ja selline käitumine on esimene samm probleemi suunas. Mitu korda keerasid inimesed vales kohas ära, ei näidanud suunda või isegi sõitsid ette, kuid midagi ei olnud teha, vedas lihtsalt, et õnnetust ei juhtunud. See eestlaste hoolimatus ja ülbus rooli taga on see, mis teeb asja kõikide jaoks raskeks. Inimesed peavad ennast teistest tähtsamaks ja arvavad , et nende sihtpunk on olulisem nii, et see põhjendab ju muidugi nende kiiruse ületamist või läbi punase tule sõitmist. Samas, kui normaalse kiirusega sõita, piiri peal, siis lastakse pasunat taga, sest sõidad liiga aeglaselt.
Autor on veel näiteks toonud , kuidas ta oli sügisel kõndinud tee servas , auto oli temast mööda sõitnud ja ta märjaks pritsinud, sest sõitis lombist üle. Auto jäi foori taha seisma ja kui mees küsima läks, et miks juht nii tegi, siis ta ei saanud isegi vabandust vaid teda hakati sõimama.
See on kohutav probleem, kuid lahendeid on palju. Ei ole soovitatav viha välja elada liikluses, kui keegi teeb midagi valesti või ebameeldivat siis oleks sobiv seda ignoreerida ja lasta minna mitte järgi ässitada. Tuleb olla viisakas ja lahke . Kui peale sõitu on ikka viha alles siis ma ei tea, mine peksa kodus kaste või midagi.
Artikkel sõnastab väga hästi tänapäeva ühte tähtsamat probleemi. Üks teeb midagi valesti, ei võta süüd enda peale, teine tuleb tüli norima ja mõlema jaoks lõppeb halvasti. Sõidu ajal võiks olla rahulik ja mõelda selle peale, palju kahjustused maksma lähevad, siis ei tule mingit isu tüli järele.
ARTIKKEL
Eestlased on küll rahulik põhjamaine rahvas, aga liiklus näitab, et meis peitub päris palju lõunamaist temperamenti ja äkkviha. 
Ühe mu tuttava elukaaslane koputas kord meelekohale, kui ülbe autojuht ristmiku lähedal end autode rivis jõuliselt tema ette surus. See oli viga. Ülbur väljus ja peksis jalaga mõlki käežesti teinud mehe masina.
Kolleeg näitas rusikat, kui BMW ei lasknud teda pöördel üle tee, peaaegu ajas alla. Töökaaslase päästis bemarist väljunud tigeda mehe kallaletungist turvamehe lähenemine.
Sügisel pritsis üks masin mind põlvini märjaks, kuigi saanuks lombi ees hoogu maha võtta. Seda enam, et mõnikümmend meetrit kaugemal jäi auto teiste masinate taha sappa seisma. Küsisin juhilt, miks ta mind täis pritsis. Ta vastas, et ei näinud mind, ega kavatsenudki vabandust paluda . Ütlesin, et ma olin ju ainus jalakäija, hästi nähtav, vabandust ta ikka ei palunud. Lõpuks sülitasin ja läksin minema. Naga kargas mulle selja tagant kallale. Tema ema kriiskas, et ma ei ole piisavalt palju märg… Kui möödakäijad manitsesid, et jalakäijat ei tohi täis pritsida, sõimas mamma neid “kuradi narkomaanideks”. See vahejuhtum häirib mind seniajani.
Keskmist sõrme olen näinud korduvalt ja signaali kuulnud samuti siis, kui oma kodu lähedal 30 km/h alas õige kiirusega sõidan.
Kuid see kõik on tühiasi võrreldes juhtumiga, millest kirjutan tänase Ekspressi “Magneti” rubriigis. Tai poksi harrastanud rullnokk lõi jalaga meest, kes näitas talle liikluses keskmist sõrme. Mees kukkus ja suri. Löömamees istus alla kahe kuu vangis ja tahab nüüd välja kuulutada enda pankroti, mis aitaks tal vabaneda ohvri lastele elatusraha maksmisest. Õigus ja õiglus pole siin jälle tasakaalus.
Kahjuks ei oska ma anda ühtegi head retsepti peale rahvatarkuse, et ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt , nagu keedetakse , ning vihasena tasub esmalt mõttes rahulikult kümneni lugeda ja alles siis tegutseda.
Kui olin pisike poiss, hirmutas vanaema, et kedagi ei tohi jalaga lüüa. Muidu kasvab jalg pärast hauast välja.