Artikli analüüs - Miks me mängime? (0)

Artikli analüüs
XI A klass
Artikli pealkiri: Miks me mängime?
Autor: Tiina Jõgeda
Allikas (ilmumiskoht, kuupäev ja aasta): Ekspress 30. jaanuar 2012
Probleem, millele artikli autor keskendub: Lapsed veedavad liiga palju aega arvutimänge mängides. Vanemad muretsevad, et lapsed võivad jääda sõltuvusse arvutist, unustades oma kohustused ja isegi söömise, tekitades psüühikahäireid. Inimesed jäävad kinnisemaks ja eelistavad virtuaalmaailma ränga reaalsuse üle.
Autori põhiseisukohad, näited: Netifolkloori klassika räägib poisist, kes tundide viisi arvutis automänge mängis ja otsustas siis oma isa auto võtta ning sellega sama asja teha. Posti sõites aga ei tulnud ette ,,New Game ’’.
Internetimängudes nagu Second Life võib samuti tekkida kokkupõrkeid reaalsuse ja virtuaalsuse vahel. See on mäng, mis on mõeldud suhtlemiseks, kuid seal luuakse ka suhteid. See ei ole tervislik neid dimensioone omavahel miksida.
Autori pakutud lahendused: Autor pakub, et tuleb tunnetada piire . Ta ei leia, et mängimine on vale, kuid ainult mõistlikus koguses. Täiskasvanu suudab ise kompromissi leida ja otsustada enda eest, kuid laps seda teha ei suuda, niisiis peaks täiskasvanu oma lapse eest hästi hoolt kandma.
Pealkirja sõnastus ja tekstiga sobivus : Pealkiri ,,Miks me mängime’’ võiks rääkida inimestest ja nende suhtest mängudega, mida see tekst teebki.
Arutlus: Arvutimängud on muutunud aina suuremaks osaks inimeste elust ja üleüldse meie kultuurist. Need ei ole enam lihtsalt mängud, vaid kunstivorm .
Nagu kõikide heade asjadega, kaasnevad ka arvutimängudega probleemid. Sõltuvus on täiesti reaalne asi ja selle vastu on loodud isegi instituute välismaal, et ravida sellist asja. See jääb muidugi alla karmimatele asjadele nagu narko-, või alkoholi sõltuvusele. Üldjuhul puudutab see nooremaid, kelle elu on veel ees ja keda arvutimängud kõige rohkem mõjutavad. Need on lõbusad ja huvipakkuvad asjad, mis teevad kujutlusvõime päriseks. Kes ei tahaks olla superkangelane või oma firmat omada nii, et see on lõbus.
Loomulikult on võimalus, et inimesed võtavad mänge tõsisemalt kui vaja, kuid ma ei näe sellist asja väga massiliselt. Kõige rohkem tuleb aga ilmsile seda, et vägivalda ja kuritegevust hakatakse videomängude peale süüdistama. See kui auto varastada GTA’s või kellegi videomängus maha lasta, ei mõjuta vaimset käitumist, minu arust. Teise punktiga aga, kus autor mainib dimensioonide miksimist, olen nõus. Ta räägib et reaalsust ja virtuaalsust ei sobi kokku segada ja see on õige. Peale liiga kaua virtuaalsuses olemist, võib muutuda raskeks tagasi reaalsusesse tulla ja see tekitab omakorda depressiooni.
Ma ei näe probleemil mingit kindlat lahendust . Väikeste laste üle peaksid vanemad valvama. Mitte väga palju, kuid piisavalt, et teada mida nad teevad või mida mängivad. Täiskasvanud on aga piisavalt suured, et ise enda elu eest hoolitseda.
Arvutimängud pakuvad rahuldust ja võimalust puhata igapäevasest elust. Võin omast käest öelda, et mõnikord on need väga head, kuid asju ei tasu üle mõistuse viia. Paar ööd võib ju järjest mängida, kuid kui see elu hakkab juba üle võtma siis peaks peatuma .
Virtuaalis elame päriselu, reaalist vajame vaid abivahendeid: veidike süüa ja pöidlaid. 
Ma tutvusin Larryga sellal, kui too oli veel üsna nurgeline sell, kahemõõtmeline, tumm ja üpris fantaasiavaene. See tiirane luuser naelutas mu oma lihtsakoelise lõbutsemisega arvuti ette vähemalt kuuks ajaks. Siiamaani piniseb mul “ Leisure Suiti” esimese versiooni saatemuusika kõrvus. Sellest kogemusest piisas mulle täiesti, et mõista: arvutimängude abil inimese väljalülitamine tema oma elust käib elegantse lihtsusega. Ning et see pole sugugi ebameeldiv.
Enimkõneldud teema, mis arvutimängudega seostub, on sõltuvuse kui psüühikahäire teke. Eriti mures on lapsevanemad — ja põhjusega. Jaa, mängudest on võimalik jääda sõltuvusse, nagu ka internetis surfamisest, igapäevased kohustused võivad jääda tagaplaanile, isegi söömine-magamine võivad ununeda. Jaa, pikki tekste loetakse tänapäeval vähem, süvenetakse vähem, jaa, me elame tõepoolest katkestuste kultuuris ning Marshall MacLuhani ennustatud globaalses külas. Ometi on arvutimängude kütkeis terve maailm — ainuüksi “Angry Birdsi” viimase aasta müüginumbrid,
500 miljonit, kinnitavad seda. Kui niiviisi saabub ühe maailma lõpp, siis — Larryst kaheksakümnendatel sai selle lõpu kuulutaja ning soomlaste kurjad linnud ongi juba tinalao- ja trükimustakeskse maailma oma puutetundlike rakulkadega puruks pommitanud.
Sündinud homo virtualis’ele pole enam mõtet näppu vibutada, et ära mängi, ära surfa, see võib sulle ohtlikuks saada. Virtuaalsus on juba ammu reaalsem substants kui endine reaalsus ise, sest päriselu — suhted, raha, riigijuhtimine jne — on sinna kolinud. Vanast reaalsusest vajame vaid mõnda kehaosa , pöidlaid põhiliselt.
Eluohtlikud olukorrad tekivad virtuaalsuse ja reaalsuse kokkupõrkes. Netifolkloori klassika räägib poisist, kes, olles tundide kaupa ekraanil autoga kihutanud, võttis öösel isa auto võtmed ja kihutas linnatänavatel samamoodi edasi. Kuni pärispolitseinikud ta pärisposti vastu sõitma sundisid ning teatele “game over” ei saanud enam vastata nupuga “enter new game”. Samasuguseid kokkupõrkeid tekib hulganisti Second Life’is sündinud romantilistest suhetest. Mina küll ei julge väita, et suhe kahe seksika avatari vahel on “mängult”, aga külmalt teineteise kõrval sohval istuva mehe ja naise suhe on “päriselt”. Need on erinevad suhted ja kõige tervislikum on neid dimensioone omavahel mitte miksida. Tähtis on osata vahet teha, ise enda jaoks piir ära tunda. Kuna inimkonna ajaloos puudub sellise enesejagamise psühholoogiline kogemus, siis esialgu satume segadusse. Pettumus virtuaalsuhtega reaali kolides võib olla isiksust purustav .
Mu vana sõber Freud kirjutas essees “Sealpool mõnuprintsiipi” (1920), et lapseliku mõnu tekkimise eeldus on kordus ja ootuspärasus (iga tüdinenud lapsevanem teab, et mitusada korda kuuldud unejutu mõnu seisnebki selle muutmatus taasesituses). Suureks saades vajame elamuseks esiteks uudsust, teiseks segab meie naudinguid teadmine reaalsusest. Täiskasvanu tunnus on see, et ta suudab lapselike tungide ja reaalsuse nõuete (igasugused normid, kohustused jne) vahel leida mõistliku kompromissi. Kui lapse arengus on jäänud mõned vajadused rahuldamata, siis hakkab ta täiskasvanuna neid kompenseerima… Oleks vaene Freud vaid teadnud, millised võimalused homo virtualis’el selleks avanevad!
Täiskasvanule pakub kompromissi leidmine reaalsuse ja mõnu vahel naudingut ning rahulolu… samas tekitab see ka rahulolematust , sest lapsepõlve kaotatud paradiisi ei leia ta enam iial — ükskõik kui palavikuliselt me seda virtuaalist ka ei otsiks. Kes suudab sellega leppida, võib lugeda end normaalseks täiskasvanuks ning suure tõenäosusega ei lange ta arvutimängudest hävitavasse sõltuvusse. Kes ei lepi, see aga mängib muudkui edasi.