Armumine (0)

Armastuse müsteerium omandab mõnevõrra selgemad piirjooned, kui teada, millised ained ajus põhjustavad iha, mis panevad romantiliselt armuma ja mis tekitavad kiindumust.
Seda tehakse kindlaks lihtsalt: sa lebad skanneris, mis kujutab endast plastmassist toru ning ulatub su taljest pisut üle pea. Torus on hämar, sul on veidi vaba ruumi ja su silmade ees on kaldus peegel . Sealt näed sa pilte ja numbreid . Pildil on TEMA – su armsam, kellesse oled meeletult, lootusetult ja sõgedalt armunud. Sa näed teda 30 sekundi jooksul ja samal ajal salvestab skanner vere liikumise erinevates ajupiirkondades. Siis rahustatakse sind maha, näidates mõnd mõttetult suurt arvu ja paludes sellest seitse numbrit tagasi lugeda. Ja nii mitu korda järjest. Pärast sind tehakse seda järgmistega – ka nemad on meeletult armunud.
Selliseid aju- uuringuid eri tüüpi ja eri sugu õnnelikult armunud inimestega on teinud teiste seas USA antropoloog Helen Fisher . Ta on ka armunuid küsitlenud, loomariigist seletusi otsinud ja järeldab, et romantiline armumine on üks inimese põhilistest tungidest nagu toidu- ja unevajadus ning et armumist tekitab ajukeemia . Järgnev põhineb Helen Fisheri raamatul “Miks me armastame?”.
Ajukeemia teeb kirglikuks
Armunud inimese aju skaneerides nägid teadlased, et armastatule mõeldes muutub aktiivseks mitu ajupiirkonda. Enim elavnevad kaks kohta ajus: sabatuum ja kõhtmine katendiala. Sabatuum kujunes välja ammu enne imetajate arenemist ja on seega olemas isegi roomajatel. Mida suurem on kirg , seda suurem on ka sabatuuma aktiivsus.
Kõhtmine katendiala on koht, kus toodetakse looduse võimsamaid erguteid: dopamiini ja noradrenaliini. Kui mainitud piirkond saadab neid hormoone ajus laiali, tekitab see keskendunud tähelepanu, tohutut energiat, motiveeritust tasu saamiseks, rõõmsameelsust ja isegi hullust. Kõik need on romantilise armastusega lähedalt seotud tunded. Pole siis imestada, et kui sabatuum saab katendialalt annuse dopamiini, muutub inimene äkki sihikindlaks (mis puudutab armastatu poole püüdlemist), tugevaks ja hulluks. Suudavad ju armunud kõike, ületavad suuri vahemaid, et teineteist hetkeks näha, võivad öö läbi üleval olla ja vahel isegi surra teineteise pärast.
Kui skaneerida inimesi, kes on olnud oma partneriga koos üle kahe aasta, näeme ajuosade käitumises muutusi. Nende ajus tekib partneri pilti vaadates aktiivsus hoopis eesmises tsingulaarkoores ja insulakoores.
Tegelikult ei tea Fisher ega teised, mida selle teadmisega täpselt peale hakata. Kindel on see, et nimetatud ajuosad tegelevad emotsioonide ja keha reaktsioonide töötlemise, mälu ning tähelepanuga. Sel võib olla kolm keemilist põhjust:
1) dopamiini tootvad ja transportivad ajupiirkonnad hakkavad seda ainet vähem levitama;
2) nende piirkondade närvilõpmetes asuvad retseptorid muutuvad tasapisi tundetuks;
3) teised ajukemikaalid hakkavad dopamiini vastu töötama.
Fisher ütleb, et sellise rahunemise põhjus on evolutsiooniline: loodus andis meile kire, et leiaksime endale partneri ja saaksime järglase. Kui see oli toimunud, pidi loodus võimaldama inimesel luua rahuliku õhkkonna laste kasvatamiseks.
Iha, armumine ja kiindumus
Armastusega seostatakse kolme süsteemi: iha, armumist ja kiindumust. Need on üksteisega läbi põimunud ja mõjutavad üksteist, kuid liiguvad ajus eri teid pidi ning on seotud erinevate ajukemikaalidega.
Iha seostatakse testosterooniga, armumist dopamiini ja noradrenaliiniga, kiindumust aga naistel oksütotsiini ja meestel vasopressiiniga. Samuti on iga tungi eesmärk erinev. Esimesel astmel on iha, mille eesmärk on lihtsalt paarituda. Veidi keerukama süsteemiga on armumine – see keskendab paaritumisiha ühele isendile. Kiindumise eesmärk on aga võimaldada mehel ja naisel vähemalt nii kaua koos elada, kuni nad ühe lapse üles kasvatavad.
Armumine soodustab iha teket. Seletus on taas ajukeemias: dopamiin , mis tekib meis armununa, stimuleerib testosterooni eritumist. Iha ja armumise vaheline seos on ka evolutsiooniliselt selge: kui armumist oli vaja selleks, et seksida eelistatud partneriga, siis peabki armumine armsamaga seksimise soovi sütitama.
Iha ja armumine võivad olla seotud ka vastupidi: testosteroon võib teatud tingimustel vallandada dopamiini eritumise ja panna inimesed armuma. Et siis – kui sa ei taha end kellegagi siduda, ära temaga seksi ka. Kuigi tavaliselt teevad inimesed ihal ja armumisel selget vahet ning iga vahekord ei vii kaugeltki armumiseni.
Armumise leek rahuneb ajaga . Kirg kaob, ent kui veab, tulevad selle asemele rahu, turva- ja ühtsustunne. See on armastuse kolmas süsteem, kiindumus. Loodus on isastele imetajatele andnud isadushormooni vasopressiini. Laboris uruhiiri uurides jõuti järelduseni, et ejakulatsiooni hetkel suureneb ajus selle hormooni hulk – et isahiir saaks kohale jääda ja koos emasega poegade eest hoolitseda.  
Emastele on loodus andnud oksütotsiini – see tekib kõikidel emadel sünnitamise käigus. Hormoon stimuleerib piima teket, kutsub esile emaka kokkutõmbeid ning tugevdab ema ja lapse vahelist sidet. Mõlema hormooni hulk on ülisuur ka seksuaalvahekorra ajal. Need niinimetatud kaisuhormoonid suurendavad ühtesulandumise tunnet ja lähedust.
Kiindumusel ja armumisel on kummalised suhted: kaisuhormoonid võivad kirehormoone stimuleerida, kuid ka lämmatada.
Kas armastus on tung ja sõltuvus, mitte tunne?
Kahtlemata heidab teadmine ajukeemia muutumisest teistmoodi valgust kirele ja armastusele. Ehk ei olegi romantiline armastus emotsioon, vaid hoopis motivatsioonisüsteem, tänu millele saame luua ja säilitada intiimse suhte eelistatud paaritumiskaaslasega? Fisher võtab selle kokku nii, et romantiline armastus pole muud kui inimese baasiline tung paarituda soovitud kaaslasega.
Mis on tung? See on neutraalne seisund, mis annab energiat ja juhib käitumist. Meil on näiteks tung kustutada janu ja saada sooja – neid tunge ei saa summutada enne, kui need on rahuldatud. (Sugutungi, nälga ja emainstinkti saab ümber suunata või isegi maha suruda.) Järgnevalt mõned mõtted toetamaks arusaama, et romantiline armastus on tung, mitte emotsioon.
• Romantiline armastus on visa nagu tungid , seda on sama raske lämmatada. Emotsioonid aga vahelduvad üsna kiiresti.
• Romantiline armastus on suunatud ühele kindlale tasule nagu tungidki: nälg toidule, armumine armsamale. Emotsioonid on aga seotud paljude objektide ja ideedega.
• Romantiline armastus pole seotud ühegi kindla näoilmega, nagu tungidki. Kõigi peamiste emotsioonide juurde kuulub aga stereotüüpne näoilme.
• Romantilist armastust, nagu tungegi, on väga raske kontrollida.
• Romantiline armastus, nagu tungidki, on seotud dopamiini suure hulgaga .
Kastutatud allikas : Pere ja Kodu
Armumine
Vajadus olla armastatuga
Aidata armastatud inimest
Vajadus, et armsam võtaks täielikult omaks
Fantaasiakujutlused partneriga
Oht kaotada emotsionaalselt iseseisvust
Oht kaotada sõltumatust
Kiire armumise tulemusena läbipõlemine (igavus, tädimus)
Kastutatud allikad : Buduaar

Armumine ei ole veel armastus

Tuleb teha selget vahet armumise ja armastuse vahel. Tavaliselt algab suhe armumisega ja võib hiljem üle kasvada armastuseks.
Kui armastus toimib võrdsuse printsiibil ja eeldab vastuarmastust, siis armumine on väga tugev ühepoolne ja egoistlik tunne, mille korral tekivad organismis spetsiifilised ühendid, mis vastavad teatud narkootilistele ainetele.
Nn “armuvalgu” e. neurotrofiinide taseme tõus kehas põhjustab eufooriat ja kiindumustunnet. Inimene on õnnelik ja rahulolev. Tihti minetavad tähtsuse kõik varasemad tõekspidamised, moraalinormid (partnerit kiputakse tihtipeale idealiseerima). Kuna see seisud kurnab keha, ei saa see lõpmatult kesta. “Armuvalgu” tase hakkab aegamööda alanema umbes 0,5-1 aasta jooksul.
See tunne, mis peale “roosast pilvest” väljatulekut alles jääb, on armastus. Ehk tegelikult on armastus stabiilne seisund.
Ajuskanneeringud on andnud vastuse kaua õhus püsinud küsimusele, kas armastusel ja sugutungil on erinevad tundelised alused või on armastus vaid üks seksuaalse külgetõmbe kaasnähte. Seks ja armastus näivad küll olevat lahutamatult seotud, kuid aju teeb neil selgelt vahet ning peab armastust märksa tugevamaks tundeks (armastatu foto vaatamisel ajus tekkiv aktiivsus kattub vaid osaliselt seksuaalse veetluse tekitatava ajutegevusega). Romantilise armastuse korral aktiveerub peamiselt parem ajupoolkera, pelgalt seksuaalse veetluse korral aga vasak. Kindlaks tehti seegi, et armastuse “ajupilt” muutub ajapikku, ehk armastus on dünaamiline tunne, mille teke ja areng hõlmab endas erinevate ajualade tihedat koostööd.
Kasutatud allikas : http://www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/239/Armumine_ja_armastus.doc
Armumine on haigus, mis võib olla erineva raskusastmega ning mille tekkepõhjused ja mehhanism pole täpselt teada. Haigestutakse igas vanuses ning olenemata soost. Haigus ei ole pärilik. Haigestumine toimub kas silmapilkselt (meditsiinis tuntud kui “armastus esimesest silmapilgust”) või on olemas  inkubatsiooni - ehk avaldumisaeg pärast kokkupuudet haigust tekitava objektiga 1-10 päeva. Diagnoosimisel on oluline eristada armumist tesistest haigustest nagu Armastus ja Seksipuudus.
Sümptomid ehk avaldumine
Armumise kergema astme puhul esinevad lühiajalised nägemise - kuulmise - ja mäluhäired, mille tagajärjel ei suudeta adekvaatselt hinnata haiguse tekitanud objekti välimust ega iseloomu. Samuti esineb selle astme puhul lühiajaline võimetus hinnata haigust tekitanud objekti lähedasi (haigestunud isik kipub idealiseerima näiteks objekti ema, kes on mürgise mao iseloomuga   või arvab , et objekti mustad sokid mis vedelevad diivani kõrval ja nurgas on “ loominguline korralagedus” ja on lihtsalt nii armas).
Keskmise raskusega haigestmise puhul esineb lisaks eelnimetatud sümptomitele veel lühinägelikkus, keskendumisvõimetus, söögiisu kadumine või vastupidi lõpmatu söömine. Käitumine muutub ebaadekvaatseks ning haigestunud isik võib liikuda pikemat aega ringi ebamäärase naeratusega näol, mis pole konkreetselt kellelegi suunatud. Võivad esineda äkilised naermise või nutu hood, tihtipeale esinevad nad koos üheaegselt. Suureneb keha tundlikkus ning esineb “kõhu liblikate” sündroom, mis pole meditsiinis veel põhjalikult uuritud. Veidrad teod on samuti sellele haigusele iseloomulikud ning tihtipeale aetakse haigestunud iskut segamini hulluga. Siiski on selline isik ühiskonnale ohutu ning ei vaja kõrvaldamist.
Raskeima haigestumisvormi puhul esineb lisaks kõigele eelnimetatule osaline või täielik mälukaotus (enda nime/aadressi/perekonnaseisu unustamine). Haigestunud isikul võivad esineda üleloomulised võimed luuletamise, kirjanduse, muusika ja  sms-de kirjutamise alal. Esinevad ka rasked unehäired ( unetus enamasti). Raskeim haiguse vorm kasvab üle sõltuvuseks haiguse tekitanud objektist ning väheuuritud haiguseks nimega Armastus. Haigestunud isik ei suuda ise reaalselt hinnata olukorda (raskused vahemaa pikkuse hindamisega, enda finantsolukorra hindamisega) ning vajab sõprade või pereliikmete abi lohutamise, lootuse andmise, nõustamise ning julgustamise näol. Samuti esinevad ajataju häired - 1 minut võib tunda igavikuna (ilma haigust põhustanud objektita)  ning vastupidi 1 päev võib mööda lennata kui 1 sekund (kui kõrval viibib haigust tekitanud obekt). 
Ravi
Armumine ei allu ravile ning reeglina kas kaob sama järsult kui tekkinud oli või kasvab üle raskeimaks vormiks, mis on ravimatu .
Prognoos
Armumise kulg ja prognoos ei ole üheselt määratletavad. Kui haigust tekitatud objekt on samuti haigestunud (ehk siis mõlemapoolne armumine), siis võib see oluliselt kergendada haiguse kulgu kuid on olemas oht, et haigus muutub krooniliseks.
Kasutatud allikas: http://august4.wordpress.com/2008/01/03/armumine-kui-diagnoos/
Kas see on mingi enesepiinamise erivorm , vaevata oma pead küsimusega, mis see siis on – armumine või armastus. Millega sa hing seda tunnet ikka mõõdad või kaalud, pealegi on tundeelus kümneid variatsioone. Armastuse puhul ei ole enam küsimusi, kas on see nüüd armastus või midagi muud. See on tunne, mis haarab inimese üleni enda valdusesse. Armumise puhul on kõik võimalik. Põlvi nõrgaks võttev tunne võib millekski enamaks kasvada, aga see võib ka ainult armumiseks jääda. Nii peaks see teoreetiliselt olema. Reaalses elus tähendaks see olukorda, kus sa ei sea armastatule mingeid lisatingimusi, vaid suudad teda võtta kõigi tema vooruste ja väikeste kiiksudega. Sa ei tea veel päris täpselt, mida noormehe vastu tunned . Kokku võib kolida erinevatel motiividel, elada mõnda aega koos nagu kaks sõpra või kaks korterikaaslast. Kas sellest kooselust ka aastatepikkune armastus sünnib, on kolme kuu põhjal sama kui kohvipaksu pealt ennustamine .
Kasutatud allikas : Õhtuleht
Kindlasti olete kuulnud või lugenud dopamiinist - aine mida tekib ajju heaolutunde ajal, annab inimesele energiat. Intensiivselt eritub dopamiini ajju siis kui oled armunud. See energiatulv, rõõm, soov võita tähelepanu ja muud hullumeelsed käitumised on kõik põhjustatud dopamiini lainest ajus. Seda tekib kiiresti, aga ei ole nii virk kaduma. See ongi põhjuseks miks armumine on palju palju kordi kiirem kui kallimast üle saamine ja eluga edasi mine.
Kasutatud allikas : http://mulje.ee/Dopamiin_ja_armumine
Uuringud näitavad, et oksütotsiini nimeline hormoon tekitab inimeste vahelist usalduse-, empaatia-, ja armumise tunnet. Oksütotsiin vallandub keha erogeensete piirkondade puudutamise, hellituste, seksimise ja orgasmi teel. Teadlased kutsuvad seda hüüdnimega “Armastuse Hormoon”. OUI’le pakub huvi oksütotsiini mõju orgasmile. Just orgasmi hetkel vallandub nii meeste, kui naiste kehas kõige rohkem oksütotsiini. Oksütotsiini mõju naistele on tunduvalt märgatavam, kui meestel. Sellepärast on naistel suurem vajadus peale seksi kaisutada ja hellitada. Uuringud viitavad sellele, et oksütotsiin aitab jõuda ka paremini orgasmini. Sellepärast on naistele oluline eelmäng, et puudutus aitab vallandada oksütotsiini naiste kehas, mis omakorda soodustab orgasmini jõudmist. Siit võib püstitada hüpoteesi, et seks armastatud partneriga on palju rahuldust pakkuvam, kui juhuseks võõraga.
Kasutaud allikas: Buduaar
Armumine on imetabane tunne ja normaalne nähtus vanusest sõltumata.
Varajane teismeiga on imetlemise, iidolite ja fanatismi aeg. Otsitakse inimest, keda ülistada; kedagi, kellel on omadused, mida tahaks endale; kedagi, kes tõstaks eneseteadvust. Senitundmatutes hingesügavustes tärkavad erinevad tunded: üksildus, tõeline sõprus, armastus. Iseseisva tundeelu tekkimine muudab suhtumist oma kehasse ja ümbruskonda, oluliselt suureneb vajadus nii sõprade kui ka armastuse järele.
Armumishood ja sõpruskontaktid on teismeeas sageli lühiaegsed, katkedes üllatavalt kergesti. Noorel võib armumistunne olla segunenud fantaasiatega. Kui sõber on oma ülesande teatud arengupunktis täitnud, pole teda enam vaja, ta kahvatub ja ununeb. Teismeeal on nn eksperimenteeriv varjund – minnakse ühe kaaslase juurest teise juurde, püütakse pälvida tunnustust, vallutatakse ja ollakse ise vallutatud.
Varajases teismeeas algab vabanemisprotsess vanematest, mis eeldab sisemaailma muutumist. Heitlemine “tahan/ei taha” võib võtta drastilisi vorme. Sisemiseks arenguks on kõige tähtsam, et ka sel perioodil jätkuks usalduslik suhe oma vanematega. Ajal, mil hingeline küpsemine võib muutuda mitmesugustel põhjustel ebaharmooniliseks, on sõbralik ja usaldav suhe eriti oluline.
Neljasilmajutud ema ja tütre vahel on ülimalt kasulikud, sest noor inimene saab niiviisi pisutki selgust tegelikkuse ning oma isiku mõistmisel. Neiud elavad kõigepealt läbi intiimsuskriisi ja alles siis asuvad identiteediprobleemide lahendamisele. Teadlaste arvates on põhjuseks tütarlaste tihedam seotus emaga ka soorolli kujunemise ajal. Poisid eemalduvad emast enne soorolli kujunemist ning muutuvad seetõttu varem iseseisvamaks.
Igas armusuhtes on palju tabamatuid nüansse, igaüks tunneb isemoodi. Kui lapse on vallanud õrnad tunded, ei jää vanemail enamasti muud üle kui jääda kõrvaltvaataja rolli – kuulata ära, toetada ja püüda mõista.
Kasutatud allikas : Pere ja Kodu
Kasutatud allikad
Pere ja Kodu
Buduaar
Õhtuleht
http://mulje.ee/Dopamiin_ja_armumine
http://august4.wordpress.com/2008/01/03/armumine-kui-diagnoos/
http://www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/239/Armumine_ja_armastus.doc