Kunst - Arhitektuur (0)

Arhitektuur
Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.
Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates ca 1640-50ndatest aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) üli-dekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdnunud.
Barokile eelnes arhitektuuris renessanss . 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760-70ndatest aastatest) segunes barokk tasapidi juba klassitsismi elementidega - selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.
19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist - seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga ) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone .
Näited Eestis

• Kadrioru loss
  
• Laupa mõis
  
• Palmse mõis
  

Itaalia maalikunst
Ajalooliselt oli barokk-kunsti levikuaeg, 17. sajand, Euroopas vapustuste- ja sõdaderohke. Reformatsioon oli kontinendi jaotanud usulisel põhimõttel - katoliiklikuks ja protestantlikuks. Kumbki usuvool võitles teisega kõiki mõeldavaid vahendeid kasutades. Pealegi tekkis alatasa ka poliitilisi nägelusi. Suurimaks neist konfliktidest sai Kolmekümneaastane sõda (1618-1648), mis haaras pea terve Euroopa ja mille ajal eriti rängalt sai kannatada Saksamaa.
Segaduste ja sõdade foonil tugevnes reas riikides keskvõim, eriti Prantsusmaal, jõudes välja kuninga absoluutse ainuvõimuni - absolutismini. "Riik - see olen mina", väitis Louis XIV.
Barokiaeg oli teaduse hoogsa arengu ja maadeavastuste aeg. Euroopalik kultuur jõudis ka teistesse maailmajagudesse.
Barokk- kunst sai alguse 16. sajandi lõpupoole Itaalias. Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja ka toreduseihalus. Osalt sündis sellist tüüpi kunst katoliku kiriku soosingul, sedalaadi tundeküllane kunst sobis hästi inimeste mõjutamiseks. Vastureformatsiooni relvadeks saidki maapealsete paradiisidena tunduvad kirikud ja usutõdesid inimhingedesse poetavad maalid- skulptuurid .
Esimese suure stiilina juurdus barokk ka väljaspool Euroopat, nimelt hispaanlaste vallutatud Ladina-Ameerikas.
Barokk ei ole kuigi ühtlane ja üleeuroopaline stiil. Pigem on tegu erinevate stiilide kooslusega, milles on küll ühiseid jooni kuid samavõrra ka erinevusi:
• Otseselt barokne stiil on omane ainult nendele maadele, kus agaralt tegutses katoliku kirik, püüdes tagasi vallutada reformatsiooni ajal kaduma läinud kohta inimeste hingedes - seega Itaalia, Hispaania , Madalmaade lõunaosa (ehk Flandria ) ja Lõuna-Saksamaa. Tinglikult võiks seda nimetada pärisbarokiks.
• Seevastu Prantsusmaal, ka Inglismaal võeti omaks rahulikum ja kainem, otseselt antiikkunstist eeskuju võttev stiil- seda on nimetatud vanaklassitsismiks. Sellise kunsti eelistamise taga oli rohkem valitsejate maitse ja toetus. Antiiksetest eeskujudest lähtuv suurejooneline selgus ja harmoonia sobis hästi kindla ja korrastatud riigi sümboliks. Samalladset kunsti harrastati ka Inglismaal.
• Hollandis (Madalmaade iseseisvunud põhjaosas) kujunes aga välja sootuks omalaadne , barokist tunduvalt erinev kunst, mida hoopis realistlikuks võiks pidada. Vahel ongi seda nimetatud barokseks realismiks. Ilmselt kujunes see välja põhiliste tellijate - kaupmeeste ja töösturite maiseid rõõme ja kindla, külluslikku elu rõõme armastava maitse tõttu.
Eesti barokk on omalaadne sulam Rootsi tagasihoidlikust kunstist ning Venemaa kaudu meieni jõudnud itaalialikust stiilist.
Rokokoo sündis baroki edasiarendusena 18. sajandi algupoolel Prantsusmaal. See stiil on õhuline, õrn, mänglev ja intiimne, kooskõlas tolleaegse õukondliku maitsega. Vahel on seda nimetatud ka Louis XV stiiliks, Prantsuse kuninga järgi, kelle valitsusajal ja soosingul see tekkis.
Rokokoo (prantsuse rococo, rocaille tähendab tollal moes olnud kivikestest ja merekarpidest tehtud kaunistust aias) kasvas välja barokk-kunstist. Lühike, ent hiilgav õitseaeg valitses Euroopas aastatel 1730–1780. Rokokoo sündis Prantsusmaal ja võeti omaks ka Saksamaal, mujal Euroopas levis see vähem. Oli enim levinud Prantsuse õukonnas.
Maalikunst
"Palverännak Kythera saarele ", Antoine Watteau
Maalid olid väga dekoratiivsed ja nendega kaunistati interjööri. Armastati heledaid toone nagu roosa ja helesinine, võbelevat valgust, salapärase meeleoluga maastikutaustu, maalilisust, õlivärvide kõrval käsutati ka pehmetoonilisi pastelle. Väga sageli kujutati rokokoomaalis lambureid. Need polnud aga inimesed rahva hulgast, vaid lambureid mängivad aadlikud . Piltidel lebavad naised ja nende kavalerid ning lendasid ringi Amorid. Siin hakkas välja kujunema aadlike kultuur ja maalikunst ning rahvalik kunst.
Skulptuur
Samasugune kergus ja graatsia nagu maalis valitses ka skulptuuris, kõik seal on pehme, armas ja väike. Aina korduvad kenad suplejannas, pluutod ning amoretid- tiivulise poisikesena kujutatud armastusjumalad. Eelistati portselani ja pisiplastikat. Võrreldes barokiga muutusid tööd õrnemaks ja ümaramaks. Kujudel kandsid naised tavaliselt äärmiselt suuri kleite või seelikuid. Mehed ei olnud rokokoo ajastul mehelikud- neil ei püütud kehavorme välja tuua. Nad kandsid pigem kohevaid riideid nagu naised. Inimesi ehtisid pitsid ja puuderdatud parukad, naistel spiraalselt keerduvate lokirullidega, meestel aga patsiga . Daamid olid taljest äärmiselt kokku nööritud, heinasaadudena paisusid seelikud. Sellist ebamugavat rõivastust poleks saanud kanda ükski tööd tegev inimene.
Rokokoo mööbel
Mööbel oli mugavam, kergem ja nõtkemate vormidega kui barokkstiilis. Armastati väikeseid, hõlpsasti ümberpaigutatavaid lauakesi, erineva kujuga sohvasid ja kõhukaid, väärispuidust ning pronksilustustega kummuteid. Värvidest eelistas rokokoo sidrunkollast, õrnroosat, helesinist. Rokokoostiilis ruume täiendasid mitmesugused luksusesemed ja armsad iluasjakesed. Neid hakati esimesena valmistama Meissenis, kus lõpuks oli avastatud seni Aasiast toodud portselani valmistamise saladus . Eurooplastele uudsest materjalist ( portselanist ) valmistati ka uusi esemeid- serviise tee ja kohvi jaoks. Moes oli kõik hiinapärane, sest seda kauget ja põnevat maad õpiti just sel ajal Läänemaailmas lähemalt tundma.
Kuulsaid rokokookunstnikke
Antonie Watteau - Ta oli Flaami päritoluga, töötas Prantsusmaal, maalis aiapidusid ja teatrietendusi. Neis on meeldivaid mahedaid toone, luulelisi pargivaateid ja valguse sillerdust rõivaste siidil.
François Boucher - Üks kuulsamaid Rokokoo ajastu kunstnikke. Tema maalid on kergemeelsed, elurõõmsad ja kenitlevad. Seinamaalid kujutasid pigem antiikmütoloogiat.
Jean Baptiste Simeon Chardin - Tema maalid olid elulähedased. Ta leidis oma aine kodanlaste ja tööd tegevate inimeste elust. Vaimustavas on ta natüürmordid, erinevate materjalide kujutamises on raske talle võrdset leida.
Thomas Gainsborough ( 1727 —1788)
Joshua Reynolds ( 1723 —1792)
William Hogarth (1697—1764)
Põhiliselt sai rokokoo valitsevaks sisekujunduses . Rokokoo õitseajal ehitati suhteliselt väheldasi ja väliselt lihtsaid hooneid - eralosse ja üheperekonnaelamuid. Nende väikeste salongide ja buduaaride seinad kaeti heledate paneelide või peeglitega, mille raamistustest hargnesid õrnad lilledest, okstest ja lehtedest kaunistused. Mahedad pastelsed, pärlhallid, kuldsed või hõbedased toonid, veiklevad peeglipinnad ja vaikselt kurisevad kristall -lühtrid tegid ruumist nagu mingi mängutoosi. Tihtipeale olid esemed ja ornamendid kapriisselt ebasümmeetrilised, eelistati nn. orvandit - see on sopilise kujuga keskus, mida ümbritsevad nikerdatud kaunistused.  
 
Rokokooajastu tõi uue suuna ka pargikujundusse. Vastandina sümmeetrilisele ja rangejoonelisele barokkpargile, mida nimetatakse prantsuse stiilis pargiks, tekkis vaba loodust jäljendav, looklevate teede ning juhuslikult paigutatud puuderühmadega nn. inglise park - tegelikult oli sellise pargi idee pärit Hiinast. Saksa rokokookunsti tippsaavutuseks on sisekujundus Sanssouci (tõlkes “muretu”) lossis Potsdamis Berliini lähedal.
Heleda riidega käetud kõverjalgsed istmed, kerged kummutikesed, sekretärid ja muud mööblitükid meenutasid mänguasju. Armastati igasuguseid portselanist nipsasjakesi. Neid hakati esimesena valmistama Meissenis, kus lõpuks oli avastatud seni Aasiast toodud portselani valmistamise saladus. Nii mehed kui naised kandsid õrnades toonides siidrõivaid, neid ehtisid pitsid ja puuderdatud parukad, naistel spiraalselt keerduvate lokirullidega, meestel aga patsiga. Daamid olid taljest äärmiselt kokku nööritud, heinasaadudena paisusid seelikud. Sellist ebamugavat rõivastust poleks saanud kanda ükski tööd tegev inimene.
Suurmoeks said siis muuseas ka mitmesugused hiinalikud kaunistused. Neid õpiti tundma Euroopasse toodud hiina käsitööesemetelt.
Enamasti jõudeelu ja kergemeelseid lõbustusi näitasid tolleaegsed kunstnikud. Maalis armastati heledaid toone nagu roosa ja helesinine, võbelevat valgust, salapärase meeleoluga maastikutaustu, maalilisust, õlivärvide kõrval käsutati ka pehmetoonilisi pastelle. Väga sageli kujutati rokokoomaalis lambureid. Need polnud aga inimesed rahva hulgast, vaid lambureid mängivad aadlikud.