Arenevas infoühiskonnas laiade elektrooniliste vahendite kasutuselevõtuga tekkinud eetilis-moraalsed dilemmad. Nagu N. Prasad omal ajal postuleerinud on, ei pea arhivaar olema vältimatult truu mitte niivõrd olemasolevale võimule ja tänastele teadlastele. Ta peab olema truu arhivaalidele ja dokumentatsioonile, mõeldes just tulevastele põlvkondadele.4 Juurdepääsupiirangud arhivaalidele tänapäeva Euroopas. 1990. aastate algus tõi vaba juurdepääsu arhiividesse jõudnud dokumentidele, mille peamiseks põhjuseks oli soov pikalt luku taga hoitud arhivaalide avamine ning paraku ei tehtud ka vahet, kas seeläbi riivati kellegi õigusi või huve. Sellest tulenevalt tuli hakata seadusi muutma ning Euroopa Liidu laienedes vajati arhiividele juurdepääsu reguleerivaid õigusakte kui ka standardeid. Teoses toovad autorid välja antud teemat käsitlevaid perioodilisi väljaandeid ja artikleid ning võrdlevad erinevate riikide juurdepääsupiiranguid ja
palju sündmusi ja kõigil on nii kiire, et vaevalt keegi leiab mahti lugeda paberile kirjutatud värsiridu! Kuigi neid momente võib tänasel 21. sajandil ehk tekkida vähem, on minu hinnangul seda suurem luule väärtus. Mis on siis selles nii erilist? Nendes paaris reas? Esmalt ehk see, et luulega on võimalik väga kokkuvõtvalt ja tabavalt edasi anda erinevaid emotsioone ja sündmusi, maailmas toimuvat või siis näiteks mõne inimese iseloomu kirjeldades. Lisaks säilib luule paberil, arhiividesse panduna, suure tõenäosusega palju kauem, kui elektrooniliselt säilitades. Elektri kadudes jääme ühe hetkega ilma suuremast osast tänapäeva maailmas tavapäraseks saanud masinatest, kuid paberile pandut saame lugeda ka ilma selleta! Värsiread püsivad enamasti ka siis, kui nende autor on juba ammu surnud. Need kanduvad edasi põlvest-põlve ning loomulikult muutuvad aja jooksul. Nii tekkivadki väga tihti muudetud luuletused, kus võib mõte jääda samaks kuid sõnad muutuda
saab allkirjastada digitaalselt, riigiga saab asju ajada e-teenuste kaudu. E-teenused vähendavad ettevõttete aega suhtlemaks riigiga. Interneti kaudu on võimalus leida tööd kiiremini. Saab koguda infot erinevatest allikatest: ajalehtedest, telekast, internetist, raadiost. Kasutatakse vähem loodusressurrse (näiteks paberit, millest tehase raamutuid ja ajalehti), sest nüüd on info paigutatud interneti arhiividesse. Infoühiskonnal on ka väga palju miinuseid, mis minu arust on isegi ülekaalus. Üks suurim puudus seisneb selles, et infot on liiga palju ning inimesed ei suuda eristada vajalikku ebavajalikust. Võrgustik levitab massikultuuri ja tekitab prototüüpe, see avaldub näiteks selles, kui portaalides on pildid saledatest naistest ja kõik noored neiud hakkavad kohe tahtma olla samasugused. Kuna esineb info üleküllasus, siis
Tekkis õigus uurida valitsuse arhiive ja arusaamine, et arhiivid on kodanike omand. Alates 19. sajandi algusest läänemaailmas kinnistus aegamööda vaba juurdepääsu põhimõte. 20. sajandi alguses hakati tegema vahet dokumendil ja arhivaalil. Kui varem olid piiranguid kehtestatud riigi olulisemate dokumentide salastamiseks, siis nüüd 20. Sajandil muutus oluliseks eelkõige inimeste eraelu kaitse. Arhiivide avanemine 1990ndate aastate alguses tõi kaasa juurdepääsu peaaegu kõikidele arhiividesse jõudnud dokumentidele, kusjuures ei tehtud vahet, kas dokumendid sisaldasid kellegi õigusi ja huve riivavaid andmeid või mitte. Seoses eelpool tooduga hakati 1990ndate keskel seadusi muutma. Tänapäeval tuleb arhiividel suures osas tegeleda isikuandmete kaitsega, kuna suure osa arhivaalidest moodustavad isikualase teabega dokumendid. Sellistele dokumentidele juurdepääs on seaduse või arhiivimoodustaja muudest vajadustest lähtuvatel alustel piiratud.
· 11. mai 1921 Riigiarhiiv hakkab juhtima ametiasutuste registratuure · 1925. a Võeti Riigiarhiivi vastu ka filmidokumente · 1930. a Riigiarhiivi kogumistegevus soikus ruumipuudumise tõttu · 1937. a - Valmis Toompea lossis uus viiekorruseline arhiivihoone · 1944. a Hävis Maneezi tänava hoone · 1945. a Loodi Riigi Keskarhiivis kino- foto- fonoosakond · 1948. a - ENSV Ministrite Nõukogu määrus, mis kohustas arhiividesse üle andma kõik tsaari- ja Eesti iseseisvuse aegsed dokumendid · 1958. a Hakati ehitama Maneezi tänavale uut arhiivihoonet · 1960. a Viidi arhiivid Siseministeeriumi alluvusest Ministrite Nõukogu alluvusse · 1965. a Valmisid Maneezi tänava uue hoone tööruumid · 1970. a Valmisid Maneezi tänava uue hoone hoidlad · 1989. a Taastati nimetus Eesti Riigiarhiiv · 1993. a Ilmus Riigiarhiivi fondide teatmiku I osa · 1
Algelised dokumentide nimistud tekkisid 1313. aastal Inglismaal. 16.-17. sajandil hakkas tekkima koloniaalsüsteem ja see tõi kaasa oma dokumendiloome koos spetsiaalsete arhiivide asutamisega. Venemaa tsaaririigis töötati asjaajamise ühtsed alused välja 1720. aastal. 20. sajandi keskpaigaks olid dokumendihaldurid palgatud avaliku sektori arhiiviinstitutsioonide poolt, eesmärgiga kontrollida "kaasaegsete dokumentide" sissevoolu ajaloolistesse arhiividesse. (Dokumendihaldus, 2014) Eestis on asjaajamine reglementeeritud alates 1924. aastast, kui kehtima hakkas registriraamat. Selles registreeriti sissetulnud ja väljaminevad kirjad. Kasutati ka andmeraamatuid ehk tänapäevaselt nimetatuna andmekogusid. Ühe asja kohta käivad dokumendid registreeriti sama numbri all. (Dokumendihaldus, 2014) 4 2 DOKUMENDIHALDUS TÄNAPÄEVAL
Ühe asja kohta käivad dokumendid registreeriti sama numbri all. (MTÜ Dokumendihaldurite Ühing, 2014) Dokumendihaldus kui distsipliin arenes välja 20. sajandil kantselei töö tõhustamise programmidest ja ühest vanemast distsipliinist – arhiivindusest. 20. sajandi keskpaigaks olid dokumendihaldurid palgatud avaliku sektori arhiiviinstitutsioonide poole, eesmärgiga kontrollida „kaasaegsete dokumentide“ sissevooluajaloolistesse arhiividesse. Dokumendihaldus hõlmab dokumentide haldamist vaatamata nende vanusele, rahuldamas avaliku- ja erasektori dokumentide organisatsioonilisi vajadusi ning teenides kodu ühiskonna huve. (MTÜ Dokumendihaldurite Ühing, 2014) 1.1 Dokumendihaldussüsteemid Eestis Eestis olevad dokumendihaldussüsteemide tooted ja nende pakkujad: Toode Pakkujad Alfresco Nortal, Fujitsu
Kasutati ka andmeraamatuid ehk tänapäevaselt nimetatuna andmekogusid. Ühe asja kohta käivad dokumendid registreeriti sama numbri all. (Dokumendihaldus, 2014) Dokumendihaldus kui distsipliin arenes välja 20. sajandil kantselei töö tõhustamise programmidest ja ühest vanemast distsipliinist – arhiivindusest. Dokumendihaldurid palgati avaliku sektori arhiiviinstitutsioonide poolt 20. sajandi keskpaigaks. Eesmärgiks oli kontrollida "kaasaegsete dokumentide" sissevoolu ajaloolistesse arhiividesse. (Dokumendihaldus, 2014) 1 Elektrooniline dokumendihaldus Elektrooniline dokumendihaldus sai alguse 1980ndatel aastatel. Esialgu moodustas dokumendihaldus väikese osa infotehnoloogias, nüüdseks on dokumendihaldus kaasatud mitmesse IT lahendusse. Näiteks veebihaldus ja projektitöö. (Sibola, 2002) Algselt oli elektrooniline dokumendihaldus rakendus, mis asendas hierarhilist failide ning
1940. Aasta oktoobrist üleliidulise partei territoriaalne organ. EKP fondides on arhiiviainest ligi pool miljonit säilikut. Selles materjalis orienteerumiseks on abiks mitmed teatmelist laadi teosed.5 Rahvusvaheliste suhete ja riikide välispoliitika uurimine tugineb diplomaatiadokumentidele kokkulepped, lepingud, paktid, konventsioonid, traktaadid ning kirjavahetus nii väline kui sisemine. Kuna välisministeeriumide arhiividesse pole juurdepääs alati võimalik, kasutavad uurijad sageli publitseeritud dokumente. Suurriigid hakkasid 20. Sajandil publitseerima diplomaatilisi dokumente sarjadena. Need jaotuvad kronoloogiliselt viide suurde rühma 19. Sajandi teine pool ja Esimese maailmasõja eelaeg, Esimene maailmasõda, kahe maailmasõja vaheline aeg, Teine maailmasõda, sõjajärgne aeg. Londonis ja Washingtonis avaldati ,,Documents on German Foreign Policy 1918-1945",
Kui arvutite algusaegadel oli informatsiooni napilt, siis tänapäeva maailm on informatsioonist üleküllastunud. See toob endaga kaasa määramatul hulgal võimalusi, kuid samas peitub suurandmetes ka palju peavalu ning isegi ohte. Aastal 2000 alustas tööd „Sloan Digital Sky Survey“, mille teleskoop New Mexico osariigis kogus esimese paari nädalaga rohkem informatsiooni kui oli kogutud terve astronoomia ajaloo jooksul. Dekaadiga kogunes selle arhiividesse rohkem kui 140 terabaiti andmeid. Projekti järeltulija „Large Synoptic Survey Telescope“, mis peaks ilmavalgust nägema 2019. aastal, kogub sellel hulgal andmeid aga 5 päevaga. [1] Suurandmetega ei tegelda sugugi mitte vaid kosmoseavaruste avastamisel, vaid ka tavalisele kodanikule väga lähedal. Näiteks tuntud Ühendriikide kaubakett Wal-Mart kasutab suurandmeid oma klientide elu mugavdamisel, kusjuures igas tunnis külastab nende kaubaketti ligemale miljon inimest. [2]
väljendamiseks, mis on ju tegelikult ka tänapäeval laulu populaarsuse tingimuseks. Regilaulu normiks on aga, tänapäevaste trükis avaldatud lauludega võrreldes, tekstide pidev muutlikkus ehk varieerumine. Hea lauliku juures on hinnatud ka seda, kui ta suudab laulusõnu seades uudsete detailidega väljendada oma meeleolu või suhtumist ja arvestada hetkeolukorda. Kõige ulatuslikumaks rahvalaulude kogumise perioodiks on Eestis olnud 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimene pool. Paljudes arhiividesse jõudnud ja hiljem raamatutes avaldatud regilauludes väljendub eelkõige naiselik maailma tunnetamise ja tõlgendamise viis, suurimad tuntud laulikud meile mäletatavast ajast on enamuses olnud naised. Meieni on jõudnud siiski ka mitmesugust meestelaulu, seda nii naiste kui meeste endi esituses. Lõppriimilist laulustiili esindavaid ballaade ja nn. sentimentaalseid laule on laulnud sagedamini naised, tantsulaule, sõduri- ja meremehelaule ja nn. külalaule aga mehed
Kõik see moodustab kokku suguvõsa kroonika (Erelt 2000). Vanematelt sugulastelt tuleks välja uurida esivanemate nimed, eludaatumid, elukohad ja soovitavalt ka perepärimused. Eelnevalt oleks kasulik teada saada, millises mõisavallas ja talus elasid esivanemad viimase hingerevisjoni ajal 1858.a. Üles tuleb märkida ka kindlasti info allikas ja kirjapaneku aeg (Erelt 2000). Viimase poole sajandi andmetele on juurdepääs Perekonnaseisuametis, kaugema info otsimiseks tuleb pöörduda arhiividesse. Peamised allikad kaugete esivanematega tutvumiseks on perekonnaseisuarhiivid maavalitsuste juures, Riigiarhiiv, Ajalooarhiiv ja kirikuraamatud kirikutes kohapeal. Viimaste kirjeid pannakse praegusel ajal järjest ka internetti üles, selliselt saab oma juuri uurida kodust väljumatagi. Ajalooarhiivis saab eellaste jälgi uurida näiteks adramaarevisjonides, hingeloendites, vallaliikmete nimekirjades, kohtumaterjalides (Sarv 2005). 1.5 Sugupuu koostamine digitaalsel teel
Staatiline vs dünaamiline folkloorikäsitlus Vt Jaago, Tiiu; Tuisk, Astrid 2011 Rahvaluule minikursus: Rahvaluule kuidas, kus ja millest Sissejuhatus rahvaluulesse mõistesse ja teadusloosse II Folklooriprotsess: uurija ja uuritava suhe, rahvaluule fraasid, rahvaluule kaks ,,elu" Uurija ja uuritava suge Folklorist loeb ise oma uurimisainese, teeb selle nähtavaks (vt ,,nähtav" ja ,,nähtamatu" rahvaluule) o Nähtav on see, mis on arhiividesse talletatud. Need arhiivisäilikud (laul, jutt, tants) saab uuesti lugeda, kuulata või vaadata, tekstina analüüsida jne. o Väljaspool arhviivi eksisteerib ja toimib folkloor orgaanilise, märkamatu ja nimetu osana tegevuse ja protsessina, mis sünnib siin ja praegu. Folklorist kui kahe maailma vahel olija, kui vahendaja; folkloristi tegevuse dialoogilisus.
• Folklorist loob ise oma uurimisainese, teeb selle nähtavaks • Folklorist kui kahe maailma vahel olija, kui vahendajad; folklorisi tegevuse dialoogilisus • Folklorisi töövahendid (välitööd): vahetu jälgimine ja osalemine, kirjalike märkmete tegemine, küsitluste läbiviimine, intervjueerimine, heli- ja videosalvestuste tegemine jne. 9. Missuguste vahendite/võtetega muudetakse “nähtamatu” folkloor “nähtavaks”? • Nähtav on see, mis on arhiividesse talletatud. Neid arhiivisäilikuid (laule, jutte, tantse, kombekirjeldusi) saab uuesti lugeda, kuulata või vaadata, tekstina analüüsida jne. • Väljaspool arhiivi eksisteerib ja toimib folkloor tavaelu orgaanilise, märkamatu ja nimetu osana – tegevuse ja protsessina, mis sünnib siin ja praegu ning mida pole võimalik piltlikult öeldes tagasi kerida, sest iga esitus ja situatsioon on ainukordne. Folkloori esimese ehk loomuliku elu kaudu muudetakse „nähtamatu“ folkloor
12.1940 "Linna- ja maaarhiivide organiseerimisest ESNV-s".) 24.08.1940 jõudsid Tallinnasse Moskva esindajad Fomin ja Organov, kes panid paika uue struktuuri ja koosseisu. Direktoriks jäi O. Liiv, üks tema senistest asetäitjatest August Sildnik pidi aga lahkuma (Sildnik küüditati 1941 perega, suri asumisel 1955). 4. septembril 1940 kuulutas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu kõik dokumentaalsed arhiivimaterjalid riigi omandiks. Riiklikesse arhiividesse tuli üle anda nii tegutsevate kui likvideeritud, natsionaliseeritud asutuste, organisatsioonide riiklikku väärtust omavad arhivaalid. Tegutse- vate asutuste asjaajamise dokumendid võisid asutustesse jääda kuni kindlaksmääratud tähtajani. Esmajärjekorras tuli arhiividele üle anda EV Sõja- ja Siseministeeriumi dokumendid. Palju sellest materjalist toimetati koheselt arhiivi salajasse erifondide osakonda. Sõja ajal päästis arhiivi töötajate kangelaslikkus
leidub uurijaid, kes asetavad oma isiklikud huvid teaduse huvidest kõrgemale. Seega, hoolimata arengutest, mis on toimunud parandamaks erialakaaslaste hinnangutele põhinevat süsteemi ning üldist käitumuslike teaduste reguleerimist, on suur osa eetikaga seotud vastutust endiselt uurija enda õlul. Tabel 9.6 1993. aastal kirjeldas industriaal-organisatsiooni psühholoog Edwin Locke humoorikalt olulisi ääremärkusi, mis olid ,,arhiividesse kaduma läinud" ehk erinevad ebaeetilised käitumised, mis on uurimustesse peidetud: 1. Nimekirjas teisena mainitud autor kujundas uurimuse. Kolmas viis uurimuse läbi ja kirjutas sellest. Esimesena nimetatud autor oli neist kõige mõjuvõimsam. 2. Eelnevalt on artikkel saanud kommentaare kolme erineva ajakirja toimetajatelt (kokku 27 lehekülge) ning artikkel on korduvalt tagasilükatud. Autorid on siinkohal kõiki kommentaare
Folklorist loob ise oma uurimisainese, teeb selle nähtavaks (vt “nähtav” ja “nähtamatu” rahvaluule) Folklorist kui kahe maailma vahel olija, kui vahendajad; folkloristi tegevuse dialoogilisus. Folkloristi töövahendid (välitööd): vahetu jälgimine ja osalemine, kirjalike märkmete tegemine, küsitluste läbiviimine, intervjueerimine, heli- ja videosalvestuste tegemine jne. Nähtav on see, mis on arhiividesse talletatud. Neid arhiivisäilikuid (laule, juae, tantse, kombekirjeldusi) saab uuesti lugeda, kuulata või vaadata, tekstina analüüsida jne. Väljaspool arhiivi eksisteerib ja toimib folkloor tavaelu orgaanilise, märkamatu ja nimetu osana – tegevuse ja protsessina, mis sünnib siin ja praegu ning mida pole võimalik piltlikult öeldes tagasi kerida, sest iga esitus ja situatsioon on ainukordne. 9
saada, see tuleb kirjutada kaasaegsesse kirja. Igale mõistele on olemas erinev allikas. Arhiividest leitud allikaid, tõlgiti nii,et need oleks arusaadavavad 19.sajandi kodanikule. Peab arusaadavasse keelde panema. Kolmas aste(etapp) on kirjalike allikatega töötavad interpreteeriad. Tegelevad arhivaaride poolt leitud allikatega, mis on ära trükitud ja kaasaegsesse keelde tõlgitud. Nende ülesanne on kirjutada lugu, kirjutavad ajaloost lugusid. Eestis aga tuleb ise minna arhiividesse allikaid otsima, neile kommentaare kirjutama ja ka interpreteerima. Kõik kolm etappi peame ise tegema, aga see on raske, sest kõik see on aeganõudev ja peaks olema ära jaotatud kolme töörühma vahel, nagu nt Saksamaal. Ajalooallikas võib inimese poolt olla pandud arhiivis sinna, kus ta ei peaks tegelikult olema, seega on sageli neid raske leida, kuna peab teadma, kust neid otsida ja lootma, et pole valesse kohta keegi teine seda allikat pannud. Saksa arhiivis
1833-1834 reisis Elias Lönnrot Viena-Karjalasse ja leidis sealt suured runolauljad Arhippa Perttuse ja Onrtrei Malise. Runode üleskirjutamist jätkati kogu 19.sajandi jooksul. Tuntud kogujad olid muude hulgas A.A. Borenius ja Ingeri pärimuse talletajad J.Länkelä, V.Porkka ja V.Alava. Rahvaluule kogumine kasvas 19.sajandil ajuti rahvaliikumiseks. Koguti muinasjutte, muistendeid, vanasõnu, mõistatusi ja pandi kirja ja talletati 1831. aastal asutatud Soome Kirjanduse Seltsi arhiividesse. Praegu on SKS-i arhiivides u 2 500 000 üleskirjutust. Suurem osa kalevalamõõdulistest runodest. Kalevalamõõt, runoviis ja runode esitamine Kalevalamõõt on anakronistlik nimetus vanale soome värsimõõdule. Sellemõõdulist runo on leitud läänepoolsetelt läänemeresoome rahvastelt- eestlastelt, liivlastelt, vadjalastelt, soomlastelt ja läänekarjalastelt, kuid mitte neist ida pool asuvatelt vepslastelt ja idakarjalastelt ja laplastelt. Kalevalamõõt on neljajalaline trohheus
aastateks TÜ-s ka arhiivinduse kursused tulevastele arhivaaridele ja ajaloolastele. Rahvastikuajaloo uurimise jaoks olulised perekonnaseisu dokumenteerivad allikad. Perekonnaseisu aktide arhiiv Kohtu- ja Siseministeeriumi juures. Vabadussõja Ajaloo Komitee arhiiv Kaitseministeeriumi juures. Eesti Kultuurilooline Arhiiv 1929 ERMi juures. Samuti linnaarhiivide korrastamine Tallinnas, Tartus Pärnus ja Narvas. 1935 Eesti Arhiivinduse seadus, määras kuidas arhiivimaterjalid arhiividesse koondada ja millest moodustub rahvusliku arhiivi fond. Ehitati üles arvestades juhtivate arhiivi maade kogemusi. Organisatsioon, ajaloo seltside võrgustike kujunemine. Oluliseks 1920. aastatel TÜ õppejõudude asutatud Akadeemilise Ajaloo Selts, mis haaras üliõpilasi ja ajaloohuvilisi ka väljast poolt ülikooli. Liita professionaalsete ajaloolaste kui ka asjaarmastajate teadmised, oskused ja huvi. 1922 hakati välja andma Ajaloolist Ajakirja
altlinnades, kus vanad kirikuinstitutsiooni muudeti ära, vägivaldselt, üks põhjus, miks kirikukirjandus ei saanud säilida. Lisaks katoliikluse asemel protestantismi astumine ladina keele kõrvale jäämine Liivimaal 17. saj asendas alam-saksa keele ülem-saksa keel, see üks põhjusi, miks varasem kirjandus muutus tarbetuks). Kus need dokumendid on säilinud? Kõige pealt dokumendid kogunesid erinevatesse arhiividesse juba keskajal - valitsejate kantseleid, kelle juures kogunes asjaajamine ja kus erilise hoolega säilitatid privileege, need olid linnade, raadide kantseleid, need olid kloostrid, kuhu ei kogunenud mitte ainult kloostrite enda dokumendid, vaid sinna anti hoiule ka muid, need olid perekonna arhiivid. Ükski keskaegne kiriklik inst 16. sajandit otseselt üle ei elanud, samamoodi Liivimaal keskaegne võim 16. saj üle ei elanud, ükski klooster samuti mitte
Eesti rahvameditsiiniga on tegelenud Oskar Loorits oma käsitlustes muinas-eesti vaimuilmast (Loorits, 1989). Kaasaegsetest uurijaist mainitagu M. Kõivat, R. Hiiemäed (vt nt "Eesti rahvausundis toob haigust kurat" Kodutohter, 7/8, 2000. Lk 32,34), M. Kõivupuud (vt nt Rahvaarstid Võrumaalt. Võru: Võro Instituut, 2000), R. Sõukanda jt. Keda huvitavad ajaloolised meditsiinilised (tervishoiulised) tekstid eesti keeles, kuid puudub soov või oskus minna arhiividesse ehk lugeda antikvaarse väärtusega kirjandust, need võivad võtta kätte K.E.v. Baeri doktoritöö eestinduse (Eestlaste endeemilistest haigustest, Loomingu Raamatukogu, nr. 33, 1976). Huvitav lugemispala on 1976. a ilmunud P. E. Wilde Lühhike Õppetus faksiimileväljaandena. Samuti on viimasel ajal kirjastus Ilmamaa oma Eesti Mõtteloo sarjas taasavaldanud mh ka meedikute kunagi kirjutatut (J. Luiga näiteks), väljaspool antud sarja on Ilmamaalt ilmunud ka K. Koniku kirjutiste taastrükk.
annaabi.ee 
