Arengupsühholoogia referaat. Carol Gilligan (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Eripedagoogika osakond
TÜDRUKUTE MORAALSED ARUSAAMAD
Referaat
Tallinn 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Erinevused poiste ja tüdrukute mängudes ja selle seotus moraalse arenguteooriaga 4
Tüdrukute moraalne arusaamine 6
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Tänapäeva arengupsühholoogia on suures osas kirjutatud just meesvaatevinklist, alates vähemalt Freudi teooriatest. Freud ehitas oma psühhoseksuaalsuse teooria põhinedes poisslapse arengule, mis tipneb Oidipuse kompleksiga. Kuid 1920ndatel ei leidnud Freud sobilikku viisi, kuidas naisi sobitada sama teooria raamidesse nende suhete tõttu vanematega ja anatoomiliste iseärasuste alusel ning seega märkis ta erinevuse naiste arengus kui teatud arengulise läbikukkumisega ( Gilligan 1982). Seega on olemas probleem sobiva teooria puudumises naiste arengupsühholoogias just naiste elustaadiumitel enne täiskasvanuks saamist.
Carol Gilligan on olnud nii autor kui ka toimetaja kahele trükisele : „Making Connections. The Relational Worlds of Adolescent Girls at Emma Willard School“ ja „ In a Different Voice “, mis mõlemad aitavad kaardistada naiste moraalset ja psühholoogilist arengut ja arusaama, mis kuni nende raamatute ilmumise ajani olid vähe-uuritud valdkonnad. Antud referaat põhinebki nendele kahele raamatule ning püüab anda ülevaate tüdrukute moraalse arusaama iseärasustest.

Erinevused poiste ja tüdrukute mängudes ja selle seotus moraalse arenguteooriaga

Kui paluda inimesel kujutada poissi mängimas ja tüdrukut mängimas, siis poisiga seostatakse näiteks mudelautodega sõitmist ja tüdruku puhul nuku eest hoolitsemist. See arusaam põhineb suuresti eeldusel, et naissugu seostatakse tihedalt laste kasvataja ja hooldaja rolliga ning sellega kaasnedes sümboliseerivad nukumängud väikeste tüdrukte puhul tulevikus oodatavat emarolli. Kuigi täiskasvanute seas on traditsioonilised soorollid lääneühiskonnas muutumas, siis seda kindlamalt on väikeste laste puhul näha soolisi iseärasusi.
Nancy Chodorow (1974) kirjeldas, kuidas toimub naisidentiteedi ja meesidentiteedi areng varajases lapsepõlves. Ta kirjeldas, kuidas tüdruk defineerib ennast oma emaga olevate suhete kontekstis ning poiss omakorda tunneb vajadust eemalduda emast, defineerides ennast maskuliinsema poolena, eemaldudes oma feminiinsuse poolest. Sellest tulenevalt kogevad poisid ja tüdrukud teistest inimestest sõltuvuses olemist väga teistsuguselt. Poistele on sõltumatus väga tähtis kui tüdrukud just defineerivadki ennast selle baasil, millised on nende suhted teistega ja sõltuvus nendest .
Janet Lever (1976) uuris 181 viienda klassi last (valgenahalised ja kesklassist pärist), vaadeldes nende mängimisviise koolis vahetundidel, kehalises kasvatuse tundides ja isegi koostas päevikute kaudu aruandeid, kuidas lapsed veetsid aega väljaspool kooli. Lever leidis mitmeid soolisi iseärasusi. Poiste mängud kestavad kauem, kui tüdrukute omad, nad mängivad rohkem õues ning nende mängud on rohkem võistluslikumad.
Leid, et poiste mängud kestavad kauem on Gilligani (1982) arvates sellepärast oluline, et kui poiste mängudes tõusis tüli, siis olid poisid oskuslikumad tüli lahendamises kui tüdrukud. Lever ütleb, et ta nägi, kuidas poisid pidevalt tülitsesid, kuid mitte ükski tüli ei lõpetanud mängu, ega kestnud üle seitsme minuti. Leveri sõnul tundus isegi, et poisid nautisid vaidelmist samapalju kui mängu ise ning kõik mänguosalised sekkusid võrdselt vaidlusesse. See annab tunnistust poiste huvitatust reeglite püstitamisest ja nende järgimise vastu. Seega õppisid poisid enda mängudest tulevikuks oskusi, kuidas juhtida inimesi ning lahendada konflikte nii, et tegevus jätkuks.
Seevastu aga kui tüdrukutel omavahel mängides puhkes tüli, siis kippus see mängu lõppu tähistama, kuna tüdrukud ei tahtnud riskida omavaheliste suhete kahjustamisega tüliga jätkates. Nemad õppisid enda mängudest, kuidas hoida häid inimsuhteid ja teha koostööd.
Moraalse arengu teooriate kohaselt (Piaget' arenguteooria ja Kohlbergi moraalse arengu teooria) õpivad lapsed just reeglitega olevatest mängudest ning nende käigus tekkivate tülide lahendamisest. Piaget (1932) märgib, et poisid on palju rohkem huvitatud ühtsete reeglite loomisest ja mängu n-ö seaduslikumast poolest, omadus, mida ta ei märka tüdrukute puhul. Selle põhjal ta jõuab järelduseni, et tüdrukutel on seaduslikkuse tunnetamine , mis on tema meelest oluline moraalseks arenguks, palju vähem arenenud kui poistel.
Gilligan on aga oma uurimustes leidnud, et naiste moraalne areng erineb väga palju meeste omast ning seda ei saa ühildada mehekesksetesse teooriatesse.

Tüdrukute moraalne arusaamine

Gilligan kirjeldab Kohlbergi katse läbiviimist kahe lapsega, üks neist oli 11-aastane poiss Jake ja teine 11-aastane tüdruk Amy. Neile esitleti Kohlbergi 'Heinzi' dilemmat. Heinz on väljamõeldud tegelane, mees, kes peab otsustama, kas varastada üks ravim apteegist või mitte oma sureva naise jaoks, kuna tal pole raha, et seda osta.
Jake'i arvates peaks Heinz selle ravimi varastama. Ta jõuab sellele järeldusele loogilisel teel, arvestades prioriteetide hieararhilisust. Tema arvates on see moraalne dilemma nagu matemaatiline ülesanne, lihtsalt matemaatiliste figuuride asemel on inimesed. Tema jaoks on ainult õige ja vale ning kui Heinz peaks sattuma kohtusse oma teo eest, siis kohtunik peaks andma talle võimalikult kerge karistuse. Jake'i arvates on ka seadused vigased, kuna ei suudeta iga olukorra jaoks täpset seadust kirjutada.
Amy aga demonstreerib teist mõtlemisviisi, mis näiliselt ei põhine üldse loogikal ning on traditsiooniliste moraalse arenguteooriate kohaselt mitte eriti arenenud. Amy argumenteerib , et Heinz ei peaks ravimit varastama, aga samas ta ka ei tohiks oma naisel surra lasta. Ta pakub alternatiivse lahendusena välja näiteks maksegraafiku koostamist või laenu võtmist, et Heinz tasuks ikka apteekrile ravimi eest. Kui Amy käest küsida , miks on tähtis, et Heinz ei varastaks ravimit vastas ta arutlusega, et kui Heinz peaks vahele jääma ning vangi minema, siis see mõjub tema naisele laastavalt ning naine jääks veel haigemaks ja nüüd ei saaks naine ka enam ravimit. Tema arutlusel oli oluline rõhk Heinzi ja ta naise vahelistel suhetel.
Erinevalt Jake'st ei näe Amy seda moraalset dilemmat kui matemaatilist ülesannet vaid kui narratiivi inimsuhetest, mis toimivad pikema aja jooksul. Gilligan (1982) väidab, et mõlemad lapsed mõistavad vajadust mingisuguse kokkuleppe järele, kuid Jake näeb seda saavutavat loogika ja seaduste süsteemide järgi, samal aja kui Amy keskendub heade inimsuhete püsimisele.
Ka Gilligani toimetatud raamatus, esitleb Nona P. Lyons (1989) kahte erinevat lähenemist moraalsele dilemmale. Üheks lähenemist nimetab ta 'õiglusest lähtuvat' ja teist kui 'hoolivusest lähtuvat'. Just 'hoolivustest lähtuv' lähenemine on tema uuringute kohaselt rohkem omane tüdrukutele Emma Willardi koolis.
'Hoolivusest lähtuv' lähenemine märgib moraalset dilemmat kui midagi, mis on seotud kas inimsuhetega või teiste pärast muretsemisega. Konfliktid inimestevahelistes suhetes on kui potentsiaalsed suhte purustajad, mitte truuduse- või kohustuserikkumised, vaid pigem suhtlemise lõpetamine või taastamine või ülalhoidmine. Konfliktide rõhuasetus on sellel, kuidas inimene saaks võimalikult hästi hoolitseda nii iseenda kui ka teiste eest (aidata neil muredest lahti saada). Samuti on üheks keskseks küsimuseks see, kuidas tasakaalustada enda vajaduste ja ja teiste vajaduste rahuldamist.
Moraalset konflikti püütakse selle mudeli kohaselt lahendada kas taastades suhteid või tundeid inimestevahel või teostades tegevusi, mis oodatavalt toodavad head ning peatavad kas teiste inimeste või isenda psüühilise või füüsilise kannatamise.
Konfliktilahenduse edukust kaalutletakse selle põhjal, kas inimsuhted taastati või ülalhoiti või kuidas moraalikonfliktis osalenud ise olid rahul tulemustega. Viimane aspekt, kas konfliktis osalenud inimesed on ise rahul lahendusega, rõhub ka ajalisele väärtusele – alles pärast mõnda aega konflikti lahendust suudab inimene tagasi vaadata ja analüüsida, kas see oli õige lahendus või vale.
Lyonsi 'õiglusest lähtuvas' lähenemises peetakse moraalset konflikti millekski, mis tekib inimesete erinevate vaatepunktide õigustamisest, arvestades konfliktilahenduses ülimaks eesmärgiks õiglust inimeste vahel.
Konflikti püütakse 'õigluse' mudeli kohaselt lahendada inimeste kohustusi või pühendumusi arvesse võttes või enda kohustuste korralikku täitmist oodates ja säilitades või mitte rikkudes inimese enda kehtestatuid standardeid ja põhimõtteid, eriti just õiglust ja erapooletust.
Konfliktilahenduse edukust hinnatakse selle põhjal, kuidas otsust suudetakse õigustada ning kas inimese enda väärtuseid, põhimõtteid ja standardeid ei rikutud.
Lyonsi arvates ongi just väga oluline tähelepanu pöörata sellele, et tüdrukute moraalsed arusaamad võivad vägagi erineda meeste omadest ning neid ei tohiks lihtsalt pidada normist kõrvalekalduvaks mõtlemiseks, vaid sellega tuleb arvestada, kuna see õpetab meile, kuidas on omavahel ühenduses vaimsus, suhted, inimese 'mina' ning moraalsus .

Kokkuvõte

Tüdrukud kalduvad juba lapseeas ja hiljem moraalsete probleemide lahendamisel rohkem rõhku panema inimsuhetele ja inimeste tunnetele, mitte seadustele ja reeglitele, kuid seda ei ole tihtipeale arvestatud tavapärases arengupsühholoogias. Tüdrukute moraalset arengut on tihti peetud ka lihtsalt erinevuseks, kõrvalekaldumist normist, mida pole täpsemalt uuritud.
Tänu Carol Gilligani ja ta kolleegide laialdasele uurimusele teismeliste tüdrukute ning naiste seas on veidikene valgust heidetud naiste moraalsele arusaamise põhimõtetele. Gilligan on oluliselt kritiseerinud moraalse arengu teooriad, mis on üsna meestekeskse mudeliga ning näidanud, kuidas tegelikult ja mille alusel naised püüavad moraalseid dilemmasid lahendada.

Kasutatud kirjandus

C. Gilligan (1982) In a Different Voice Cambridge , Massachusetts, and London England: Harvard University Press
C. Gilligan, N.P. Lyons, T.J.Hamner (1989) Making Connections. The Relational Worlds of Adolescent Girls at Emma Willard School Cambridge, Massachusetts, and London England: Harvard University Press
10