kontrollitavad, sest kui teadus ei vastaks kontrollitavuse nõudele, siis ei areneks see ja muutuks pseudoteaduseks. Teadus on autonoomne ning ta peab olema progressiivne. Teadus on ennastkorrigeeriv. Pseudoteadus on teaduslik maailmavaade, mis on vähe levinud. Pseudoteadus ei ole teaduslikult seletatav seda ei saa uurida empiiriliselt ning ta ei põhine faktidel. See on seotud maagia ja religiooniga. Mina pooldan nii empiirilist teadust, kui aprioorset, sest ma usun kõike seda, mida ma ise näinud olen või tundnud olen. Arvan, et Maailmas ei saa keegi midagi kindlalt teada, kui nad seda ise tundnud pole. Mida on meil üldse võimalik teada? Tänu millistele eeldustele ja tingimustele on mingitlaadi teadmised võimalikud? Samas usun ka, et mingeid teadmisi on võimalik faktide põhjal teada, selliseid mis on teadlaste poolt ära tõestatud. Elus, aga ei saa me kõiki asju tõestada. Võib-olla saame, aga see võtab veel aastaid, aastasadu
Igasugusel matemaatilisel tunnetusel on see eripära, et ta peab kõigepealt oma mõiste esitama kaemuses, ja nimelt a priori, seega sellises, mis pole mitte empiiriline, vaid puhas kaemus, seepärast on matemaatikaotsustused alati intuitiivsed.(§ 6) Kuidas on võimalik a priori kaeda? Kaemus on kujutlus, seega peab ta vahetult objekti olemasolust sõltuma. Kui kaemus oleks selline, et esitaks asju nõnda, nagu nad on iseendas, siis ei toimuks mingit aprioorset kaemist: kaemus oleks alati empiiriline, sest seda, mis sisaldab objektis iseendas, saab teada vaid siis, kui see olemas ja antud on. Seega on ainult üks viis, kuidas kaemus saab eelneda objekti tegelikkusele ja toimida aprioorse tunnetusena, ja nimelt see, kui ta ei sisalda midagi muud peale meelelisuse vormi, mis subjektis eelneb kõigile tegelikele muljetele, millega objektid mõjutavad. Meeleobjekti võib kaeda üksnes vastavuses selle meelelisusevormiga, võib teada a priori
kultuurantropoloogiale jne. Karl Popperi kriitilise ratsionalismi teooria kohaselt ei tohiks teadusfilosoofia läheneda naturalismile, sest see eitab filosoofiat täielikult ning see võib kaassa tuua teadusfilosoofia müüdistumise. Kriitiline ratsionalism püüab vältida klassikalist teadusfilosoofiat, sest see ei tunnista 3 aprioorset ratsionalismi kui tunnetuse arengu kriitilise analüüsi eelset fundamentaalset epistemoloogiat või metafüüsikat, samas peab see vastuvõtmatuks naturalismi, kui teadusfilosoofia taandamist empiirilisele teadusele (või ka formaalsele teadusele, nagu loogika ja matemaatika), sest ka see oleks ebakriitiline, sest tähendaks normatiivse taandamist faktuaalsele. Popperi arvates tuleb tingimusteta tunnistada faktide ja normide dualismi, mis on edukalt kirjeldatav väidete ja ettepanekute kaudu
· Mõistuspärased e loogilised teadmised, mis on nii ilmselged, et neis kahelda pole võimalik, nt ei ole võimalik olla korraga elus ja surnud · Konventsioonid kokkuleppelised teadmised, nt grammatika -, viisakus-, liiklusreeglid, matemaatilised, sõnade tähendused, see, et in. saab neist konventsioonidest aimu kogemuse teel, ei muuda asja, nad jäävad ikkagi konventsioonideks 5. Osata aru saada, kas laused väljendavad aprioorset või empiirilist teadmist. Võiks meeldetuletuseks lugeda õpik lk. 16-17. Vaata eelmist ülesannet ja pane umbes :D 6. Empirismi ja ratsionalismi võrdlus. RATSIONALISM EMPIRISM Teadmiste Kõik tõelised Kõik teadmised pärinevad allikas teadmised(teadmised, mis on kogemusest, mõistus on vaid
(min 3) Nt tõe olemus, eetilised küsimused, keeleline tähendus, tõeliikide eristamine Milles seisneb nn "tõekandjate probleem"? Millele saab omistada tõde? Enamasti peab olema väide, mille kohta tõesust hinnata Iseloomustage tõe vastavusteooriat ja esitage sellele vähemalt kaks etteheidet. Tõde on siis, kui väide vastab faktile. Kuidas täpselt näidata vastavust? Kuidas teha kindlaks, et fakt on fakt (moraalsed faktid)? Kuidas tõestada aprioorset tõde? Mis on tõe koherentsusteooria ja kuidas seda kritiseerida? Tõde on siis, kui on vastavuses teiste tõdedega. Milliste tõdedega vastavust otsitakse? Millist tõde eelistatakse, kui tekivad vastuolud? Selgitage printsipiaalset erinevust vastavusteooria ja koherentsusteooria vahel. Väite vastavus reaalsusega / väite vastavus teiste väidetega Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõeteooriat. Tõde määratletakse uskumuse tagajärgede kaudu. Tõesed on sellised uskumused,
ikka muutumatuks. Seetõttu väljendavad sellised väited paratamatuid tõdesid. Empiristid ja ratsionalistid Suhtumise alusel aprioorsesse teadmisse saab filosoofid tinglikult jagada kahte rühma: Empiristid - kõik teadmised objektiivsest reaalsusest on aposterioorsed. Mõistus opereerib kogemusest pärineva informatsiooniga. Kanti terminoloogias lükkavad empiristid tagasi sünteetilise aprioorse teadmise Ratsionalistid - objektiivse reaalsuse kohta võib saada aprioorset teadmist. Mõistus opereerib kogemusest pärineva informatsiooniga, kuid peale selle võib mõistusest saada uut informatsiooni. Sünteetiline aprioorne teadmine on võimalik. Immanuel Kant Immanuel Kant (1724-1804) ja tema Kritik der Reinen Vernunft (1781) Kant kritiseeris nii empirismi kui ratsionalismi. Põhiküsimus on tema järgi see, kas sünteetiline aprioorne
raamatutest. Selline teadmine antakse edasi vahetult õpetajalt õpilasele. Esiteks, teadmine on uskumuse liik, st iga teadmine on uskumus, kuid mitte iga uskumus ei ole teadmine. Papagoi on vaid infokandja, kui õpetada ta mingeid tõeseid väiteid esitama. Teiseks, teadmine on tõene. See tähendab, et pole teadmist, mis osutuks vääraks. Kui miski osutub vääraks, siis oli see vaid tõekspidamine. Kolmandaks, teadmine on põhjendatud. Aprioorset ja empiirilist teadmist põhjendatakse erinevalt. Mis on korrektne ja küllaldane põhjendus, on vaieldav. Kindlasti ei tohi aga põhjenduseks olla ilmselt ekslikud väited, väljamõeldised vms. Põhjendatuse nõuet esitades tuleb välja, et kooliharidusest jääb küllaltki vähe teadmisi, küll aga palju tõeseid uskumusi. Universaalideks (ld. k. üleüldine) nimetatakse omadusi, suhteid ja arve. Universaale vastendatakse konkreetsetele objektidele ehk partikulaaridele (ld. k
fundamentaalne moraaliprintsiip on iga inimese ratsionaalse tahte nõue. Kant eeldab, et inimestel on autonoomia. "Autonoomia" on iseendale seaduste andmine Kommete metafüüsika oleks teooria moraalse reaalsuse loomuse ja struktuuri kohta, kohustuste ja väärtuste kategoriseering. See vastaks näiteks küsimustele, mis on kohused, mis liiki kohused on olemas, mis on hüve, mis liiki hüved on olemas. Vastused peavad toetuma metafüüsilisele printsiibile; see nõuab aprioorset lähenemist. Ainuke asi, mis on tingimusteta hea, on hea tahe. See on lähedane hea inimese mõistele. Hea inimese teeb heaks see, et tal on tahe, mille määrab moraaliseadus. Hea inimene teeb ainult otsuseid, mida ta peab moraalselt väärtuslikeks, pidades moraalseid kaalutlusi otsustavateks. Sellist iseloomu hindavad Kanti järgi kõik tingimusteta. Praktilise filosoofia mõistuspärane alus-Kant rõhutab, et tema praktilise filosoofia alus (st õigustus) on mõistuses
kasutatavate signaalide klass. Loetakse ka teadaolevaks osa või kõik signaali parameetrid (amplituud, sagedus, faas, impulsi kestvus, aprioorsed tõenäosused ühe või teise sündmuse esinemiseks). Signaal loetakse täpselt teadaolevaks, kui ainsaks tundmatuks võnkumise parameetriks on teade signaali olemasolust. Optimaalse vastuvõtja sünteesil eeldatakse muidugi ka aprioorset teavet vastuvõtule kaasnevate mürade, häirete iseloomu kohta. Tundmatute parameetritega signaaliks loetakse signaali, kus lisaks tema teadaolemisele on tundmatud veel mõned signaali parameetrid (sagedus näiteks). On sünteesitud terve rida vastuvõtjate optimaalseid lahendeid (struktuure), kus eeldatakse signaali additiivse (signaaliga liitunud) valge müra taustal. 3
Bertrand Russelli arvates sarnaneb filosoofia teadusega, sest 1 ? Mõlemad tunnistavad inimmõistuse autoriteeti. William James'i arvates a. Õige! On vältimatu, et inimesed jäävad reeglina midagi uskuma ilma erapooletu põhjenduseta (tõestuseta). Kuidas saab otsustada väite 3+4=9 paikapidavuse üle? b. Deduktiivselt arutledes. Õige vastus! Kümnendsüsteemis on antud väide väär. Milline järgmistest väidetest väljendab aprioorset teadmist? Vali üks: c. Ruut külje pikkusega 2 ühikut on suurema pindalaga kui ring diameetriga 2 ühikut Millise väite paikapidavuse üle saab otsustada kogemuse põhjal?The correct answer is: Ükski tudeng ei õpi virtuaalõppes. Uskumuse biheivioristliku käsituse kohaseltThe correct answer is: On uskumus teatud käitumisviis
kogemusele. Mõistus on suuteline looma kogemusest sõltumatuid mõisteid. Üks selline mõiste loomine on põhjuslikkus. Põhjuslikkusel on kolm dimensioon: ontoloogiline, kontseptuaalne- tegemist mõistetega, nt põhjuslikkuse mõiste, psühholoogiline. Mis tähendab, et A on B põhjuseks? Põhjuslikkuse mõiste: kui A, siis paratamatult B (ilma kogemusele toetumata). Mis on probleem Hume’i kaudu? Ontoloogiline dimensioon: nähtused, põhjuslikkuse probleem? Kant rakendas aprioorset nähtuste puhul. Hume püstitab küsimuse, kas metafüüsikal on õigus rakendada aprioorset lähenemist nähtustele jne – õigustatuse küsimus. Hume oli empirist – kogemusele toetuv. Miks rakendada põhjuslikkust kogemusele? Hume arvas, et ei. Toimimisviis toetub teatud harjumusele. Harjumus on psühholoogiline tasand – kujutlusvõime, harjumus. Hume – aprioorseid teadmisi pole olemas, siis metafüüsika jutt aprioorsetest mõistetest on jama
sich ) ja nähtumust (asi meie jaoks ehk fenomenon). Aistingud annavad tunnetuse sisu, mõistus annab aga vormi "taju ilma mõistuseta on pime, mõistus ilma tajuta on tühi". Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2. Aru -Aru tasemel on inimestel kaasaündinud 12 mõtlemise aprioorset kategooriat. 3. Mõistus- leiame lahendamatud vastuolud ehk puhta mõistuse antinoomiad Subjektiivne idealism: George Berkeley 18. sajandil väitis, et ainus, mida võime kindlalt teada, on meie tajud ja tajude poolt tekitatud ideed. Välismaailm meie meelte taga on fiktsioon. Ainus reaalsus on tajud ja seega eksisteerida tähendab olla tajutav (esse est percipi). Seda seisukohta tuntakse solipsismina. 4. Empiristlik tunnetusteooria(J.Locke, D.Hume, G
Sellest tuleb juttu edaspidi, kõigepealt vaatleme aga erinevaid tunnetusallikaid, millest võib lähtuda teaduslik tunnetus. Tunnetusallikate järgi jaotuvad teadused aprioorseteks ja aposterioorseteks. Aprioorne on selline tunnetus, mis on tingimatult sõltumatu igasugusest kogemusest, järelikult pärineb üksnes puhtast arust või puhtast mõistusest. Aposterioorne teadmine pärineb kogemusest. Puhtaks nimetab Kant sellist aprioorset teadmist, millele ei ole lisandunud mitte midagi aposterioorset. Seda on oluline silmas pidada, kuna aprioorseid teadmisi saab rakendada ka selleks, et kogemust süstematiseerida ja niisuguse rakenduse tulemused ei ole enam puhtad aprioorsed teadmised. Kant kasutab “Prolegomenas” tihti formuleeringut: aprioorne teadmine eelneb igasugusele kogemusele. See ei ole range väljendusviis ning toob aprioorse teadmise iseloomustusse sisse eksitava ajalisuse momendi
ning leitaks, et nende summa ei võrdu 180o-ga, siis Ayeri arvates AC ÕIGE! on tegemist mõõtmisveaga või pole tegemist eukleidilise kolmnurgaga VALE! lükkaks see ümber väite, et eukleidilise kolmnurga sisenurkade summa on 180o III teema Millisel lausel pole tõeväärtust? A. Ei ole õige Tõeväärtust pole ilmselt vääral lausel, näiteks lausel Mõni paarisarv ei jagu 2-ga B. Ei ole õige Tõeväärtust pole aprioorset teadmist väljendaval lausel, näiteks lausel Iga paarisarv jagub 2-ga C. ÕIGE Tõeväärtust pole mõtteta lausel, näiteks lausel Radiaatori hüpotenuus on suurem kaatetist Geomeetria aksioomid on Henri Poincare arvates ("Teadus ja hüpotees") A. ? mõistusest endast pärinevad sünteetilised aprioorsed väited B. Õige! konventsioonid, täpsemalt - varjatud definitsioonid C.
teisiti seisma, kuid teiselt poolt, oma igapäevaste tegevuste juures märkame, et peatumine toimub kiiremini, mida suuremad on olemasolevad jõutakistused. Oleme harjunud vaatlema takistusjõude, kui liikumise aeglustumise põhjust ning seepärast kujutleme ka, et kui mingi keha liigub, kohtamata oma teel mingit takistust, siis on loomulik oodata, et keha kiirus jääb nendes tingimustes muutumatuks. Inertsiseadust vaadeldakse vahel kui aprioorset tõde (s.o. kui tõde, mis on püstitatud puhtmõtteliselt ega vaja põhjendamist katse abil). Nii see aga pole. Kõik Newtoni seadused (ka ülejäänud kaks, mida käsitleme järgnevalt) kujutavad endast tõdesid, mis on saadud katselisel teel. Selles peitubki nende tähtsus. Et veenduda selles, et inertsiseadus on saadud põhimõttelisel teel, mitte kogemusest, süveneme inertsiseaduse mõttesse ja kõrvutame seda nende kujutlustega, mis varem eksisteerisid elektrilaengute seaduste kohta.
igaljuhul võib ennustada, et ta omab mingit intensiivset suurust. Kaks esimest põhiprintsiipi formuleerivad tingimused, mis teevad võimalikuks matemaatika rakendamise loodusnähtuste kirjeldamisele. Kõik, mis tahab kehtida enama kui subjektiivse ettekujutusena, peab olema esitatav suurusena nii oma kaemuslikus vormis, st ruumilis- ajalises ulatuses, kui ka aistingulises sisus. Matemaatika kujutab endast mitte üksnes igasuguse esemelisuse vormi, vaid ka sisu aprioorset printsiipi. Seetõttu peab igasugune loodusuurimus, mis pretendeerib üldkehtivusele ja paratamatusele, kätkema endas konstitutsiooni-elemendina matemaatikat. Kant nimetabki kahte esimest printsiipide rühma matemaatilisteks printsiipideks pidades silmas seda, et siin on tegemist suurustega, mis moodustuvad samalaadilise sünteesist. Relatsiooni kategooriatele vastavad: 3. Kogemusanaloogiad, mille printsiibiks on, et: “Kogemus on võimalik vaid tajude
Süntaktilised struktuurid) interpreteeriv semantika (1965 Chomsky Süntaksiteooria aspektid, joon) generatiivne semantika (Lakoff, Ross, joon) Intentsionaalsus Intentsionaalsus teadvuse suunatus esemele, teadvuse esemelisus. Mõiste pärineb F. Brentanolt, kes eristas selle abil psüühilisi nähtusi füüsilistest. psüühilised samastas ta intentsionaalsetega. E.Husserl muutis I. fenomenoloogia algmõisteks, käsitledes seda kui teadvuse aprioorset elementaarstruktuuri, mistahes elamuse semelisust, eseme hõlmatust teadvusesse Ekstensionaalsus (extensio laienemine, kulgevus) võrdsete (sünonüümiliste) väljendite asendatavus erinevates kontekstides ja keeltes. E. ei ole puhtlingvistiline omadus, vaid eeldab teatud keeleväljendite samastamise abstraktsiooni, mis on materialiseeritud võrdsete asendamisreeglites. Kui nende poolt määratletud võrdsus on keelele sisemiselt omane (ei sõltu keelevälisest kontekstist),
aidata neid mdu piires hoida, mis peaks olema inimese eetiliseks pdluseks. Peale sellist massiivset kriitikat kunsti aadressil tekib muidugi ksimus, miks siis midagi niisugust ldse kasvava plvkonna harimiseks rakendatakse? See toimub hda sunnil. Platoni jrgi ei ole mistuslik hingejagu kuni 20. eluaastani veel piisavalt kps, et teda saaks tema loomu kohaselt harida. Pealegi ei olegi suurel osal hiskonnast ldse mida harida, st piisavat aprioorset dispositsiooni teadmise omandamisele. Seetttu tuleb kasvavat plvkonda harida kunsti abil, mille vastuvtmiseks ollakse juba varases eas vimelised. Selleks tuleb aga kibelolevat kunstiloomingut tsenseerida, lubades kasvatatavail kokku puutuda ksnes klbeliselt hvelise mjuga. Jrgmine haridustskkel hlmab matemaatilisi distsipliine. Sedalaadi haridust antakse ainult nendele, kel paistab domineerivat mistuslik hingejagu. Tootjate
Kanti arvates on olemas objektiivne maailm (meist sõltumatu), mille kohta me aga ei saa midagi konkreetset väita. See on "asi iseeneses". See tundmatu asi iseeneses mõjutab inimese meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda, kuidas asi iseeneses meile nähtub, nimetab kant "asjaks meie jaoks". Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Miks? Asi on sellel, et tunnetuses eristab Kant kahte aspekti: 1) tunnetuse mateeriat- aistinguid 2) tunnetuse aprioorset vormi- inimese mõistus vormib tunnetuse mateeria. Tunnetuse mateeria ei sisalda endas mingit korrapärasust. Nähtustele annavad korrapära inimmõistuse aprioorsed vormid. 6. Miks pidada Platonit ratsionalismi aga mitte empirismi eelkäijaks? Kuna ta leiab, et kogemus ei saa anda tõelist teadmist, kuna kogemuse objektid on muutumises. Ta arvab, et ainus tõeline teadmiste allikas on inimmõistus, mis võib saavutada teadmise muutumatutest ideedest. 7
olema inimese eetiliseks püüdluseks. Peale sellist massiivset kriitikat kunsti aadressil tekib muidugi küsimus, miks siis midagi niisugust üldse kasvava põlvkonna harimiseks rakendatakse? See tulevat teha häda sunnil. Platoni järgi ei ole mõistuslik hingejagu kuni 20. eluaastani veel piisavalt küps, et seda saaks tema loomu kohaselt harida. Pealegi ei olegi suurel osal ühiskonnast üldse mida harida, st piisavat aprioorset dispositsiooni teadmise omandamisele. Seetõttu tulevatki kasvavat põlvkonda harida kunsti abil, mille vastuvõtmiseks ollakse juba varases eas võimelised. Selleks tuli aga käibelolevat kunstiloomingut tsenseerida, lubades kasvatatavail kokku puutuda üksnes selliste kunstiteostega, mis on kõlbeliselt hüvelise mõjuga – jumalate auks loodud hümnide ja kangelastegude ülistuseks loodud lauludega. Selline haridus pidi kujundama
See on “asi iseeneses”. See tundmatu asi iseeneses mõjutab inimese meeleorganeid ja tekitab aistinguid. Seda, kuidas asi iseeneses meile nähtub, nimetab kant “asjaks meie jaoks”. Tunnetada saab ainult nähtumusi, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Miks? Asi on sellel, et tunnetuses eristab Kant kahte aspekti: tunnetuse mateeriat- aistinguid tunnetuse aprioorset vormi- inimese mõistus vormib tunnetuse mateeria. Tunnetuse mateeria ei sisalda endas mingit korrapärasust. Nähtustele annavad korrapära inimmõistuse aprioorsed vormid. 6. Miks pidada Platonit ratsionalismi aga mitte empirismi eelkäijaks? Kuna ta leiab, et kogemus ei saa anda tõelist teadmist, kuna kogemuse objektid on muutumises. Ta arvab, et ainus tõeline teadmiste allikas on inimmõistus, mis võib saavutada teadmise muutumatutest ideedest. 7
tuletada iga õige väite nimetatud süsteemi kohta. Erinevalt esimesest kahest on meie kolmanda näite - aritmeetika - näol tegemist lõpmatu süsteemiga: täisarve on ju lõpmatult palju. Kas lõpmatut süsteemi saab üldse kirjeldada lõpliku hulga väidete abil? Teatud piirini saab. Defineerime näiteks täisarvude hulga: · ``0 on täisarv'' · ``kui x on täisarv, siis x + 1 on täisarv'' Definitsioonis kasutasime sümboleid 0 ja + 1, millele me mingit aprioorset tähendust ei omista. Oluline on võimalus konstrueerida definitsiooni abil lõpmatu hulk objekte: {0, 0+1, 0+1+1, 0+1+1+1, ...} Aritmeetika jaoks tuleb meil defineerida täisarvude hulga järgmine fundamentaalne omadus (matemaatilise induktsiooni reegel): ``kui arvul 0 on omadus P ja kui väitest, et arvul x on omadus P, järeldub alati, et ka arvul x+1 on omadus P, siis on kõigil arvudel omadus P''
annaabi.ee 
