"Teadusfilosoofilisest vaatepunktist" R.Vihalemm (1)

Teadusfilosoofilisest vaatepunktist. Rein Vihalemm
„Teadusfilosoofilisest vaatepunktist“ põhineb küll Rein Vihalemma artiklitel, kuid raamatu on koostanud Ülo Kaevats. Raamat on koostatud nii, et see selgitaks „võhiklikule“ lugejale algusest „lõpuni“ teadusfilosoofilist maailma ja seda, mida teadusfilosoofial on pakkuda. „Teadusfilosoofilisest vaatepunktist“ on jagatud neljaks osaks, kus igas osas käsitletakse teadusfilosoofiat erineva nurga alt. Mina lugesin kahte esimest osa.
Esimeses osas on lugejale esitatud Vihalemma artiklid, mis selgitavad nii teaduse kui ka teadusfilosoofia algeid. Näiteks käsitletakse alkeemiat, mis on mõningate teooriate kohaselt keemia „ema“. Filosoofilisi mõisteid avatakse teiste filosoofiliste mõtete kaudu. Tavamõtlemises toimib asi samuti, kuid inimene ei anna sellest nii selgepiiriliselt aru. Tegemist on põhjus-tagajärg mõtlemisega. Näiteks, kui väljas sajab vihma, siis inimene järeldab, et peale sadu on maa porine . Teadusharudes tekib tihti uus teooria ühe teooria lahkamisel, mille käigus tekivad vastuolud esimese teooria suhtes. Palju teaduslikke läbimurdeid on teinud pigem sellised teadlased, kes omavad teadmisi nii ühes kui ka teises valdkonnas (nt keemia ja füüsika) või siis on üldse aine võõrad. Oma teadmatuse tõttu oskavad nad esitada absurdseid küsimusi, mille peale spetsialist ei tuleks, sest aine tundmise tõttu on uuritav nähtus spetsialistile elementaarne.
Teadusfilosoofias suhtutakse alkeemikutesse kaheselt, on need, kes arvavad , et alkeemikute tegevus on väga teaduse kauge ja on teised, kes arvavad, et alkeemikud panid aluse keemiale ja selle edasisele arengule, sest alkeemikud olid need, kes võtsid keemias praegu kasutatavad anumad ja ained nagu väävel-, sool- ja lämmastikhappe kasutusele. Tõde asub ilmselt kusagil kahe arvamuse vahel, sest alkeemikute tegevuseks oli vaja keemiat, seega arenes keemia pigem alkeemikute eesmärgi tõttu arendada endas jumalikke jooni, leida tee kulla ja elueliksiirini, mitte nende soovist tegeleda keemia endaga või selle arendamisega. Siia alla kuulub ka meditsiin. Keemiliste ravimite kasutamise alged pärinevad alkeemikutelt. Ühe teooria kohaselt avastasid alkeemikud, et ravimitega tegelemine on tulusam, kui kulla valemi otsimine. Sellest said julgustust tolle aja arstid ning kasutusele hakati võtma rohkem keemilisi ravimeid, mis tõi kaasa ainete toimeainete ja koguste uurimise ehk alternatiivne meditsiin asendus nn. keemilise meditsiiniga.
Võttes aluseks keemia avaldas Vihalemm arvamust, et teaduste praegune õpetamine koolides on ebaotstarbepärane teaduse suure arengu tõttu ja seda tuleks muuta üldisemaks, praktilisemaks ehk õpilastele tuleks õpetada, kuidas ise teadust teha (püstitada hüpoteese ja praktikas neid tõestada jne), kuid hetkel puudub teadlaskond, kes uue meetodi välja töötaks, sest ajaloolased tegelevad alajoo välja selgitamisega, teisalt aga peaks tunnetusteooria ja loogika arenemine teadusajaloo põhjal olema filosoofide pärusmaa.
Esimese osa lõpus on esitatud Vihalemma artikkel, mille pealkirjaks on „Kas teaduse metodoloogia õpetab „teadust tegema“?“ Oma vastuse on ta jaganud mitmeks punktiks, kuid põhiline, mida ta öelda tahab on see, et ilma üheta pole teist, kui poleks metodoloogiat, ei tuleks ka teaduslikele probleemidele lahendust. Teadust ei saa võtta puhtalt teadusena, seda tuleb vaadelda läbi filosoofia ja seejärel tuleb antud filosoofiat teaduslike oskuste ja kogemustega tõestada.
Teise raamatu ossa on koondatud Vihalemma tekstid, mis oma põhimõttelt võrdlevad kriitiliselt teadust ja filosoofiat ning arutavad, kas puhta teadusfilosoofia olemasolu on võimalik, läbi erinevate teooriate.
Täppisteaduslik maailmanägemine tähendab nähtuste nägemist tingimustes, milles nad alluvad üldistele kvantitatiivsetele seadustele. Vastavad tingimused määratakse katseliselt. Newton oli esimene, kes hakkas matemaatikat ja katset omavahel seostama, püstitades ülesanded nii, et nad oleksid samaaegselt katseliselt ja matemaatiliselt tõestatavad. Peale seda hakkas teadus olema teineteist eeldavate probleemide lahendamine ehk Newton sai oma avastuste tegemisel tugineda ainult religiooni ja jumala autoriteedile, kuid kõik kes tulid peale Newtonit võisid juba tugineda tema autoriteedile religiooni ületamisel ja teadusliku maailmapildi seletamisel.
Imre Lakatos tõestas, et puudub normaalteadus, sest kui teadlased oleksid olnud normaalsed, siis poleks toimunud teaduse arengut. Samas leiab ta ka, et teadust üldiselt ei saa panna piiridesse, piirid sõltuvad uuritavast objektist, nähtusest vms uuritavast harust, milles vastav nähtus on tõene, milles mitte, sest taotletavad eesmärgid on erinevad.
Teadusfilosoofia tahab öelda, et teadusel puudub kindel filosoofiline põhi, kuid filosoofia on siiski vajalik eeldusteks ja põhjendusteks ehk kõik teadused on alguse saanud filosoofiliast või filosoofilisest ideest seejärel iseseisvunud ehk filosoofiast eraldisesivaks muutunud. Filosoofiast vabastatud teadust tuntakse viimasel ajal naturaliseeritud või naturalistliku filosoofiana, millel on olemas seos naturalismiga, mille kohaselt on maailm seletatav loomulik-looduslikult, loodusnähtusena või loodusteaduslikult, ilma filosoofiata . Teaduse uurimine peaks olema mõistetav mitmete erinevate teaduste alusel. Naturalistliku teadusfolosoofia erinevus naturalismiga seisneb selles, et naturalistlik teadusfilosoofia põhineb teadusajaloole, sotsioloogiale, kultuurantropoloogiale jne.
Karl Popperi kriitilise ratsionalismi teooria kohaselt ei tohiks teadusfilosoofia läheneda naturalismile, sest see eitab filosoofiat täielikult ning see võib kaassa tuua teadusfilosoofia müüdistumise. Kriitiline ratsionalism püüab vältida klassikalist teadusfilosoofiat, sest see ei tunnista aprioorset ratsionalismi kui tunnetuse arengu kriitilise analüüsi eelset fundamentaalset epistemoloogiat või metafüüsikat, samas peab see vastuvõtmatuks naturalismi , kui teadusfilosoofia taandamist empiirilisele teadusele (või ka formaalsele teadusele, nagu loogika ja matemaatika ), sest ka see oleks ebakriitiline, sest tähendaks normatiivse taandamist faktuaalsele. Popperi arvates tuleb tingimusteta tunnistada faktide ja normide dualismi, mis on edukalt kirjeldatav väidete ja ettepanekute kaudu. Sisuliselt ta samastab teaduse ja filosoofia, sest: „Kogu teadus ja kogu filosoofia on valgustatud terve võistus“ (Popper 1972:34). Nii teaduse kui ka filosoofia põhimeetod on ratsionaalse arutluse meetod: probleemi selge püstitamine ja lahenduste kriitiline uurimine.
Kokkuõtvalt loetust saan teha järelduse, et pole välja kujunenud absoluutset tõde või teooriat teadusfilosoofia olemuse kohta ja pole kindel, kas me kunagi jõuame absoluutse tõeni, sest erinevaid teooriaid teadusfilosoofia kohta ei ole võimalik kontrollida. Vihalemma artiklite eesmärgiks on mitte puhtsõnaliselt välja öelda, mis on teadusfilosoofia, vaid tutvustades erinevaid teooriaid panna lugejaskond juurdlema selle üle, mis teadusfilosoofia on, seejuures vastates püstitatud probleemile.
Kasutatud kirjandus:
„Teadusfilosoofilisest vaatepunktist“ Rein Vihalemm, 2008