Kellele lüüakse hingekella (2)

Paldiski Gümnaasium
Raamatu kokkuvõte
Ernst Hemingway
„Kellele lüüakse hingekella “
Girti Suun
Anselmo ja Robert Jordan lamasid metsa all ja vaatlesid, kus asuvad valvepostid ja sild . Anselmo käskis tal oodata ja läks Pablo ’t kutsuma. Robert Jordan meenutas, kuidas Golz talle käsu andis sillad täpselt õigel ajal õhata. Anselmo oli Robert Jordan ’i teejuht. Kui Pablo jõudis Robert Jordan ’i juurde, ja sai sillaõhkamise plaanist teada, siis talle ei meeldinud see. Anselmo ja Pablo sõimlesid sellel teemal ja lõpuks oli Pablo nendega ühte meelt . Nad jõudsid hobusteni ja Pablo eputas nendega Robert Jordan’ i ees. Robert Jordan tundis juba siis, et Pablo on äraandja. Nad jõudsid laagriplatsi ja ees ootas neid mustlane . Nad rääkisid juttu ja said hästi läbi. Neil tuli juttu eelmise õhkija kohta ja Robert valetas, et ta tappis end ise, kuigi seda tegi Robert Jordan. (Et piinad lõpetada). Maria tõi koopast neile süüa ja Robert Jordan armus . Maria oli noor ja habras tütarlaps, kes fašistide vangistusest välja pääses. Antud salk päästis ta Pablo naise Pilar ’i käsul ära ja tõid endaga kaasa. Robert Jordan rääkis Pilar ’iga ja leidis, et ta on sillaõhkamise poolt. Anselmo ja Robert Jordan käisid silda ja valvureid jälgimas. Õhtul tekkis tüli Pablo ja Pilar ’i vahel vabariigi päästmise teemal ja Pilar ütles, et tema on nüüd pealik . Mustlane küsis Robert Jordan ’i käest, miks ta Pablo ’t ei tapnud . Ta vastas, et ta on omadega läbi ja ei tekita ohtu. Robert Jordan läks välja oma magamiskotti magama ja Maria läks tema kaissu . Hiljem sai Robert Jordan teada, et Pilar saatis ta. Hommikul sõitsid nende peadest üle hävituslennukid. Robert Jordan saatis mustlase ja Anselmo maanteid jälgima. Pilar, Robert Jordan ja Maria jalutasid El Sordo juurde infot hankima. Pilar oli Roberti kätt lugedes näinud surma, ent ei öelnud midagi. Jalutuskäigul Pilar rääkis õõvastava loo, kuidas nende kodukülas fašiste tapeti . Kuidas Pablo oli tulihingeline ja karm võitleja ja viis ellu rõveda roima . Pilar tahtis rääkida veel ka päevast, mil fašistid omakorda nende alevit rüüstama tulid, ent Maria takistas teda. Kui nad El Sordo juurde jõudsid, rääkis valvur Joaquin oma perekonnast ja fašistidest. Siis kohtusid nad El Sordo ’ga, kes oli viisakas ja rääkis Robertiga lihtsas hispaania keeles ja pakkus neile viskit . Tagasiteel laagrisse Pilar muutus näost kaameks ja tal hakkas halb. Pilar jalutas üksi edasi ja jättis Maria ja Roberti üksi metsa. Nad kaisutasid seal ja läksid ka laagrisse, teel tagasi mõtiskles Robert pikalt sellest, kuidas ta pärast õhkamist võtab puhkuse ja läheb Mariaga koos hotelli ja restorani ja viib ta Ameerikasse pärast sõda. Siis hakkas lund sadama. Robert ja Ferdinando läksid Anselmo ’le järgi. Anselmo ’t piinas mõte, kas minna tagasi ja keelduda käsust või jääda ja kannatada. Ta jäi ja Robert jõudis temani ja oli uhke, et Anselmo oli ära kannatanud. Laagrisse jõudes avastas Robert, et El Sordo oli külas käinud, nüüd läks hobuseid tooma . Tekkis suur tüli Pablo ja teiste vahel. Anselmo lõi Pablo ’t mitu korda ja Robert ’il oli püss käes ja oli peaaegu valmis teda tapma. Pablo läks välja ja Pilar küsis kõigi käes, kas nad on nõus Pablo tapmisega. Kõik olid nõus. Pablo tuli tagasi ja Anselmo oli ainus, kes temaga rääkis. Robert ütles vaikselt Anselmo ’le, et teda ei saa tulistada dünamiidi juures. Pablo mängis siis sõpra ja ütles, et on sillaõhkamise poolt. Kuigi ta eitas seda, oli ta ukse taga kuulanud. Pilar ütles, et oli eelmise õhkaja juures surmalõhna tundnud . Robert tegi plaani ja mõtles, et pärast sõda kirjutab raamatu. Robert läks välja magama ja Maria läks jälle tema kaissu. Hommikul kuulis Robert hobust ja lasi ratsaniku maha. Nad viisid kuulipilduja kalju peale varju. Nad mõistsid, et ratsavägi liigub El Sordo hobuste jälgedes. Robert sõitis hobusega jälgi segama . Ta tuli tagasi ja läks teise kuulipildujaga teise kalju peale ja ütles, et tuld peab andma ainult tema käsul. Tulid 4 ratsanikku, kes ei märganud neid ja läksid ära. Siis tulid 20 ratsanikku ja sõitsid neist mööda. Robert lubas Mariaga abielluda . Nad kuulsid El Sordo laagris tulistamist, kuigi Anselmo tahtis appi minna, nad ei läinud. Siis lendas üle nende laagri lennuk. El Sordo oli künkatipuni taganenud ja tõrjus sealt fašiste. Nad lasid fašistid üle ja tulistasid maapinda, et näidata, et nad tegid enesetapu. Kapten läks asja uurima ja El Sordo tappis ta. Siis tulid lennukid ja pommitasid künkatippu. Ellu jäi Joaquin, kelle tappis leitnant kuklalasuga. Siis lõigati meestel pead ära ja võeti kaasa. Robert nägi seda kolonni neist mööduvat. Pablo ja Anselmo käisid El Sordo laagrit vaatamas ja nägid laipu. Robert otsustas kirjutada kindralstaapi raporti , et rünnak ära jäetaks. Ta saatis selle teele Andresega. Viimasel ööl Robert ja Maria unistasid ja rääkisid juttu ja lubasid abielluda. Öösel ajal Pilar Roberti üles ja ütles, et Pablo on kotist midagi varastanud ja põgenenud. Ta varastas süütaja ja natuke lõhkeainet. Andres jõudis pärast pikka veenmist komandöri jutule. Robert mõtles välja viisi, kuidas silda õhata ilma süütajateta, granaadiga. Pablo tuli laagrisse, ütles, et viskas varastatud asjad kuristikku, kuid tõi viis meest juurde. Andres jõudis pataljonikomandöri juurde ja sai sõidu mootorrattal brigaadi. Ta jõudis kolonelleitnandi juurde ja sai kõrge loa ja läksid kindralstaapi. Robert seletas meestele nende ülesandeid ja nad tegid ettevalmistusi. Maria oli hobuste juures. Andres jõudis komandantuuri ja küsis kindralstaabi asukohta aga tunnimees ei teadnud . Siis peatus seal auto ja välja astus mundris mees Prantsusmaa revolutsionäär Marty. Ta läks tema juurde ja kui rääkis asja ära, siis ta arreteeriti. Siis said vabaks ja siis arreteeriti uuesti. Marty arvas , et Golz on reetur ja teeb fašistidega koostööd. Siis tuli Karkov, kes oli Moskva ajakirjanik ja palus läbipääsuluba. Ja siis saatis Marty need ka Andresele ja pataljonikomandörile ja siis nad jõudsid kindralstaapi. Raporti võttis alguses vastu Duval, kes oli Golz ’i asetäitja. Ta üritas Golz ’i kätte saada, kuid siis oli liiga hilja , kui ta oli ta kätte saanud. Lennukid olid välja saadetud . Robert kuulis pomme ja teadis, et rünnak oli alanud. Robert ja Anselmo tapsid vahimehed ja siis läks Jordan laenguid paika panema. Pilar tuli oma katkise salgaga, Ferdinando oli maha jäetud. Robert tuli sillalt tagasi ja Anselmo lasi silla õhku, granaadikild tabas teda ja ta suri. Robert pani mustlase kuulipilduja juurde. Vaenlased tuli ja tuli algas. Siis tuli Pablo ja tuli ka fašistide tank . Kõik Pablo mehed said surma. Siis läksid kõik Maria ja hobuste juurde ja nad põgenesid läbi metsa. Siis pidid maantee ületama ja see ületati ükshaaval. Tank tulistas Robertit ja ta murdis reieluu . Maria läks teistega . Fašistide ohvitser nägi hobuselaipa ja läks uurima. Ohvitser läks Roberti juurde ja Robert sihtis teda.
Raamat on väga huvitavalt kirjutatud. See on üks neist raamatutest, mida kord lugemist alustades on raske maha panna. Kuigi selle põhiteemaks on sõda, siis on oskuslikult seotud sellesse ka inimsuhted , armastus ja inimese mõttemaailm. Raamat annab edasi peategelase Robert Jordan ’i mõtisklused, meenutused ja monoloogid, mis tal erinevatel hetkedel peas olid. See raamat räägib armastuse ja inimsuhete tugevusest ja eksisteerimisest ükskõik mis situatsioonis. See näitab, et inimene võib olla nii lootusetus olukorras, kui võimalik, kuid ta siiski unistab ja usub, et sellest on väljapääs. Rõhutatakse inimlikkuse säilimist mistahes olukorras, ent samas ka selle täielikku kaotamist. Tänu sellele raamatule ma mõistan, miks Hemingway nii hinnatud kirjanik on. Kuigi see raamat räägib Hispaania kodusõjast vabariiklaste poole pealt, siis kohati seda raamatut lugedes, tundus mulle, et see püüab näidata mõlema sõdiva poole metsiklust ja tunnistab , et roimad, mille viisid läbi vabariiklased, olid sama jubedad, kui fašistide omad. Raamat püüab näidata, kui habras on elu ja kui tähtsad on õiged valikud . Kuigi Robert Jordan ’il oli elada 72 tundi, selle sees ta elas täiel rinnal ja armus Mariasse. Kuigi ta südamesopis teadis, et ta sureb , ei tundnud ta hirmu ega ärevust vaid tegi tol hetkel õigena tunduvaid valikuid ja ei lasknud end segada.
Selle teose puhul panin tähele seda, kui eluliselt on teatud situatsioone kirjeldatud. Raamatus kirjeldatavad tapatalgud on väga tõetruult kirjeldatud ja on tunda, et autor on kokku puutunud sõja ja tapmistega oma eluajal. Raamat on väga kontrastirikas, pannes kokku sõja armastusega, surma eluga, elu silmapilgu ja hetkelisuse unistustega ja tulevikuga. Tundus, et Robert Jordan oli neil 72 tunnil õnnelikum ja elas rohkem, kui oma tervel eelneval elul , kui ta oli üksi.
Ernst Miller Hemingway sündis Oak Parkis Illinoisis 21. Juulil 1899 ja suri 2. Juulil 1961 Ketchumis, Idahos. Hemingway oli üks kuulsamaid 20. Sajandi autoreid Ameerikas. Ta oli kuulus oma teoste poolest, kuid ka oma eluviisi ja seikluste poolest. Ta teoseid mõjutasid inimesed kadunud põlvkonnast. Kuna ta ise oli näinud I ja II Maailmasõja tegevust, kui ka Hispaania kodusõda, siis ta juhtivateks teemadeks tema loomingus olid surm ja vägivald. Hemingway oli 17-aastane, kui ta avaldas oma esimese teose. 2009 aastal avaldas Slovakkia uudisteagentuur, et Hemingway tegi koostööd Nõukogude Liidu julgeolekuga, olles nende agent. Ta tegi koostööd KGB-ga, mille kaastööliseks värvati ta 1941 aastal. Ent see on veel uurimisel ja neist ei ole kasvanud veel faktid. Kuigi tema pöörase eluloo jooksul ei paneks maailma mitte miski imestama. Ta elu lõppes enesetapuga, kuna ta põdes depressiooni, mis oli tingitud alkoholismist. Ta suri Ameerikas.