Antiikkunsti võrdlus (0)

Antiikkunsti kodutöö
Gerda Rohi
26.10.2012
Võrdlemaks kahte tööd antiikkunstist otsustasin ma Myroni „ Kettaheitja “ ehk „Diskobolus“ ja Lysippose „ Hermes sandaali sidumas“ kasuks.
Minu esimeseks valikuks oli Myroni „Kettaheitja“, mis on klassikalise Kreeka kunsti üks kuulsamaid teoseid. Mind paelub Myroni oskus kujutada inimese liikumist niivõrd täiuslikult, et see elustab tema skulptuurid . Kui tänapäeval saab suurima kehalise pingutuse momenti jäädvustada näiteks foto abil, et hiljem selle järgi teha skulptuur , siis tollal ju sellist võimalust ei olnud. Ometi on Myronil õnnestunud äärmiselt oskuslikult kujutada momendi põgusust ja kehadetaile.
Myroni originaalskulptuur valmis Vana-Kreeka klassikalisel ajajärgul, ligikaudu 450.aastal eKr. Kuna see pole aga säilinud, oleme skulptuuriga tuttavad tänu arvukatele roomlaste koopiatele. „Kettaheitja“ kujutab noort meest enne kettaheitmist hoogu võtmas. Nagu ikka kreeka atleetide puhul, on nooruk täiesti alasti. Tema näos kajastub väga vähe emotsiooni, kuid see-eest on kogu keha pingul, andes edasi liikumist ja elulisust. Meisterlikult on tabatud jõupingutus ning lihaste töö.
Nagu öeldud, on skulptuurist mitmeid koopiaid mõningate erinevustega. Esiteks oli originaali materjaliks pronks, koopiaid leidub aga nii pronksist kui ka marmorist. Vastavalt sellele oli ka teos kas pronksikarva või marmorvalge. Siinkohal mainin ära, et kuigi mulle üldiselt meeldivad marmorskulptuurid rohkem, paelub mind selle teose puhul enam pronksskulptuur, mille läiked toovad veel rohkem esile kehadetaile. Pronkskujude puhul saavutati tasakaal pronksikihi paksuse muutmise teel, mis lubas keerukaid poose ning elavaid žeste väljendada. Selle keerulise tehnikaga tegelenuist peetaksegi vanimaks Myronit.
Lisaks on mõnel koopial noorukit kujutatud paremas käes oleva ketta poole vaatamas, teistel aga on pea suunatud vasakule allapoole. Originaali leidmisel oli skulptuuri pea otsast ära tulnud ning asus keha kõrval, millest tulenevadki erinevused pea kujutamisel.
„Kettaheitja“ kompositsioonis esineb teatud seaduspärasusi, mida on selgesti näha ka selle koopiates. Kettaheitja torso on vastamisi vaatajaga, jalad on aga küljega. Käte kontuur ühineb tahapoole toetuva vasaku jalaga ning moodustab poolsõõri, mis meenutab pinguletõmmatud vibu. Kujule annavad kindlust mitmed elemendid. Figuuri kindlaks toeks on vasak jalg ning selle kohal asuv parem õlg. Keha ja reis moodustavad kaks diagonaali. Ümmarguse üldvormiga pea vastab figuuri käes olevale kettale. Teose ülemine osa on sujuv ja avatud, alumine aga suletud ja nurgeline. Nende elementide seostatus ja igasuguse sümmeetria murdmine tagabki teose ainulaadse tasakaalu ja harmoonia .
Teiseks valitud teoseks osutus hellenismi ajastust Lysippose skulptuur „Hermes sandaali sidumas“, mis hakkas just silma selle ebatavalisuse poolest. Ebatavaline selle poolest, et enamasti kujutasid kreeklased atleete ning jumalaid kas uhkel sammul kõndivana, tähtsalt seismas või koos oma spordivahendiga, mitte aga sandaale sidumas. Lisaks on ka siin kujutatud detailsemalt lihaseid ning muid kehadetaile.
Lysippose originaalskulptuur valmis Vana-Kreeka hellenismi perioodil ligikaudu 320.aastal eKr. Ka selle teose kohta teame me tänu roomlaste koopiatele. Skulptuur kujutab Hermest (vanakreeka mütoloogias rändurite, lambakarjuste, maismaarännu, kõnemeeste, kirjanduse, kavaluse, luuletajate, spordi, kaalude ja mõõtude ning varaste jumal ja jumalate sõnumitooja inimestele) oma sandaali sidumas. Üheks tema sümboliks oligi tiivulised sandaalid, mis on olulisel kohal ka sellel teosel.
Lysippos ei kujutanud inimesi nii, nagu nad tegelikult olid, vaid nii, nagu nad talle näisid. See oli tema ajal suur muutus, mis inspireeris tema järglasi. Skulptuur oli originaalis pronksist, roomlaste koopiad aga marmorist. Seega oli originaal tumedam – pronksi värvi – ning koopiad heledad nagu marmor . Selle teose puhul, tundub mulle, et marmorteosed mõjuvad kuidagi paremini, rahulikumalt, harmoonilisemalt. Üldjoontes tunduvad figuuri proportsioonid mulle üsna reaalsed , kuid pea paistab ülejäänud kehaga võrreldes kentsakalt väike olevat, eriti selle suure ja laia käe kõrval. Skulptuurile on lisatud ka toestus . Kuna koopiad on marmorist, on see arusaadav – marmor ei püsinud hästi tasakaalus ning oli habras . (Siinkohal mind huvitabki, et kas originaalteosel – pronksskulptuuril – oli ka toestus olemas? Kui oli, siis mille jaoks? Iseenesest ju pronks seda ei nõua.)
Võrreldes omavahel neid kahte Antiik-Kreeka meisterteoseid, võib välja tuua mitmeid erinevusi kui ka sarnasusi . Esiteks kuuluvad mõlemad Antiik-Kreeka kunsti alla, kuid Myroni teos on klassikalisest ajajärgust ning Lysippose oma hellenismist. Originaalteose materjal oli mõlemal juhul pronks, aga kuna kumbki originaal pole säilinud, teame nende kohta läbi roomlaste koopiate, mis on aga üldiselt marmorist tehtud. Mõlemal on kujutatud meisterlikult inimkeha ning need teosed ja skulptorid olid juba omal ajal tuntud.
Kuigi Myroni skulptuur ei ole reljeef, on see siiski teos, mida peab vaatama ühest vaatekohast. Lysippos aga ületas Myroni skulptuuri reljeefsuse, tema figuur ulatub üle mitme üksteise taga asuva tasapinna ning on ümbritsetud valguse ja varju mängust. Lysippose teos on mõeldud vaatamiseks igast küljest. Mõlema skulptori teosed mõjuvad eluliselt, kõik kehaosad on täis voolavat ja elastset liikumist.
Hermes oli jumal, aga „Kettaheitja“ tegelane on võetud otse elust. Kuid senised klassikalise ajajärgu jumalate, kangelaste ning “vaprate ja imeilusate” idealiseeritud kodanike üldistatud kujud vahetusid aegamisi välja hellenismi naturalistlike figuuride ja portreedega, milles rõhutati kujutatava individuaalsust.
Myroni skulptuur on liikuvam ning jätab mulje, et aeg on hetkeks seisma pandud ning et kujutatud noormees võib iga moment ellu ärgata. Ka Hermes on liikuvalt kujutatud, kuid siiski vähemal määral. Muidugi pole nende tegevused ka selles suhtes võrreldavad – hetk enne ketta heidet ongi liikuvam kui sandaalide sidumine, aga siiski ei mõju Hermes sellisel moel nagu „Kettaheitja“. Vähemalt minu silmis ei võta Hermes endale niivõrd elusat kuju, kui kettaheitja.
Kumbki figuur ei vaata vaataja poole, nende pilgud on ära pööratud. Mõlemad tegelased on kujutatud alasti, ainult Hermesel on sandaalid jalas ning mingisugune lina põlve peal. Antiik-Kreekas kujutatigi meheideaali alasti. Kreeka klassikalises ajajärgus peeti tugevasti kinni igivanadest tavadest ja kommetest, kuid sel ajal ei suhtunud Ateena riigijuht Perikles võistlusmängudesse ning pidustustesse enam kui vagaduse väljendusse, vaid kui tööst kosumise abinõusse. See kajastub ka kunstis.
Erinevus ilmneb ka selles, et Lysippos seisis Aleksander Suure teenistuses, mis loomulikult mõjutas tema kunsti. Myroni ajal olid Kreeka-Pärsia sõjad alles lõppenud, Lysippose ajal moodustasid aga pidevad kodusõjad suure osa tollasest ühiskonnast. Hellenismi ajastu kreeka kultuur on tunduvalt komplitseeritum kui 5.saj kultuur. Kogu 4.saj vältel nõrgenevad üha enam vanade mütoloogiliste tõekspidamiste alused. Teadus arenes ning hellenismi suured talendid ei suutnud enam säilitada seda maailmakäsitluse terviklikkust, mis annab 5.saj kunstile talle omase võlu.
Nagu öeldud, oli Antiik-Kreekas väga olulisel kohal jumalad ja sport . Seega usun ma, et tolleaegsele vaatajale võisid need skulptuurid mõjuda innustavalt. Näiteks „Kettaheitja“ puhul võib olla tegemist mõne Olümpiamängudel osalejaga, kes saavutas seal läbi võidu suure populaarsuse, mis laienes ka tema kodulinnale . „Kettaheitja“ on kangelaslik tegelane, kellega paljud kreeklased tahtsid samastuda. Ehk andis ta inimestele lootust, et ka nendest võivad saada kuulsad atleedid. „Hermes sandaali sidumas“ on aga veidi teise funktsiooniga. Kuna see skulptuur on valmistatud rändurite ja spordi jumala austamiseks, oli ta inimestele kindlasti väga südamelähedane. Temast räägiti legende ning Hermeselt küsiti sageli nõu ja abi. Kuna mõlemad skulptuurid on suured, siis mõjusid need ka nimestele ilmselt suursuguselt ja austusväärselt. Mõlemat austati väga.
Mina kui tänapäeva vaataja näen neid teoseid sootuks teisiti. Esiteks ei oska ma näha seda lugu skulptuuri taga, millest ta jutustab. Kindlasti on Lysippose skulptuuri puhul tegemist mingisuguse looga , on ju kasutatud seal sümboleid, mis tulevad varasematest legendidest. Kuna mina ei tea taustalugu, ei saa ma ka teosest niivõrd hästi aru. Siiski avaldavad need mulle muljet. Ma tõsiselt imestan selle üle, et kuidas oli võimalik tollal ajal teha niivõrd meisterlikku skulptuuri, kuidas osati nii hästi kujutada inimest ning tema liigutusi? Lisaks mõjuvad need skulptuurid mulle veidi aukartustäratavalt. Ma vaatan neid figuure, mis on niivõrd tugevad, jõulised ja kindlameelsed, et paratamatult paistavad need suursugused nagu ka mitmed teised antiikkunsti teosed.
Kasutatud kirjandus:
M.V.Alpatov „ Kunstiajalugu . Vana-ja keskaja kunst “
http://en.wikipedia.org/wiki/Discobolus
http://en.wikipedia.org/wiki/Hermes_Fastening_his_Sandal
Myroni „Kettaheitja“
Lysippose „Hermes sandaali sidumas“