„Disokobolus“ (0)

„Disokobolus“
Kettaheitja

Autor Myron

Myron  elas 5. sajandil eKr. Ta oli kreeka kujur ja pronksivalaja. Myron oli
pärit Eleutheraist, mis asus Atikas.
Myron kujutas meisterlikult keha pingestatud liigutusi. 5. sajandi keskpaiku eKr lõi ta kujusid  Ateenale, Olümpiale ja Delfile. Myroni kindlalt teadaolevad teosed on "Diskobolos", kreeka keeles „Δισκοβόλος“, mis tõlkes tähendab „Kettaheitja“ ning " Athena ja Marsyas", mis on õnnestunud skulptuuride jäänuste ja müntidel säilinud kujutiste järgi rekonstrueerida.
Palju on ülistatud Myroni loomingu looduslähedust, eriliselt on "Anthologia Palatina" 30 epigrammis kiidetud tema loodud lehmakuju.
Kõrgklassikalise ajastu skulptuur
5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta. 
Polykleitose  noored alasti sportlasekujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest . Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel. 
Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja. V sajandi teisel poolel saavutab kreeka skulptuur täieliku vabaduse ja meisterlikkuse loodusvormide edasiandmise oskuses. Suure looduslähedusega ühineb aga ülimal määral ideaalne, äraseletatud rahu, lihtsus ja selgus, suursugususe, väärikuse ja harmoonia tunne. Selle kunsti kandepind on sügav usklikkus , tähtsaim kunstikeskus tol ajal oli Ateena , kus tooniandvat osa etendas kuulus riigimees Perikles (umb. a. 495 – 429).
Selle ajastu kaks skulptuuri suurmeistrit olid Polykleitos ja Myron. Myroni looming langeb V sajandi teise veerandisse, kuid tema teosed erinevad tunduvalt niisugustest range stiili kunstimälestistest nagu Olümpia templite viilud ja metoobid. Tema kaasaegsed, nii nagu ka järeltulevad põlved, märkisid ära tema teoste rõhutatud elusisust. Luuletajad lõid laule tema Ladose kujust , sest see näis kiirest jooksust hingeldavat. Ühest Myroni lehma kujutavast skulptuurist jutustatakse, et lehm olevat olnud nii loomutruu, et vasikad imenud selle nisasid ja lõvid tunginud talle kallale. Teatud ettekujutuse Myroni mõlemast suuremast tööst – grupist “Athena ja Marsyas” ning “Kettaheitjast” – annavad ainult nendest säilinud koopiad.
Pidulikul sammul astuv ja rõõmsalt naeratav VII ja VI sajandi atleet mõjus peaaegu jumala sarnasena. Nooruslik “Kettaheitja” on seevastu otse elust võetud, Kuigi Myroni skulptuur ei ole reljeef, on see siiski teos, mida peab vaatama ühest vaatekohast. See skulptuurikäsitlus lõi tugevasti läbi ka edaspidi. Selle põhimõttega on kooskõlas liikumise edasiandmine, mis nagu kiviaja küttide kunstiski haarab üht lühikest momenti , nimelt seda, kui nooruk enne kettaheitmist hoogu võtab. Tema kehas tuleb nähtavale jõupingutus. Myroni skulptuuride elulisust ülistasid juba vanad kreeklased. Uuemal ajal võis skulptuuri võrdlemisel filmiülesvõtetega kindlaks teha, et kujuri terav silm oli tabanud kettaheitja suurima kehalise pingutuse momendi. Kuid Myron on momendi põgususe ja keha detailid allutanud selgele ülesehitusele. Kujur ei surunud oma muljeid mõnda enne väljamõeldud skeemi, vaid ta püüdis neid väljendada viisil, mis kergendaks vaatajal mõista üksikute kehaosade omavahelisi seoseid liikumise hetkel.
„Kettaheitja“
Ketta kõige tagapoolsema asendi valis kujur Myron, otsides poosi kuulsaima atleeti kujutava kunstiteose jaoks, mida me tunneme. Selle teose originaal on kaotsi läinud ja säilinud on ainult mitmesugusel määral restaureeritud koopiad. Myron oli antiikajal kuulus oma realismi poolest; üks tema teoseid oli pronkslehm, mis epigerammatikute järgi oli nii loomutruu, et tõelised vasikad püüdsid selle udarast piima imeda. On aga võimalik, et "Kettaheitja" puhul jäi tal realismist puudu ja see skulptuur ei kujuta heitjat nii täiuslikult, nagu üldiselt on arvatud. Myron tahtis, et kuju seisaks omaenese jalgadel, kuid igaüks, kes on kunagi ketast heitnud, teab, et ketta kõige tagapoolsemale asendile ei vasta tõelise tasakaalu hetk. Et tugev hoog teda selili ei paiskaks, alustab kettaheitja oma keha ettepoole viimist veidi enne seda, kui tema käsivars jõuab tagapoolseimasse punkti. Atleedilt, keda Myron kasutas modellina, nõuti võimatut ja tal tuli teha teatav kompromiss.
Et saavutada tasakaalu ja hoida selleks oma keha raskuskeset täpselt jalgade kohal, kus see tegeliku kettaheite ajal kunagi ei asetse, painutas ta põlve- ja puusaliigeseid palju rohkem, kui kettaheitja seda teeb.
Isegi sellest hoolimata oli kuju tasakaal nii ebakindel, et tuntuima, Vatikanis asuva koopia autor pidas vajalikuks toetada oma teost konventsionaalse puutüvega.
Kasutatud kirjandus

http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/kreeka/skulptuur.ht m

http://et.wikipedia.org/wiki/Myron

http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Kreekakujkunstkl.ht m

http://www.miksike.ee/docs/lisa/6klass/5kreeka/atleetika20.ht m

Üldine kunstiajalugu(Tartu 1937) lk 72