"Lissaboni öö" kokkuvõte (15)

“Lissaboni öö”
Erich Maria Remarque
Mees kõndis kail edasi-tagasi. Lissabon säras tuledes . Mees unistas Portugalist põgenemist Ameerikasse. Ameerika on ainuke väljapääes. Oli aeg, mil peatselt hakkab II maailmasõda (1939.a). Kail kõndides märkas ta ühte meest. Mees hakkas tundmatu eest põgenema. Tundmatu järgnes talle, lõpuks ka jõudis järgi. Tundmatu tutvustas end ning pakkus mehele laevapileteid, mida mees oli kogu hingest tahtnud. Tundmatu ainuke soov oli, et et mees oleks kogu öö koos temaga. Tundmatu ei palunud piletite eest raha. Nad sõitsid taksoga ühte ööklubisse, kus nad saaksid segamatult suhelda. Tundmatu rääkis enda eelmisest aastast. 1938. a viibis ta Prantsusmaal. Ta polnud enda naist 5 aastat näinud ning ta pidi ilmtingimata teda Saksamaale vaatama minema. Mehel oli valepass. Selle ta oli saanud enda sõbralt, kes hiljuti suri. Passis muutis ainult pildi, aastaarvu ja perekonnanime . Eesnimed olid samad. Mees liikus Prantsusmaal Šveitsi rongiga, kus ta sai ka templi passi . Piiriametnikel on vähem kahtlust. Šveitsist läks Austriasse, ei julgenud kohe Saksamaale minna. Oli paar päeva Austrias ning liikus edasi Saksamaale, aga illegaalselt piiri ületades. Jõudes Osnabrücki, helistas kohe oma lapsepõlvesõbrale Martensile. Leppisid aja kokku, millal kohtuvad. Schwarz jäi kokkulepitud aega tasa tegema pargipingil istudes .
Schwarz andis vahepeal laevapiletid mehele, kes hakkas juba kärsituks muutuma , sest akki sõidab laev sadamast enne kokkulepitud aega. Enne seda nad olid ööklubi vahetanud , sest eelmine suleti. Schwarz läks enda lapsepõlve sõbra juurde kokkulepitud ajaks. S palus doktoril Heleni (S naine) juurde minna, et kas ta elab üksi. S läks seni toomkirikusse, kus teda vähem märgatakse. Ta nägi kirikus Helenit. Ta sosistas Heleni selja taga Heleni nime ning nad said veidike kirikust eemal kokku. Nad rääkisid teineteisega. Helen kutsus ta korterisse, aga enne pidi Helen teenija kodust ära saatma . S läks H (ja ta endisesse) korterisse. Enne seda ta aga tegi aega parajaks tänavatel kõndides. Heleni märguanne oli lahtine aken, see tähendas, et õhk on puhas. Nad rääkisid. Helen küsis, et miks Josef tagasi tuli, aga Josef ei suutnud seda öelda. Josef jäi Heleni juurde ööseks. Järgmisel päeval tuli Heleni juurde ta vend Georg. Josef peitis end Heleni riidekappi ning pabernuga kaitseks. Georg õnneks ei märganud mitte midagi. Helen valetas talle, et tal pea valutab. Peale Georgi külastust tundis H hirmu ning ta pidi otsemaid Josefi Münsterisse tagasi viima.
Helen ja Josef sõitsid hotelli Josefi kohvrit tooma . Helenil tuli mõte, et ta läheks koos Josefiga Saksamaale ära. Nad leppisid kokku, et nad jätkavad teed koos Zürichist. Nii nad läksid lahku, Josef ostis rongipileti ning Helen enda sõbranna Ella autot tagasi viima. Josef läks ühte pansionaati, ta pani kohvri tuppa ning maksis nädal ette raha ära, et kahtlusi ei tekiks. Ta läks Rein `i kaldale, tukastas seal paar tundi ning otsustas siis põgeneda mööda jõge, ujudes nagu ta oli tulnudki. Siis aga oli Josefi selja taga tolliametnik, käskis Josefil tollipunkti tulla koos temaga. Tollipunktis uuriti, et kes ta on. Josef ütles, et tal on kaks kohvrit pansionadis ning tal on tehtud nädalane ettemaks . Ta tahtis tõestada, et ta ei ole põgenik ega röövel. J läks koos tolliametnikega pansionati asju tõestama. Tolliametnikud leidsid kohvrist kirja, mis oli kirjutatud sõjaväelase Georg Jürgensi poolt. Josef ei teadnud kirja olemasolust (kiri oli kirjutatud Heleni käekirjaga). Tolliametnikud austasid Josifit, et ta oli saadetud erakorralisele missioonile. Josef oli Heleni plaanis kindel ning ostis rongipileti.
Josef jõudis rongile. Ta läks restoranvagunisse, broneeris seal koha. Ühel hetkel asutsid ametnikud tema juurde (SS-mehed), palusid Josefilt passi ja pagasit. SS-mehed nägid passi vahel Georg Jürgensi kirjutatud kirja.
Nad läksid teise lokaali, mille aadressi oli eelmise ööklubi omanik andnud. Schwarz võeti Šveitsis neli korda kinni. Josef kohtus Heleniga hotellis. Zürichisse jäid nad nädalaks. Nad elasid Lõuna-Šveitsis Lago Maggiores. Helenit külastas Saksa konsulaadi ametnik Krause . Helen ei tahtnud paljastada, et Josef on tema mees või põgenik. H ütles Krausele,et ta on genflane, härra Leinor ( prantslane ). George saatis spiooni. Nad sõitsid lõunasse spioonide eest (As Conasse). Nad said järgmise ähvardava kirja spioonidelt. Nad läksid prantsuse konsulaati turistiviisat taotlema (selle nad said aastaks). Nad sõitsid järgmisel päeval Prantsusmaale. Helen ei tahtnud Prantsusmaale jääda, vaid Šveitsi. Nad vaidlesid natuke, Helen läks järve ujuma . Josef nägi Heleni kõhul armi , aga Helen ei tahtnud sellest pikemalt rääkida, kui tal tehti operatsioon . Nad läksid Prantsusmaale, said toa väikeses hotellis. Josef töötas erinevatel ametitel (tihti väga lühikestel aegadel ), sai endale valepassi hr. Schwarz`ilt. 6 nädala pärast ühel paeval oli Georg nende hotellitoa uksel, ta tuli Helenile järgi. Josef lahkus toast , sest ei suutnud enam Georgi taluda. Ta läks enda hea sõbra Fischeri tuppa, et relv küsida Georgi tapmiseks. Georg läks minema. Josef ostis Helenile moes oleva seeliku ja sviitri. Georg tuli varsti jälle hotelli. J kohtus temaga hotellitrepil. Georg andis Helenile 3 päeva Saksamaale tagasijõudmiseks. Georg ütles veel Josefile, et Helen on väga haige. Hiljem Josef küsis seda Heleni käest, aga Helen ütles, et see on Georgi väljamõeldis, et teda Saksamaale tagasi kutsuda. Josef andis Helenile võimaluse tagasi Saksamaale minna. Helen aga ei läinud, sest armastas Josefit väga. 10 päeva pärast hakkas sõda ning piirid suleti. Mõne päeva pärast võeti nad kinni, Josef enne. Neid peeti Prantsusmaal spioonideks, tänu Georgi külastuste järgi. Helen viidi naistelaagrisse, Josefist eemale. Josef jäi Colombes`i staadionile.
Josef ja kuulaja läksid teise lokaali (lõbumaja, mis oli ainuke lahtiolev). Oli varahommik. Nad rääkisid edasi, jumalast. Josef rääkis enda põgenemisplaanidest. Kolmandal katsel ta põgenes laagrist päevasel ajal, kui valvurid ei osanud midagi kahtlustada ning Josef ütles neile, et talle anti vabadus.
Josef suundus Heleni laagri poole. Vahetas oma ülikonna tunkede vastu, et naistelaagrisse elektrikuna pääseda. Naistelaagris öeldi talle, et Helen on surnud. Josef ei uskunud seda. Ta kõndis mööda maanteed. Valvurid vajasid mehaaniku abi. Josef nägi Helenit autos. Nad leppisid kokku, et nad kohtuvad laagrivärava juures. Helen sai vangivalvuritelt passi tänu Josefi rääkimisele. Nad said ka nädalaaegse elamisloa Prantsusmaal. Nad suundusid Portugali poole, läbi Hispaania . Üks mees juhatas nad ühe lossini, kus nad ööbisid mitu ööd. Ühel päeval läksid nad linnapeale, kui nad tagasi lossi jõudsid, oli loss okupeeritud. Nad pidid teise koha leidma, kus magada . Helen nägi näost väga kõhn välja, haige näoga. Helenil olid krambid . Josef tõi arsti sinna, kuigi Helen keelas seda. Helen ei tunnistanud haigust. Ühel õhtul olid Josef ja Helen ühes lokaalis, seal nad kohtasid üht ameeriklast. Ameeriklane hankis neile Ameerika viisad . Josef võeti politseide poolt kinni, politseid tahtsid Josefi aadressi teada saada. Lõpuks ilmus Georg Josefi juurde keldrisse. Georg tahtis teada, kus Helen on. Alguses Josef valetas, ta sõitis koos Georgiga Heleni juurde. Josef võttis püksisäärest žileti, millega ta lõikas Georgi kõrisse lõhe (enne seda ehmatas ta Georgi). Auto keeras kraavi ning Georg suri. Josef lükkas Georgi põõsasse ning võttis auto ja riided kaasa. Josef sõitis Heleni juurde, nad põgenesid Hispaaniasse sellel ööl. Josef lasi uue passi teha. Nad võtsid ühe väikese poisi kaasa. Viisa said väga kergesti tänu Georgi vanale passile. Portugalijõudsid nad muretult. Mõlemad said Ameerika viisad. Josev müüs ühe pildi maha, mille eest ostis laevapiletid. Laevareis oli edasi lükatud. Josef läks reisibüroosse, kui ta tagasi jõudis, oli Helen surnud. Ta oli mürki võtnud (sellepärast, et ta ei tahtnud Ameerikasse minna).
Josef ja kuulaja vahetasid passid. Kuulaja käis veel Heleni matustel. Kuulaja viis passi Gregoriusele, kes oskas väga hästi võltspasse teha. Kuulaja ja Ruth jõudsid Ameerikasse. Poole aasta pärast lasi Ruth temast lahutada. Aga nad pidid selleks uuesti abielluma ja lahutama . Ruth läks samale mehele, kelle heaks oli Schwarz käendanud. Kuulaja hakkas Ameerikas maalikunstiga tegelema. Peale sõda tuli Euroopasse tagasi, andis enda vana passi venelasele (pagulasele). Ta otsis Schwarz`i, aga ei näinud teda kunagi enam.