tänaval edasi-tagasi käivat. Esimese hooga kartis põgenik, et tegu on politseiga ning ta võetakse vahi alla. Ta otsustas rahulikult eemale kõndida, kodu poole, et mitte liigset tähelepanu äratada. Meed aga kõndis talle järgi ning kõnetas teda ja pakkus talle kahte piletit New Yorki ja viisad. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos. Põgenik võttis pakkumise vastu. Põgenik oli siiski umbusklik selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Ta elas Prantsusmaal, kus ta tundis üht meest, kes peale oma surma pärandas Schwartsile oma raha, maalid ja kehtiva passi. Passis muutis mees vanuse ja nime ja pildi. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna, et oma naine Helen, kellega ta oli 4 aastat abielus olnud ja lisaks 5 aastat paguluses elanud, üles otsida.
tänaval edasi-tagasi käivat. Esimese hooga kartis põgenik, et tegu on politseiga ning ta võetakse vahi alla. Ta otsustas rahulikult eemale kõndida, kodu poole, et mitte liigset tähelepanu äratada. Meed aga kõndis talle järgi ning kõnetas teda ja pakkus talle kahte piletit New Yorki ja viisad. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos. Põgenik võttis pakkumise vastu. Põgenik oli siiski umbusklik selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Ta elas Prantsusmaal, kus ta tundis üht meest, kes peale oma surma pärandas Schwartsile oma raha, maalid ja kehtiva passi. Passis muutis mees vanuse ja nime ja pildi. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna, et oma naine Helen, kellega ta oli 4 aastat abielus olnud ja lisaks 5 aastat paguluses elanud, üles otsida.
prast lppema. Ilma elamisloata olid lood kehvad. Tnav oli suhteliselt thi, siiski mrkas pgenik ht meest tnaval edasi-tagasi kivat. Esimese hooga kartis pgenik, et tegu on politseiga ning ta vetakse vahi alla. Mees aga knetas teda ning pakkus talle kahte piletit New Yorki. Tingimuseks oli, et pgenik on temaga hommikuni koos. Pgenik vttis pakkumise vastu. Pgenik oli siiski umbusklik selle vra mehe suhtes. Lpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta les, ja hest kohast teise pgenenud. Seejrel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna. Teel peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut. Lbi raskuste pses ta siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Seejuures aitas teda ta sber doktor Martens, kes tal Heleniga kokku aitas saada. Schwarts kohtus Heleniga kirikus, sealt suundusid nende korterisse
üksiku mehega, kes pakkus talle kahte piletit New yorki. Selle üksiku mehe lugu peitus aga kurvas minevikus enda naisega. Ta oli juba pikemat aega põgenenud, kuna tema naise vend Georg andis ta üles. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale minna. Teel sinna peatati teda korduvalt kinni, ning kontrolliti tema andmeid, kuid läbi raskuste jõudis ta siiski kohale. Schwarts kohtus Heleniga kirikus, ning sealt suundusid nad korterisse. Nad veetsid paar ilusat päev koos. Seejärel pidi Schwarts lahkuma, ta pidi minema Münsterisse, sest ta oli oma pagasi jätnud sinna ja oli seal ka hotelli registreeritud. Helen laenas tuttavalt auto ja viis mehe kohale. Teel Münsterisse aga otsustas Helen, et põgeneb koos mehega. Nad leppisid kokku, et Helen viib auto tagasi ja ütleb kodustele, et läheb Sveitsi arsti juurde ning kohtub mehega hiljem. Schwarts jõudis edukalt Austriasse. Feldkirchis peeti ta kinni ning ta asjad otsiti läbi. Tal oli õnne ning ta pääses
Romaani tegevusaeg ja kolm teemat, millest romaan räägib. II maailmasõda. Teemadeks on sõda, pagulus, armastus Miks vajas Josef Schwarts inimest, kellele oma lugu rääkida. Nimeta vähemalt kaks põhjust. Josef Schwarts tahtis, et kui ta ära sureb, siis oleks keegi, kes tema lugu teaks - kõik selleks, et mälestused edasi elaksid. Kui neid teistega ei jaga, siis surevad need koos sinuga. Samuti tahtis ta vabaneda valust. Jagatud mure on pool muret, täpselt nagu jagatud rõõm on poole suurem. Kuidas sina mõistad, miks Josef pärast 5-aastast pagulaselu Osnabrücki tagasi läks? Põhjenda oma seisukohti. Josef läks tagasi Osnabrücki, et tuua sealt ära oma naine, keda ta väga armastas, päästa
Turunduskommunikatsioon- TMM0860 Tallinna Tehnikaülikool 2016 Kaisa-Kirti Niit kirjutas artikli „Eesti tudengite väärtused 1990. aastatel“ , mis peamiselt põhines Schwartsi väärtusteooria uuringu põhjal, mille ta viis läbi aastatel 1990. Samuti nagu ka artiklis kirjutas on ka minu arvates väärtused põhinenud kolmele tingimusele, mis on omased kõigile inimestele ja ühiskondadele: 1. Indiviidide kui bioloogiliste organismide vajadused 2. Koordineeritud sotsiaalse interaktsiooni nõuded, ja 3. Gruppide sujuva funktsioneerimise ja püsimise tingimused. Artiklis toodi välja ka väärtustüübid, mis on enesemääratlemine, stimulatsioon, hedonism, saavutus, võim, turvalisus, konformsus, traditsioon, hingelisus, heasoovilikkus ja kõikehaaravas. Varasemalt ei oleks ma arvanud, et neid tüüpe võib nii palju olla. Schwarts tegigi uuringu just nendele väärtustüüpidele põhinedes aastatel 1992 ja 1999 Eesti tudengitele. Käesolev uuringu kokkuvõtt...
Lõpuks viiakse nad koonduslaagritesse Prantsusmaal, kust nad põgenevad. Mees saab teada naise haigusest ning raamat lõpeb sellega, et jutustava naine sureb ning lugu kuulav mees saab endale too laevapiletid, viisad ning ka passid ja leiab välismaal võibolla(?) oma õnne. Teose tegelased (ka tegelasrühmad) Peategelane/ Kõrvaltegelased: Põgeniku naine Ruth peategelased Josefi naine Helen Josef Schwarts (lugu Naise vend Georg jutustav mees) Põgenik (lugu kuulav mees) Tegelase analüüs Lugu jutustav mees (Josef) on keeruline isiksus. Tema loos on kõik nii tõeline, sest ta on seda kõike reaalselt kogenud ja ka kurb, kuid ta suudab sellega teisele inimesele head teha ning neid aidata. Ta jutustab teisele mehele oma loo, tuues välja et kui leiad armastuse ja õnne, tuleb seda hoida ja mitte kunagi käest lasta. Sündmustiku analüüs
Armastus, kui vaprus ja vale Armastus on üks maailma suurimaid tundeid, mis on kirjeldamatu ning mida igaüks meist tunneb erinevalt. See suur tundmus omab meie üle kõige suuremat kontrolli ning seda mitte ainult meie südames, vaid ka peas ja hinges. Kuid armastusega võivad kaasneda ka mõtlematud teod, riskimine ja valetamine. Erich Maria Remarque'i romaanis "Lissaboni öö" jutustab teose nimitegelane Josef Schwarts ühe öö jooksul põgenikule enda loo II maailmasõjaaegsest ajast, mis on täis armastust, vaprust, riske ja sõda. Mis paneb inimest riskima enda eluga ja läbima sadu kilomeetreid? Seda ei tee mitte ükski muu asi, peale armastuse. Armastus ei pruugi olla vaid inimese vastu, armastus võib olla ka oma hobide, töö või kodumaa vastu, kuid antud juhul räägime me armastusest kahe inimese vahel. Josef riskis enda eluga, et olla koos Heleniga
aastal kuulusid neile: Adila, Aru, Heinrichshof, Essu, Koigi, Leetse, Purdi, Pikaküla, Pallaste, Perila, Rätla, Võnnu, Vidruka, Keskvere, Jõesse, Tagavere, Ungru, Liivi, Pürksi, Vööla ja Tahu endisel Eestimaa alal. Vana-Antsla, Jäärja jt. Liivimaa alal Mälestise ajalugu · Ungru mõis asutati 1523. aastal, mil ta eraldati naabruses olevast Kiltsi mõisast. · Hoone ehitamist alustati 1893-96 vanema baroki stiilis mõisa asemele. · Projektil osalesid P.Subanejev, E. Schwarts jt. ehitustöid juhatas Saaremaalt pärit A.Saar. · Alates 1620. aastatest kuni võõrandamiseni 1919.a oli mõis von Ungern- Sternbergide omanduses. · Tänapäeval kuulub mõis eravaldusesse · Loss on varemetes alates 1940ndatest, kui Teises maailmasõjas kaotas loss tornikiivri ülaosa. · Haapsalu sõjaväelennuvälja rajamisel peale Teist maailmasõda jäi Ungru loss nõukogude sõjaväe valdusse ja hakkas kiiresti lagunema, muutudes 1960teks aastateks varemeiks
Ilma elamisloata olid lood kehvad. Tänav oli suhteliselt tühi, siiski märkas põgenik üht meest tänaval edasi-tagasi käivat. Esimese hooga kartis põgenik, et tegu on politseiga ning ta võetakse vahi alla. Mees aga kõnetas teda ning pakkus talle kahte piletit New Yorki. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos.Põgenik võttis pakkumise vastu. Põgenik oli siiski umbusklik selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna. Teel peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut. Läbi raskuste pääses ta siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Seejuures aitas teda ta sõber doktor Martens, kes tal Heleniga kokku aitas saada. Schwarts kohtus Heleniga kirikus, sealt suundusid nende korterisse
New Yorki ning ta pakkus neid põgenikule, ainukeseks tingimuseks seadis ta selle, et põgenik oleks temaga hommikuni koos. Põgenik võttis pakkumise vastu. Nad läksid mingisugusesse baaritaolisse lokaali istuma, kuid põgenik oli siiski umbusklik, selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast. ,, Minu nimi on Schwarz, ,, sõnas ta. ,, See pole mu õige nimi, see on nimi, mis seisab mu passis. Aga ma olen temaga harjunud ja tänaseks ööks on ta hea küll. ( lk15). Schwarts lasi passis muuta ühel passikunstnikul Brünneril passipildi ja sünniaasta. Schwarts alustas jutustamist oma elu keerdkäikudest. Ta elas pagunluses mitmeid aastaid, kuna tema naise vend Georg andis ta üles. Nii siis mees põgenes ühest kohast teise. Kuid Schwartz otsustas, et ta peab tagasi minema. ( lk 20) Teel Saksamaale peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut, kuid ta pääses kuidagi läbi raskuste siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
