100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-04-13
Kuupäev, millal dokument üles laeti
21 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
-Lennu
Õppematerjali autor
Ameerikasse minna ja otsustab hoopis võõrleegioni kasuks, et maksta kätte sakslastele, kes teda piinanud olid. Helen Ta oli heasüdamlik naine, kes oli nõus järgnema oma mehele kõikjale. Helenit vaevas suur haigus, mida ei saanud ravida. Nii otsustas ta ühes Lissaboni hotellis võtta mürki, et ise vabasurma minna ja mitte piinlema jääda. Heleni surm oli üks põhjustest, miks Schwarz Ameerikasse ei tahtnud minna. Georg Ta oli väga kuri inimene, aga ta hoolis oma õest. Georg oli gestaapo kõrge ametnik ja ta pooldas Hitlerit. Tema oli see, kes saatis Schwarzi koonduslaagrisse ja see, kes Saksamaa piiride laienedes hakkas Schwarzi ja Helenit taga otsima. Georg sai lõpuks Schwarzi kätte ja peksis ta läbi. Nad hakkasid koos Helenile järgi minema, aga Schwarz kasutas võimalust ja tappis Georgi. 5. Probleemid lahenesid nii, et Schwarz ja Helen jõudsid läbi suurte
,,Lissaboni öö" Erich Maria Remarque 1. Raamat mida lugesin on Erich Maria Remarque ,,Lissaboni öö" 2. II-le maailmasõjale eelnev aeg. 3. Tegevuspaigad Portugalis, Saksamaal ja Prantsusmaal. 4. Oli aeg, mil inimesed üritasid põgeneda Ameerikasse keeruliste sõjaeelsete olukordade sunnil ja elamislubade lõppemise tõttu. Probleemide ja halbade tagajärgede tõttu sooviti võimalusel põgeneda ja asuda elama uude kohta. Kuid probleem oli ka selles, et ameerikasse pääsemiseks oli vaja osta laevapilet, mille hind oli kas mõne jaoks liiga kallis, või polnud lihtsalt vabu kohti. Just rahaprobleem on see, mis vaevas meie peategelast. Temaga aga juhtus selline lugu, et ükspäev inimtühjal tänaval jalutades sattus ta kokku üksiku mehega, kes pakkus talle kahte piletit New yorki. Selle üksiku mehe lugu peitus aga kurvas minevikus enda naisega. Ta oli juba pikemat aega põgenenud, kuna tema naise vend Georg andis ta üles. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale minna. Teel s
"Lissaboni öö" Erich Maria Remarque Mees kõndis kail edasi-tagasi. Lissabon säras tuledes. Mees unistas Portugalist põgenemist Ameerikasse. Ameerika on ainuke väljapääes. Oli aeg, mil peatselt hakkab II maailmasõda (1939.a). Kail kõndides märkas ta ühte meest. Mees hakkas tundmatu eest põgenema. Tundmatu järgnes talle, lõpuks ka jõudis järgi. Tundmatu tutvustas end ning pakkus mehele laevapileteid, mida mees oli kogu hingest tahtnud. Tundmatu ainuke soov oli, et et mees oleks kogu öö koos temaga. Tundmatu ei palunud piletite eest raha. Nad sõitsid taksoga ühte ööklubisse, kus nad saaksid segamatult suhelda. Tundmatu rääkis enda eelmisest aastast. 1938. a viibis ta Prantsusmaal. Ta polnud enda naist 5 aastat näinud ning ta pidi ilmtingimata teda Saksamaale vaatama minema. Mehel oli valepass. Selle ta oli saanud enda sõbralt, kes hiljuti suri. Passis muutis ainult pildi, aastaarvu ja p
Kord kui Schwarts käis laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni toa põrandalt pikali. Schwarts kutsus arsti, naine keelas viimasel oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees sai siiski teada, aga ei öelnud Helenile, et ta teadis. Kord kohtasid nad ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja küsis, miks nad Ameerikasse ei tule. Kui mees ütles, et neil pole viisat, lubas ameeriklane aidata. Schwarts tegi mõnda aega juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli alati hilja. Ameeriklane palus sõbralt abi ja nad saidki viisad. Ühel päeval võttis Gestapo Schwartsi kinni. Teda ähvardati piinamisega(kiigutamisega), eesmärgiga teada saada kus on Helen. Lõpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta välja uurima. Schwarts andis Georgile Heleni aadressi. Teel Heleni juurde õnnestus Schwartsil peidetud zileti abil oma kinniseotud käed vabastada. Ta ehmatas Georgi hõigates ettevaatust
Kord kui Schwarts käis laevade väljumisi uurimas, leidis ta tagasi tulles Heleni toa põrandalt pikali. Schwarts kutsus arsti, naine keelas viimasel oma mehele öelda, et tal on vähk. Mees sai siiski teada, aga ei öelnud Helenile, et ta teadis. Kord kohtasid nad ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja küsis, miks nad Ameerikasse ei tule. Kui mees ütles, et neil pole viisat, lubas ameeriklane aidata. Schwarts tegi mõnda aega juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli alati hilja. Ameeriklane palus sõbralt abi ja nad saidki viisad. Ühel päeval võttis Gestapo Schwartsi kinni. Teda ähvardati piinamisega(kiigutamisega), eesmärgiga teada saada kus on Helen. Lõpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta välja uurima. Schwarts andis Georgile Heleni aadressi. Teel Heleni juurde õnnestus Schwartsil peidetud zileti abil oma kinniseotud käed vabastada. Ta ehmatas Georgi hõigates ettevaatust
aastal ja raamatu põhiliseks teemaks on võitlus armastuse eest ajal, millal ei teadnud, kas tuleb pääsemine või vabaduskaotus. Ilmumisaeg 1962, Eestis avaldati 1964. aastal Kirjandus kui kirjaniku elu ja ajastu peegeldus Autori ja teose vahelised seosed on märgatavad autor kirjutas sõjast ja armastusest, täpselt nagu ta oleks seda ise kogenud (olles olnud sõjas ja 3 korda abielus). Tema maailmavaade on laialdane, ta suudab inimese oma teosesse kaasa haarata, nii et inimene kujutaks seda ette kui reaalsust. Teos kui struktuurne tervik Lissabonis kohtuvad kaks sarnase saatusega meest ning üks jutustab teisele oma loo. Loo sellest, kuidas ta naaseb Saksamaale peale põgenikuna elatud aastaid, leiab üles oma naise, too lahkub temaga ning saab samuti põgenikuks. Teel kohtavad nad raskusi, kuid ületavad need. Lõpuks viiakse nad koonduslaagritesse Prantsusmaal, kust nad põgenevad. Mees saab teada naise haigusest ning raamat lõpeb sellega,
armastus loomade, sõprade, sugulaste ja ka näiteks töö, hobi või riigi vastu. Armastus võib anda meile jõudu kuid sellel on ka võime meid uskumatult nõrgaks teha. Usun, et pole olemas inimest, kes võiks surmkindlalt väita, et ta pole kunagi elus armunud olnud. Muidugi tunduvad pooled meie armumistest tagantjärele mõeldes naeruväärsete ja lapsikutena, tol hetkel seda aga öelda poleks saanud. Armumine ja armasatus ei ole alati nii roosiline nagu muinasjuttudes või romantilistes filmides, liiga palju on kordi, kui jääme vastuarmastuseda. See teeb meile haiget ja muudab meid kergest haavatavateks, teeb meid ühesõnaga nõrgaks. Arvatavasti just selliste olukordade tõttu on keegi tark mõelnud välja lause: ,,Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks". Ma ei taha kõlada armastuses haiget saanud küünikuna, kes ütleb, et armastus peaks üldse keelatud olema, kuna sellest midagi head niikuinii ei tule
Selliste kirjanike põlvkonda, kelle maailmavaade kujunes välja Esimeses maailmasõjas, kuulub ka Saksamaa üks populaarsematest autoritest Erich Maria Remarque. Sõda määras paljudeks aastateks kindlaks Remarque'i teemade ringi, tegelaste iseloomujooned, maailmavaate ja elutee. Tema teoste läbivaks motiiviks ongi nn. ,,kadunud põlvkond". Mind paelus mõte sellest, kuidas suutis endine sõdur oma eluga edasi minna. Kuna Erich Maria Remarque on alati müstiline ja ekstravagantne tundunud, oli valik kerge. Laskunud nõnda legendaarse kirjaniku eluloosse ning loomingusse, olid kõiksugused ootused ületatud. Põhjalikumalt otsustasin sööbida teose ,,Arc de Triomphe" (,,Triumfikaar") süzeesse. Püstitatud eesmärgiks oli uurida antud autori sõjast mõjutatud eluteed ja loomingut ning kuivõrd maailmatragöödia muutis kirjaniku mõttemaailma ja kuidas see kajastus tema teostes. 1. Elulugu 1.1. Lapsepõlv
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid