"Jevgeni Onegin" - peategelaste põhjalik analüüs (ptk kaupa) (6)

Tallinn 2009
„ Jevgeni Onegin ”
A.S. Puškin
Rühmatöö VII
Onegin ja Tatjana
Triin Eljas
Matis Leima
Mikk -Hardi Tuisk
Tallinna Prantsuse Lütseum
XI a
Onegin ja Tatjana I-VI peatükis
Jevgeni Onegin
Noor, nõtke, moodsa soenguga dandylikult elegantne aadel kallis ülikonnas. Ta armastab pidutsemist, väljas söömist ning selle juurde kuuluvaid arukaid vestlusi , mille tarvis on tal teadmisi igast vallast , ning balle , ilusaid naisi, kelle huulile suutis ta alati naerutuse võluda. Kuna ta rääkis soravalt prantsuse keelt ja oli saanud hea hariduse, siis peeti temast seltskonnas väga lugu.
Harva viibib Onegin kodus ning kui see juhtus, siis ta kas magas või sättis end parajasti taas väljumiseks. Ta luges ka palju, kuid ainus, mida ta siin ilmas ei mõistnud, oli lüürika, seega luges ta vaid proosat .
I peatüki keskpaigus hakkab Jevgeni suurilmaüritustest tüdinema. Teda tüütavad naised, kes on truudusetud ja kahepalgelised, samuti väsib ta pidutsemisest ning Peterburi kärarikkast elust.
II peatüki algul kolib Jevgeni maale. Esialgu paelus teda maaelu, ta tundis end hästi, kuid paari päevaga tüdines ta ka sellest ning vajus taas oma spleeni. Ta ei usu siiani armastusse, on üsna skeptiline maaelu koha pealt. Igal võimalusel väldib ta kohtumisi naabritega , sest otsib rahu ja üksindust, leides seda oma toas istudes ning raamatuid lugedes . Kõik ebasiirad viisakused on ta kõrvale visanud, nüüd ei leia ta enam mahti naiste käsi suudelda ja vastab küsimustele napisõnaliselt ja otsekoheselt .
III-IV peatükis on Onegin üllatavalt viisakas. Arvatavasti seetõttu, et räägib noore neiuga, kellele ta ei taha liiga teha. Ta vastab neiu armastusavaldustele viisaka keeldumisega ning põhjendab seda sellega, et neiu on noormehe jaoks liialt hea ning ta ei vääriks seesugust naist. Karm tõde lipsab üle Jevgeni huulte, kui ta ütles Tatjanale, et ei armastaks teda kunagi ning selle tõttu kannataks naine veel rohkem. Seejärel tõmbub peategelane taas endasse, istub kodus ja loeb ning räägib juttu Lenskiga, taunib tema naiivset armastust Olga vastu. Peatüki lõpus toimub aga väike muutus, kui Onegin lubab minna Tatjana nimepäeva auks korraldatud peole .
Tatjana Larina
Esimest korda ilmub Tatjana II peatükis, kus tema tegelane tuuakse algatuseks sisse vaid Olga õena, kes on viimase täielik vastand . Seega kahvatu, napisõnaline, kartlik ning nukravõitu neiu. Elavat loomu tal polnud, seetõttu polnud ta kunagi väga lähedane oma vanematega. Tema ainus usaldusisik oli lapsehoidja . Tatjanat võib veel iseloomustada kui lapsemeelset ja küllaltki naiivset tüdrukut, kes on üles kasvanud maakoha vaikuses ja rahus ning ei mõista maailma täie tõsidusega.
Ühine joon Tatjana ja Onegini juures on armastus lugemise vastu. Neiule meeldis ka üksinda jalutamas käia ning mõtelda. Tema armastust Jevgeni vastu võib samuti pidada vaid mõtete viljaks, sest ta oli rohkem armunud mõttesse, et ta on armunud. See kõik tulenes sellest, et Tatjana luges liialt romaane, suhtus neisse liiga tõsiselt.
Triin Eljas
Onegin ja Tatjana V ja VI peatükis
Tatjana
Endiselt tundeline , rõõmustab talve tuleku üle – vene loomus. Usub kaardipanekut, ennustusi, kuud, muistseid pärimusi, eelaimust. Kui kass peseb ahjuserval silmi, on võõraid tulemas. Soovimine tähe langemisel. Must munk tähendab õnnetust. Tatjana valas õnne ja tekkinud kujund ennustas talle suuri rikkusi. Näeb und, et põgeneb karu eest, kes saab ta kätte ja viib metsaonni. Seal on päkapikud, nõiamoorid, luukered jt peletised, aukohal on Onegin. Saabuvad ka Olga ja Lenski , Onegin tapab viimase noaga. Hoolimata unenägusid seletavast raamatust jääb see nägemus selgusetuks. Ballil on Tatjana väga häbelik ja arglik – kurb, kirglik, abitu ja tumm. Nähes, et Onegin eelistab Olgat, kes on palju avatum, süveneb tema traagika veelgi. Pärast balli ei suuda Tatjana ikka mõista, miks Onegin nii käitus, aga otsustab, et tema nimel on ka piinlemine armas.
Onegin
Endiselt keevavereline ning ei salli liigseid õhkamisi ja vihkas ka traagilisust ning liigset nutmist ja minestamisi. Peolärm on talle vastumeelne ja Tatjana meelehärm teeb Onegini õelaks ja ta tahab teha midagi enneolematut, mis Lenskit rabaks ja üllataks. Ta tantsib palju Olgaga ja räägib temaga elavalt ja avatult. See üllatab nii Lenskit kui ka teisi peolisi. Kui on valida, kas tantsida Olgaga või Tatjanaga, valib Onegin ikkagi Olga. Nähes, et tema plaan Lenskit ärritada on korda läinud, jääb Onegin mõtlikumaks, aga ei muretse selle üle liialt. Saanud kutse duellile, mõtleb Onegin enda teo üle põhjalikumalt järele ja mõistab, et Lenski armastusega ei oleks tohtinud mängida. Siiski läheb ta duellile üsna kindlameelselt. Pärast vastase surmamist on ta hingepõhjani vapustatud ja ei suuda enda tegu uskuda .
Romantismile ja realismile omased jooned Tatjanas ja Oneginis
Tatjana on läbinisti romantiline – igal juhul on tundeelu temas tähtsam igasugustest ratsionaalsetest ja mõistusepärastest kaalutlustest . Tema tegelaskujuga rõhutatakse individualismi – ta ei oska Oneginile kuidagi läheneda ja autor keskendub pigem üksikisiku tunnetepuntrale. Siiski kaob see joon hiljem abielludes . Fantaasia- ja folkloorilembust näitab tema sügav usk kõigesse müstilisse ja maagilisse, ennustused ja ended lähevad talle korda. Keskaegsusest annab märku Tatjana unistus Oneginist – viimane on tema jaoks nagu rüütel või prints valgel hobusel , kes teda südamest armastab (pigem küll platooniliselt) ja teda ülistab. Tatjana tunnete kirjeldamisel on kasutatud romatistlikult hiiglaslikku kogust looduskirjeldusi.
Onegin ei ole üldsegi niivõrd unistav ja tundeküllane kui Tatjana ja kõik sellise loomusega seotud romantismile iseloomulikud tunnused langevad tema puhul ära. Sellest hoolimata võib temas täheldada rüütellikku kangelaslikkust (kõhklematu nõusolek duelli puhul) ja kombekust. Tegelaskuju on üsna nõrgalt seotud religiooniga, fantaasiaga, melanhooliaga. Tema temperamentne karakter näitab ta asjalikkust, ratsionaalsust. Vastupidiselt põgenemisele olevikust on Onegin just selline mees, kes elab hetkes ja võtab igast seiklusest või sündmusest, mis võtta annab. Oma mõtetes ta ajarände tegema ei kipu.
Onegini ja Tatjana karakterite erinevused tulevad välja juba süžee põhjal – nad on liialt erinevad, et kokku jääda ja sel puhul ei kehti ütlus, et vastandid tõmbuvad. Tatjana on ehtne romantismi kehastus ja Onegin on vastupidi realistlik.
Matis Leima
Miks Onegin Tatjana esialgu ära tõukab, aga teose lõpus tema armastust taotleb?
Jevgeni on tulnud maale puhkama suurilmast, sellega kaasnevatest pidustustest ja ka truudusetutest ning kahepalgelistest naistest. Teoses on ka mainitud , kui väga noormees vihkan naiste halamisi, liigseid õhkamisi ning minestamisi. Ta otsib kohta, kus sellest puhata ning ei taha armastusest kuuldagi. Korraga armub temasse aga malbe maaneiu, kes oma suures tunnetehoos kirjutab üsnagi kurva armastuskirja. Onegin ei taha olla ebaviisakas, kuid oma iseloomule omaselt on ta otsekohene ning ütleb neiule, seda mida arvab .
Teose lõpus kohtuvad Tatjana ja Onegin ballil Peterburis. Jevgeni on äraoldud ajal palju muutunud, väärtustama hakanud armastust ja perekonda.
Ka Tatjanast on sirgunud täiskasvanu, pealegi on ta abiellunud ja muutunud ilusamaks kui varem. Loomulikult pöörduvad Jevgeni silmad automaatselt temale. Naisest on saanud arukas, seltskondlik, tasakaalukas ning peale kõige ka ilus olend, mis paneb Onegini tõsiselt kahetsema, et lasi käest nii hea partii. Tema püüdlused naise tähelepanu taas endale tõmmata tunduvad juba peaaegu täituvat, kui Tatjana realistlik loomus tungib esile ja keeldub rikkumast abieluseadusi.
Triin Eljas