Friedebert Tuglase soovitusel "Looduse" romaanivõistlusele. Teos krooniti teise auhinnaga ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine peateos "Invaliidid" ilmus 1930. aastal. Ta oli abielus Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta Mart Lepikuga. Betti Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puskini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel
aastal. Noore kirjaniku teine peateos "Invaliidid" ilmus 1930. aastal. Betti Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule. Luulet viljelema õhutas Betti Alverit kontakt noorte poeetidega. Teiselt poolt vormis tema talenti eruditsioon. Eesti luulest on Betti Alveri meelisautoriteks olnud kõigepealt Marie Under, seejärel raskepärasem Gustav Suits. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puskini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel.
oli Heiti Talvik. 19. juuli 1937 abiellus Betti luuletaja Heiti Talvikuga. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli", mis ilmus 1936. aastal, paistis silma kunstilise küpsusega. See teos kujutab endast jõulist hümni inimese vaimsusele ja vaimuvabadusele. Ühtlasi on see luule ülemlaul inimlikkuse kõrgeimat määra väljendavale kunstile, selle ilule, äraostmatule tõearmastusele, õrnusele ja vägevusele. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". Suur luule on Betti Alveri käsutuses fantaasiakuju, aga ka elu olemusjoonte äärmine kontsentratsioon, mis teatud mõttes võib olla võimsam ja täiuslikum kui elu - nii arutleb allegooriline "Maalija" lõvipuuris ning puänteerib otsesõnaliselt sonett "Meistrile", mis peab silmas Ch. Baudelaire'i loomingut. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Selle väljaandmine takerdus sõjaoludes.
Sama aasta sügisel pandi Puskini-nimelise tütarlastegümnaasiumis, 1917. aastast alates ega ajaloolises Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis. 1927.aastal sai oma romaani Tuulearmukese eest Looduse esimesel romaanivõistlusel teise auhinna. See otsustas Alveri elus palju. 1924 astus Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, 1927 katkestas õpingud, pühendus täielikult kirjandusele. 1930 aastal läks noor luuletaja Heiti Talvik Alverile üle andma kutset Veljesto õhtule, pakksu ennast ka saatjaks. Tutvus süvenes. Alver on tunnistanud, et maailma luuleväärtusteni jõudis ta suuresti tänu Talvikule. Sama võib öelda ka Alveri enda luulesse pöördumise kohta. 1931. kirjutas ta esimesed luuled, mis jõudsid ka trükki, ja avaldas raamtuna Puskini Jevgeni Onegini inspireeritud poeemi Lugu valgest varesest. 1936. ilmus luuleraamat Tolm ja Tuli. See tegi Alverist tunnustatud luuletaja
sügavustesse, kuhu muidu ei pääseks. Oluline on ka tunnetus. Võitleb kõrgekvaliteetse kunsti eest ja tahab vaid parimat, iroonia maitsetuse vastu. Kogus leidub ka mõni armastusluuletus, mis on aga põhiteemadega kasvõi kaugelt seotud. Alveril oli selge ja loomulik keel, pingutamata värsid ja täpne riim. Sõnamängulisus. Hilisemas elus kurbus ja süngus, tema luulet ei avaldatud ka mingi aeg, siis tõlkis rohkem. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puskini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsavutuseks. Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades
Noore kirjaniku teine peateos "Invaliidid" ilmus 1930. aastal. Betti Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule. Luulet viljelema õhutas Betti Alverit kontakt noorte poeetidega. Teiselt poolt vormis tema talenti eruditsioon. Eesti luulest on Betti Alveri meelisautoriteks olnud kõigepealt Marie Under, seejärel raskepärasem Gustav Suits. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Pu?kini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsavutuseks. Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel
Tänu noorte poeetidega suhtlemisele hakkas ka Betti luulega tegelema, tema meelisautoriteks olid Marie Under ning Gustav Suits. Värsse hakkas Betti avaldama 1931 aastal ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Suuremaks saavutuseks on "Vahanukk", romantiliselt tingliku süzeega nagu enamik Betti Alveri poeeme. Tema esikkogu `'Tolm ja tuli'' ilmus aastal 1936, mis üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise täpsusega. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". 1937 abiellus ta Heiti Talvikuga. Bettile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad ning kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses ta peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus `'Jevgeni Onegini'' eestindus, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. Luuletajana alustas ta taas kuuekümnendatel aastatel. Aastast 1937 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi
1944. aasta sügisel läksid Talvikud Pühastest rindest rängalt purustatud Tartusse, kus 1945. aasta algul õnnestus saada eluasemeks tuba August Annisti maja teisele korrusele. 1945. aasta 15. mail arreteeriti võimu silmis poliitiliselt kahtlane Heiti Talvik. Pärast esialgset vangistust Tartus viidi luuletaja ülekuulamisteks üle Tallinna. Varakevadel saadeti Heiti Talvik Tallinnast Siberi teekonnale. Kurnatud, vaevatud ja nälginud Heiti Talvik suri 18. juulil, sellest Alverile loomulikult ei teatatud. Betti Alveri elus ja loomes on kaks ajaarvamist enne ja pärast Heiti Talvikut. Õnnelikule kooselule ja koostoimele järgnes valulik mälestuste aeg. Kahetsus, et koos pagulusse ei siirdutud. Kõik see mitmetähenduslik tagantjärele tarkus, millel süütunde vari. Lohutuseks võiks siiski öelda, et Talvikust on saanud kirjanduslik ikoon, mille aupaiste muutub järjest kirkamaks ja Betti Alver jäi oma loome- ja elupõhimõtetele lõpuni kindlaks.
1945. aasta 15. mail arreteeriti võimu silmis poliitiliselt kahtlane Heiti Talvik. Pärast esialgset vangistust Tartus viidi Talvik ülekuulamiseks Tallinna. Betti Alver läks tagasi Pühastesse. Sealt võttis ta ette vaevarikkaid käike Tartusse ja Tallinna, taludes vapralt alandusi vangistatud abikaasale pakkide toimetamisel. Jaanuaris 1947 suri Betti ema ning varakevadel saadeti Heiti Talvik Tallinnast Siberi-teekonnale. Talvik suri 18. juulil, millest Alverile muidugi ei teatatud. 1950ndad aastad olid Bettile väga raske ja kurb aeg. Ta võis kõigis raskustes toetada ustavale ja hoolitsevale Mart Lepikule. Jätkuvalt suhtlesid temaga mitmed lähedased inimesed. Muret hakkas tegema ka tervis. 1953. aastal kurtis ta kirjas vennale, et tervis on üsnakäest ära ning aasta lõpuni oligi ta haiglas ravil. Betti Alver suri 1989. aastal Tartus, olles 83-aastane. Looming
rüüstatud. Said endale elukoha. Talvikutel endal lapsi ei olnud. 15.mail 1945.aastal arreteeriti Heiti Talvik. Talvik viidi Tallinnasse edasistele ülekuulamistele. Betti suundus Pühastesse elama. 1947 suri Betti ema ning varakevadel saadeti Heiti Talvik Siberi poole 7 teele. Betti alveri abikaasa suri 18.juulil, sest ta oli raskelt haige. Abikaasa surmast Bettile ei teatatud. Pärast oma esimese abikaasa surma oli Alverile suureks toeks sõber Mart Lepik. 1948.aastal kutsus Betti Mardi külla Pühastesse. Külaskäik lähendas neid väga. Abielu sõlmiti 21.jaanuaril 1956.aastal. 1962.aastal tabas Betti abikaasat insult, mis sundis Marti jääma pensionile. 1.4 HILISEM ELU Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Lisaks oli veel Arbujate liige. 1949. aastal asus Betti õppima marksismi-leninismi õhtukooli. Ta lõpetas selle kooli 1.juulil 1951. 1951
ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine peateos "Invaliidid" ilmus 1930. aastal. Betti Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule. Luulet viljelema õhutas Betti Alverit kontakt noorte poeetidega. Teiselt poolt vormis tema talenti eruditsioon. Eesti luulest on Betti Alveri meelisautoriteks olnud kõigepealt Marie Under, seejärel raskepärasem Gustav Suits. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puskini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma
Jamaikal, parem silm sai paugu, juhtus mõnda muudki Okinawal. Ilma eluloota kapten Oleandril suus on kümned keeled, murjanite murded. Kõikjal võhivõõras, kõikjal kurikuulus -- kusagil ei püsi kapten Oleander. Tema kaaslane on marumöll Kap Hoornil, kodu igas urkas-kolkas, igas ilmakaares, igal mandril, saarel. Algvariant ei paku just palju ja on pärast suurt poeemi (või värssluhiromaani) «Lugu valgest varesest» järsk kunstiline tagasilangus. Kuid Oleander kui tüüp oli Alverile nii kiusavalt põnev, et seda ei saanud niisama kõrvale jätta, ja 1988. aasta alguses võttis kirjanik ta uuesti kasile. Tulemus? Monotoonsete pikkvärsside hulga asemel on nüüd lugeja ees energilised, täpsed, hoolikalt liigendatud, mitmele tasandile paigutatud lühivärsid. Romantiline põhitoon on säilinud, aga tasandatud on mõõ- dutundetut hüperboolsust ja otsustavalt kärbitud räiget sõnaliigsust Teost on ideeliselt teravdatud, rõhutamaks kapten Oleandri kalestumust,
kirjandusliku tegevuse kasuks. Kooliajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat. Luulet viljelema õhutas Betti Alverit kontakt noorte poeetidega. Teiselt poolt vormis tema talenti eruditsioon. Eesti luulest on Betti Alveri meelisautoriteks olnud kõigepealt Marie Under, seejärel raskepärasem Gustav Suits. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puškini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964). Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi
Nimiluuletusele anti 1967 Juhan Liivi nimeline auhind ja tulemata ei jäänud ka ametlik tunnustus 1966. aastal Eesti NSV teenelise kirjaniku ning 1981 rahvakirjaniku tiitli näol. B.Alveri hilisem luule on ilmunu kogudes ,,Eluhelbed" (1971), ,,Lendav linn" (1979) ja ,,Korallid Emajões" (1986). Proosavormilistest töödest on B.Alver avaldanud paar laastu ja pikema novelli ,,Kõmpa", millele andti F.Tugalase novelliauhind. ( 2, 402-403) Tänavu tähistatakse Jõgevas Betti Alverile pühendatud luulepäevi ,,Tähetund". 6 KOKKUVÕTE Üldine arengutendents näitab liikumist minakeskselt lüürikalt ühiskonnakesksele, romantiliselt häälestuselt realistlikule kujutusele, kitsama tähendusega kujundilt avaramalt üldistavale, semantikalt paljutähenduslikumale, klassikaliselt kirjanuduslikult traditsioonilt individuaalsemale ja rahvaomasemale väljendusele, luulekeele võimaluste erakordselt rikkale kasutamisele.
Iroonilisi poeeme kirjutas Alver edaspidigi. Üldise tunnustuse on neist saavutanud ,,Pirnipuu". Eriti intensiivselt avanes Alveri anne lüürikakogus ,,Tolm ja tuli"(1936), mille kriitika võttis vastu imetleva tunnustusega. ,,Torm ja tuli" seirab maailmaluule kõrgklassikat, millest poetess on kõige enam õppinud Puskinilt ja Baudelaire'ilt. Põhjendamatult on märgatud ka niitselikku kõrguste-ja avarusejanu. Eesti luuletajatest olid Alverile lähedased Under ja eriti Suits. Noore Alveri romantilise põhihoiakuga luules sulavad ühte jõuline mõttekirg ja tundlik hingemaailm. ,,Tolmu ja tule" keskseid teemasid on kunst, mida Alver imetleb ja ülistab paljudes luuletustes, tuues inimese ja kunsti suhetes esile üha uusi aspekte. Loomisvõime tähendab kõrgemat inimlikkust. Kunst on puhas kui laps, kellele veel miski pole püha. Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist, pilk purjus lainetava laka toonist,
Ta huvi kandub ka edasi 30ndate värsiloominugsse. Kindlasti kandub ka poeemi ,,Lugu valgest varesest.". Alver kujuneb aja olulisemaks värsivormis kirjutajaks. 30ndatel hakkavad tulema ka lüürilised luuletused (armastuslüürikat ei kohta) hiljem tuleb küll armastusluulet ette, kuid ei saa kunagi traditsiooniliseks armastusluuletajaks. Alver pole tüüpilises naisrollis tugevad meesjooned ja raudsed kõlad (külma metalli motiivid, külmad kaugused, külmad kõrgused). Talvikule ja Alverile on mõlemale oluline prantsuse- ja venesümbolism. Alverile on olulise tähendusega 19nda sajandi keskpaiga kõrgromantiline luule (venekirjandus Puskin ,,Jevgeni Onegin"). 40ndate alguses kaugeneb tumedatest toonidest ja hakkab kõlama ka rahvuslik alatoon. Tekib selleaegses luules haakumist ka Juhan Liiviga. Kuigi sümbolistlikud kõlad järkuvad, liigub Alver maale lähemale tuleb rohkem loodusetunnetust ja olustikukirjeldust. Samas ei saa
Uude arengujärku jõudis luuletaja poeemilooming. Varasem vaimukus ja mängulisus asendus kaasaelamisega, eepiline ja lüüriline poolus ühinesid viljastavas sünteesis. Nii näiteks lühipoeem ,,Leib" ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikkust. Erilist tähelepanu pööras ta teose vormile ja keelele, saavutades seal alal suure meisterlikkuse. Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osaks saanud umbusaldus. Neil aastail tegutses ta peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlked ja värssromaani ,,Jevgeni Onegin" eestindus, mida peetakse Eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu
Varasem vaimukus ja mängulisus asendus kaasaelamisega, eepiline ja lüüriline poolus ühinesid viljastavas sünteesis. Nii näiteks on poeem "Leib" (1942) ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse. Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osakssaanud umbusaldus. Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma
Varasem vaimukus ja mängulisus asendus kaasaelamisega, eepiline ja lüüriline poolus ühinesid viljastavas sünteesis. Nii näiteks on poeem "Leib" (1942) ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse. Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osakssaanud umbusaldus. Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu
Betti Alveri hilisemas loomingus oli olulisel kohal luule. Kõigepealt lüroeepika (poeem ,,Lugu valgest varesest" 1931, ,,Pirnipuu" 1937, ,,Pähklikoor" 1938). Tuntuse saavutas ta siiski lüürikaga. Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. "Tolm ja tuli" üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise küpsusega ja on kõige arbujalikum tema luulest. See kogu ülistab inimese vaimsust ja vaimuvabadust ning kunsti, selle ilu ja vägevust. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". Alveri varasem luule on sümbolistlik ning kasutab maailmakirjandusest tuntud nimesid ja kujundeid (Faust, Mefisto, don Quijote, Dante, Goethe jt). Stiil on romantiline, kujundid kõrgelennulised. Ta arutleb eksistentsiaalsete probleemide üle (küsiva inimlapse lugu nagu luuletuses ,,Suured voogajad" (,,Titaanid")- ,,Aga küsiva inimlapse legend need titaanid toob jällegi maa peale vangi.")
· Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal, kuid väljaandmine takerdus sõjaoludes. Uude arengujärku jõudis luuletaja poeemilooming. · poeem "Leib" (1942) ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. · Alver hoidus luules liigsest konkreetsusest, ta püüdis tabada üldinimlikku. Erilist tähelepanu pööras ta teoste vormile ja keelele, saavutades sel alal suure meisterlikkuse. · Sõjajärgsed aastad ei olnud Alverile loominguliselt viljakad. Sellele ajale heitsid varju abikaasa Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja surm Siberi vangilaagris ning ka Alverile endale osakssaanud umbusaldus. Neil aastail tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus Puskini poeemide tõlkeid ja värssromaani "Jevgeni Onegin" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri üheks tippsaavutuseks. · Luuletajana elustus Alver taas kuuekümnendatel aastatel. valikkogu "Tähetund"
novembril 1906. aastal Jõgeval. Lapseunistus saada näitlejannaks õhutas mängukaaslastega teatrit tegema, kuid hiljem vaimustus lahtus. Betti Alver lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nim. Gümnaasium). 1924-1927. a. õppis ta Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid katkestas stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks.Kooliajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat. Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Pu?kini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsavutuseks. Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette
kolmekümnendate aastate eesti luule väärtuslikumate lehekülgede hulka. "Tolm ja tuli" (1936) üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise küpsusega. See teos kujutab endast jõulist hümni inimese vaimsusele ja vaimuvabadusele. ühtlasi on see luule ülemlaul inimlikkuse kõrgeimat määra väljendavale kunstile, selle ilule, äraostmatule tõearmastusele, õrnusele ja vägevusele. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". Aasta 1936 tähistab Betti Alveri lüürilise loomingu teise perioodi algust: luuletaja eemaldus "Tolmu ja tule" laadist ja jõudis olemuslikult realistliku ainekäsitluseni. Üleminek ei toimunud järsult. Juba "Tolmus ja tules" võib aimata uut, eelkõige soneti "Sügis" looduskujutlustes. Teiselt poolt jätkuvad endised motiivid ja väljendusviis.
annaabi.ee 
