Betti Alver Omajuur (0)

Betti Alver Omajuur Koostanud Kristi Metste 1. Luulekogu “Omajuur” maalib portree ühest Eesti 20. sajandi tuntud  poetressist, Betti Alverist. Ta on üks armastatuim ja lummavaim  luuletaja Eesti ajaloos. Luulekogu koostaja Kristi Metste on luuletused seadnud ajalisse järjestusse, Alveri elukäigu, eneseotsingute,  rõõmude, murede ja kriiside järgi. Silmas on peetud ka aastaaegade  järgnevust - kevad, suvi, sügis, talv - ja meeleolude vaheldumist  vastavalt sellel. Luuletused on jaotatud viide ossa: lahkumine kodust,  eneseotsingud; aeg Heiti Talvikuga; aeg pärast Heiti Talvikut ja koos  Mart Lepikuga; aeg pärast Mart Lepikut; üksindus, lõppvaatus. Teose allikaks on poetessi viimane eluajal ilmunud luulekogu “Üle aegade  Assamalla”, kujunev pilt põhineb portreel, mille luuletaja ise on  soovinud endast maailmale jätta. Teos püüab kujutada Betti Alveri  teekonda ajas, jutustada tema lugu, toetudes sellel, et igasugune  looming on autobiograafiline, eluloo avaldus, jälg autori reaktsioonist  millelegi. 2. Luulekogu on heleroosat värvi, kaanel on Betti Alver kirjutatud  kuldsete tähtedega. Minu arvates on luulekogu välimus kena,  tagasihoidlik kuid ilus. Arvan, et kuldsete tähtedega kirjutatud Betti  Alver viitab sellele, kui suur on tema roll eesti kirjanduses.  Illustratsioone raamatus ei ole, kuid luuletuste trükitud pealkirjades on üks täht üle kirjutatud kursiivis või selletaolises kirjas ning iga  luuletuse lõpus on aastaarv, millal luuletus kirjutati. Teose kujundus  on väga lihtne, mis mulle meeldib, aga arvan, et raamatus võiks olla 


ka veidi illustratsioone. 3. Betti Alver kirjutas palju luuletusi loodusest, aastaaegadest ja  tunnetest, mida need tekitasid. Tema luules on vastamisi turvaline  kodu ja vaenulik väline maailm. Alveri luuletused räägivad igat moodi  maailmast ning maailma saatusest. Paljud luuletused on  keskendunud inimestele ja nende probleemidele. Tundub, et Betti  Alver otsib vastust peamiselt sellele, kuidas inimene olla ning kuidas  inimeseks jääda selles maailmas. Ta kirjutab ka lapsepõlvest ja oma  kodukohast. 4. Alveri arust kujundavad maailma ja selle saatust peamiselt inimesed.  Tema luulest kumab läbi, et inimelu on võitlus. Oma luules kirjutab ta, et inimesed vajavad üksteise toetust, et keegi nende mured ära  kuulaks. Loodust kujutab Alver muutlikuna, kord rahulik, kord metsik  ja kord kuiv, kord päikseline, kord väga tormine ja vihmane.  Otsesõnalist armastusluulet ei ole, aga nii palju kui ta sellest kirjutab,  kirjutab Alver, et armastus võib olla kibe ja valus, armastus võib olla  parim tunne maailamas, kuid võib ka palju haiget teha. Alver kirjutab,  et igas päevas on ilu ning ka lihtsaid hetki ja asju tuleks hinnata. 5. Lõppude lõpuks — Kõik surevad mingi hetk, pole mõtet muretseda  tühiste asjade pärast. Hing — Inimese mõistus seab endale piire, aga hing on vaba ning  hinge järgides jõuab inimene kaugemale. Kui ma kauges lapsepõlves — Elu raskused võivad olla kui karm talv, kodu on alati inimese kindlus. Algav päev — Iga päev on ilus ning seda tuleb hinnata ja mitte  mööda lasta. Raudsed närvid — Tunded, emotsioonid, tugevused ja nõrkused 


teevad inimesest inimese. Tore — Iga päev toob meile midagi, seda tuleb hinnata ja nautida. Lindprii — Inimesed kritiseerivad alati üksteist olenemata põhjusest,  vaid siis mitte, kui inimene sureb. 6. Luulekogus käsitletud teemad: lapsepõlv ja kodu; aastaajad - kevad,  suvi, sügis, talv; jõgeva, pedja jõgi; surm ja lein; inimeste tunded ja  probleemid. 7. Minu lemmik luuletus selles luulekogus on “Tore”. See luuletus on  minu arust väga armas ja lihtne. Mulle meeldib selle sõnum ning mis  pildi see silme ette loob. Seda lugedes ma kujutangi ette tuules  tantsimist ja suurel aasal lillede otsimist, nuttes uinumist ja naerdes  ärkamist. Luuletus tekitab vaba tunde. Tore on turtsaka tuulega tantsida jalad villi. Tore on pirtsaka piinaga otsida leidmata lilli. Toredam aga on särtsaka saatuse süles uinuda nuttes ja ärgata naeruga üles. 8. Arvan, et luulekogul on pealkirjaks “Omajuur”, sest selle mõte on  tekitada piltlikult autorist portree, anda edasi Alveri isiksust.  Luuletused räägivad Betti Alveri elukäigust, tunnetest, mõtetest,  lapsepõlvest ja üldiselt temast. Pealkirjaga seostuvad minu arvates  hästi “Jõgeva ja Pedja vahel”, “Väike perekonnalugu”, “Korallid  Emajões”. 9. Luulekogu põhjal tundub Betti Alver inimesena, kes peab kalliks oma  kodu ja vanemaid. Tundub inimesena, kes mäletab ja on tänulik 


kõigile inimestele, kes on mingil ajahetkel tema ellu sattunud. Arvan,  et ta käiks pidevalt pikkadel jalutuskäikudel ja teeks pilte  tähtsusetutest asjadest. Tundub siira ja ausa inimesena. 10. Betti Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval,  raudteelase perekonnas. Lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo  Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi. 1924-1927. a. õppis ta  Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid katkestas stuudiumi  kirjandusliku tegevuse kasuks. Kooliajal harrastas Betti Alver  kirjandusega võrdselt muusikat. Luulet viljelema õhutas Betti Alverit  kontakt noorte poeetidega. Teiselt poolt vormis tema talenti  eruditsioon. Eesti luulest on Betti Alveri meelisautoriteks olnud  kõigepealt Marie Under, seejärel raskepärasem Gustav Suits. Betti  Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" ilmus 1936. a. Luuletaja teise kogu  "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Betti Alverile ei olnud  sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti  Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti  Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puškini poeemide tõlked ja  "Jevgeni Onegini" eestindus (1964). Luuletajana alustas Betti Alver  taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma  valikkogu "Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. Tema  järgmised luulekogud olid "Eluhelbed" (ilmus 1971. a.), "Lendav linn"  (ilmus 1979. a.) ning "Korallid Emajões" (ilmus 1986. aastal). Betti  Alver suri 1989. aastal Tartus, olles 83-aastane. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise  küpsusega. Tervikuna vaadates on see ülemlaul kunsti  tõearmastusele ja ilule. Teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. 


aastal. Selle väljaandmine takerdus sõjaoludes. Betti Alveri poeemid  ja ballaadid ("Must täht", "Kaks saarlast", "Kantsler") kuuluvad  kolmekümnendate aastate eesti luule väärtuslikumate lehekülgede  hulka. Aasta 1936 tähistab Betti Alveri lüürilise loomingu teise  perioodi algust: luuletaja eemaldus "Tolmu ja tule" laadist ja jõudis  olemuslikult realistliku ainekäsitluseni. Betti Alveri luule on  klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne.  See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut.