BETTI ALVER (0)

BETTI ALVER

Betti Alver oli Eesti luuletaja. Tema neiupõlvenimi oli Elisabet Alver, hiljem aastast 1937 Elisabet Talviken ja aastast 1956 Elisabet Lepik. Ta sündis 23. november 1906 aastal Jõgeval raudteelase perekonnas ning suri 19. juuni 1989 aastal Tartus. Tema lapseunistus oli saada näitlejannaks, kuid hiljem see vaimustus lahtus. Betti õppis aastatel 1914-1917 Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ning Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis (praeguses Miina Härma Gümnaasiumis), mille ta lõpetas 1924. aastal. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna Tartus.
Kooliajal harrastas Betti kirjandusega võrdselt muusikat. Olles viiendas klassis kirjutas ta romaani ‘’Tuulearmuke’’, mille ta saatis Friedebert Tuglase soovitusel ‘’Looduse’’ romaanivõistlusele, kus ta krooniti teise auhinnaga. Romaan ilmus 1927. aastal. Samuti kirjutas ta teosed " Invaliidid ", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlvemälestustele.
Tänu noorte poeetidega suhtlemisele hakkas ka Betti luulega tegelema, tema meelisautoriteks olid Marie Under ning Gustav Suits. Värsse hakkas Betti avaldama 1931 aastal ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Suuremaks saavutuseks on "Vahanukk", romantiliselt tingliku süžeega nagu enamik Betti Alveri poeeme. Tema esikkogu ‘’Tolm ja tuli’’ ilmus aastal 1936, mis üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise täpsusega. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd".
1937 abiellus ta Heiti Talvikuga. Bettile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad ning kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses ta peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus ‘’ Jevgeni Onegini’’ eestindus , mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. Luuletajana alustas ta taas kuuekümnendatel aastatel.
Aastast 1937 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane ning kuulus luulerühmitusse Arbujad.
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange , sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne . See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut. Tema luulatustes on läbivamateks teemadeks skeptilisus armastuse suhtes, noore elu ohud, lootus ning igatsus mineviku järele. Kõik tema luuletused räägivad nii või teisiti maailmast ning oma luules tunneb ta muret maailma saatuse pärast. Paljud tema luuletused on keskendunud inimsetele ja nende probleemidele. Ta usub, et elus oleks palju vähem probleeme, kui me suudaks üksteist ära kuulata.
Betti Alverit on tunnustatud kahel korral Juhan Liivi luuleauhinnaga ning Fredebert Tuglase novelliauhinnaga. Ta on tunnustatud Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks. Betti suri aasta 1989 aasta juunis, olles 83-aastane.
ELUHELBED
Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut -
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust ,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.