Betti Alver (0)

Betti Alver
Sündinud 1906 Jõgeval Elisabet Alverina. Suri 1989 Tartus.
Abiellunud Heiti Talviku ja Mart Lepikuga.
Õppis Tartu ülikoolis, kus ta lõpetas õpingud. Hakkas vabakutseliseks kirjanikusks. Ei kohanenud kunagi Tartuga ja igatses kodu.
Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi“
Värsse hakkas Alver avaldama 1931 . aastal ja kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks.
Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane.
1940-ndate teisel poolel ja 1950-ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Meeldib vaga dostojevski.
Tunnustused
1966 Eesti NSV teeneline kirjanik
1981 Eesti NSV rahvakirjanik
1967 ja 1987 Juhan Liivi luuleauhind
1977 Friedebert Tuglase novelliauhind
2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri Muuseum , kus on mälestuspark ja -märk.
Betti alustas romaanidega ja läks hiljem värssidele üle. Heiti Talviku pruunis nahkköites kladest – eesti ja väliskirjanduse luulenäidete „antoloogiast“ - said innustust paljud, eeskätt Betti Alver.
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut.
Betti Alver oli väga vaikne iimene aga kui ta rääkis siis sealt tuli pmst kulda.
Alver armastab meie rannikuid. On iga suve viibinud mere ääres. Elanud Kihelkonnal, Udrias, Sillamäel, Ontikas, Narva-Jõesuus. Kasutas neid tähelepanekuid, mida tegi kalurite keskel elades . Käis nendega koos kalal.
Kapten oleander tuli esimest korda välja 1932 loomingu teises osas välja. Hiljem 1988 kui betti alver kirjutas „Üle aegade assamallat“ siis ta muutis oleandrit suuresti.
«Kapten Oleander», millest on töötluses alles jäänud vaid põhisõrestik.
Olgu siin võrdluseks lõik poeemi algusosast.
Öel kui vanasarvik, kohmakas kui hüljes,
hiiglaturi vimman, põsil pussihaavad.
Vasak silm, kun peatub, puurib oherdina,
parem pudelig_a löödi välja Jaavan.
Norskab — kõmisevad laevaküljed,
ärkab — ropul kombel sajatab ja praalib,
vihan sütib — saadab kerre tina,
prassib — paiskab pahupidi pool kvartaali.
Kardet iga laiuskraadi linnan, lähen,
pole kuski pikka püsi Oleandril —
tema seltsimeheks sügistorm Kap Hornil,
koduks kõik maailma saared, veed ja mandrid.
Merel mere õigus,
merel mere kohus.
Ilma kodumaata
kapten Oleandril
jalad pandi kett
briti praamil,
randmed raudu
Jaaval,
juuksed põlesid
Jamaikal,
parem silm sai paugu,
juhtus mõnda muudki
Okinawal.
Ilma eluloota
kapten Oleandril
suus on kümned keeled,
murjanite murded .
Kõikjal võhivõõras,
kõikjal kurikuulus —
kusagil ei püsi
kapten Oleander.
Tema kaaslane
on marumöll Kap Hoornil,
kodu
igas urkas-kolkas,
igas ilmakaares,
igal mandril ,
saarel.
Algvariant ei paku just palju ja on pärast suurt poeemi (või värssluhiromaani)
«Lugu valgest varesest» järsk kunstiline tagasilangus. Kuid
Oleander kui tüüp oli Alverile nii kiusavalt põnev, et seda ei saanud
niisama kõrvale jätta, ja 1988. aasta alguses võttis kirjanik ta uuesti
kasile. Tulemus? Monotoonsete pikkvärsside hulga asemel on nüüd lugeja
ees energilised, täpsed, hoolikalt liigendatud, mitmele tasandile paigutatud
lühivärsid. Romantiline põhitoon on säilinud, aga tasandatud on mõõ-
dutundetut hüperboolsust ja otsustavalt kärbitud räiget sõnaliigsust
Teost on ideeliselt teravdatud, rõhutamaks kapten Oleandri kalestumust,
kodumaatust ia inimlikku väärdumust. Autori hinnang tegelasele on
isegi karmim kui algvariandis — poeemi lõpust on ära jäetud romantiline
kontrast. 1932. aasta Oleander päästis toma enda käsul hukatud poja
kesköösel, kellegi nägemata, poomisnöörist ja heitis ta surnukeha halastavalt
merre. Lõppvariandi Oleander («Ise nagu meri, / mere kale kivi»)
seda ei tee.
Kirjanik peab olema halastamatu ses mõttes, et ta ei säästa midagi (esmajoones mitte iseennast ) ega summuta oma loomisimpulsse traditsiooni, päevanõuete ega mugavuse pärast. Ta on ühtlasi arst ja patsient . Ta haiguslugu ( iseenese sisemiste konfliktide jälgimine ja sõnastamine kirjanduslikus vormis) võib põhjustada õigeid diagnoose ja otsekohest ravi. Teoseid, mis meid üllatavad oma algupärase elulisusega, suudavad anda vaid need, kes ühendavad eneses kõige vastandlikumaid elemente. Pole tingimata vajalik alati jõuda sünteesini. Tähtis on juba see, et avastatakse ja antakse kuju meis tunglevaile aimustele ja võimalustele. Olen tundnud , et inimene ei ole harmooniline tervik…
Mõtlejad inimesed peavad alati olema erksad ja valvel. Kestvat rahulolu ma otse kardan — see oleks surm. (opostitsioonis kaasaja mugavustega)