Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva 30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja. Alo Mattiisen sündis päiksepaistelisel laupäevasel kevadhommikul kell kolmveerand üheksa. Ta oli blond, kõhn, kuid terve poiss, kaalus 3100 grammi ja oli 51 cm pikk. Alo oli elava loomuga laps, laulma hakkas võrdselt rääkimisega. Tal oli väike mänguklaver, millega tagus rütmi ja laulis. Alguses hoidis teda vanaema, hiljem (1a. 2k.) läks lasteaeda. Lasteaias võttis kohanemine aega umbes 2-3 kuud, sest ta ei olnud seltsiv. Oli rohkem omaette. Talle meeldisid väga loomad
.................................................................................................lk 6 Tunnustused.............................................................................................lk 9 Pildid....................................................................................................lk 10 Kasutatud kirjandus...................................................................................lk 11 2 Alo Mattiisen oli eesti helilooja, kellel oli tõeliselt mitmekesine looming. Ta on kirjutanud laule, filmimuusikat, teatrimuusikat, instrumentaalteoseid, suurvorme, telefilme ja telelavastuste muusikat. Mattiisenilt ei puudu ka elu jooksul saadud paar tunnustust. Alo Mattiisenist sai ärkamisaja sümbol vabaduslauliku sümbol ja selle sümboliks ta on jäänudki. Alates 2006.aasta novembrist on võimalik tutvuda Alo Mattiiseni elu ja tegevusega ka Jõgeval Betti Alveri Muuseumis.
Saku Gümnaasium Alo Mattiisen Referaat Koostaja: Cätly Talivere Juhendaja: Anne Saame 2009 Sisukord *Sissejuhatus *Elulugu *Õpingud *Isiklik elu *Loo m eperiood *Loo ming *Laulud *Fil mi muusika *Teatrimuusika *Instrumentaalteosed ja suurvor mid *Telefil mide ja telelavastuste muusika *Tunnustused *Kokkuvõte *Kasutatud kirjandus *Pilt Sissejuhatus Referaadis räägin muusikust, kes on Eesti muusikaajaloole väga palju andnud. Ta oli tuntud ja armastatud muusik ning helilooja, Alo Mattiisen. Ta on kirjutanud palju ilusaid ja eestlastele südamelähedasi laule ning sealhulgas loonud mitmeid suurepäraseid filmi- ning teatrimuusika teoseid. Elulugu Alo Mattiisen sündis 22. aprill 1961 Jõgevl ja suri 30. mai 1996 Tallinnas.Ta oli Eesti helilooja. Alo
Alo Mattiisen Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva 30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja. Teises klassis läks Alo ema suunamisel Jõgeva Lastemuusikakooli, kuid ka ise oli muusikast väga huvitatud. Esimese loo kirjutas muusikakooli kolmandas klassis, see oli viis lasteluuletusele. Vahepeal oli isegi aeg, kus ta pidi muusikakooli spordi pärast pooleli jätma (13-14-aastasena), kuid 2 aastat enne lõpetamist meeldis talle muusikakoolis väga ja isegi viimases klassis ütles õpetaja Anzon, et seda last õpetaks veel ja veel. Alo muusikakogu oli väga suur. Eriti meeldis talle "The Beatles". Ansamblis mängimist alustas Alo keskkoolis Jõgeval. Keskkoolist astus ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialale. Kuigi 1981. aastal oli Alo Tallinna Riikliku Konservatooriumi õpilane, ei takistanud see tal osa võtmast ka kodusest muusikaelust.1983
kool nimi klass Uurimustöö Alo Mattiisen Juhendaja Koht, aasta Sisukord Mattiiseni eluloolised andmed, looming ..............................................................3 Alo Matiiseni õpingud.......................................................................................4 Alo Mattiiseni tegevus muusikas ja selle saavutused...................................................5
Oli A.Rubinsteini laste õp. Õppis Peterburi ülikoolis matemaatikat. Elulõpuni töötab õpetajana Peterburi Saksa Gümnaasiumis. Kogus rahvalaule ja kasutas neid oma loomingus ,,Ketra, Liisu." Tekstid pärit rahvaluulest, kasutab ka kaasaaegseid. Peamised teemad loodus, armastus, lüürika. Ajab taga rahvuslikust. ,,Laula, laula, suukene," ,,Sokukene," ,,Kevade käes," ,,Palve." Karl August Hermann 1851-1909 Võtab J.V.Jannsenilt Postimehe üle, oli juures ka muusika lisaleht. Laulu- ja mänguleht. Kõik, mis puudutab eestlust, ta arutleb selle üle. Hermann ostis endale terve sisustusega trükikoja 1886. Annab välja väga palju muidu rahanappuse tõttu väljaandmata teoseid. Nt: ,,Eesti kannel" ,,Kodumaa laulja" ,,Eesti rahvalaulud". Tal oli liedertafelik stiil sentimentaalne, liiderlik muusika. Andis välja luulekogumikke, näidendeid, lühijutte. Kirjutas ka Eesti muistsetest kangelastest. Nt:jutustus ,,Aulane ja Ülo
rahvapillid. Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite, mõtteviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki. -Varane vokaalmuusika kujutab endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (hüpitused, arstimissõnad vms lihtsad vormid). -Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte
kooriloomingut.1 Biograafia Aastatel 19421944 õppis ta Tallinna konservatooriumis August Topmani klassis orelit ning 19501951 Villem Kapi juhendusel kompositsiooni. Aastail 19511956 tudeeris Moskva Konservatooriumis. 19551960 oli Tallinna Muusikakooli õpetaja, 19561969 ENSV Heliloojate Liidu nõustaja, 19741989 samas esimene asetäitja. Aastast 1969 on ta vabakutseline helilooja. Veljo Tormis on Eesti Heliloojate Liidu liige 1956. aastast. 2007. aasta Eesti muusika päevad algasid ja lõppesid Tormise loominguga. Maestro tippteoste kõrval kõlas tema 1966 kirjutatud ooper "Luigelend" ja Eesti noored elektroonilise muusika viljelejad esitasid Tormise loomingut omas versioonis.2 Helilooming Suurima osatähtsusega tema loomingus on koorimuusika ning selle olulisem osa seondub eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste igivana rahvalauluga. Tuntumad teosed selles valdkonnas on loits "Raua needmine" ning tsüklid "Eesti kalendrilaulud" ja "Unustatud
Karjala saatus. ● Kantaat-ballett „Eesti ballaadid; ● „Raua needmine“– solistidele, koorile ja shamaanitrummile; ● Filmimuusika– Kevade, Suvi, Sügis, Naine kütab sauna; ● MK – Raua needmine, „Kevade“ süit Arvo Pärt (1935): ● Üks enimmängitavamaid heliloojaid maailmas; ● Õpetajaks Heino Eller; ● 1980. aastaö emigreerus Saksamaale; ● Lõi uue kompositsioonitehnika– tintinnabuli; ○ Tintinnabuli muusika – see on sajandite kogemusel põhinev süntees, kus keskajast pärineb astmeline meloodika, renessansist polüfoonia, klassitsismist kolmkõlatunnetus ja 20.sajandist struktuuride matematiseerimine. Omapära on seegi, et neid teoseid võib ette kanda vabalt valitud instrumentide koosseisuga. ● Sügavalt religioosne; ● Rakveres „Poiss jalgrattaga“; ● Laulasmaal Arvo Pärdi keskus;
keerutusi, mis on aegade jooksul väga sirgeks läinud. Lauljatel esineb üks tüüpiline viga 14 real, kus on sõnad ,,Vist üle tuhande ära," et lauldakse tuhande, kuigi tuleks laulda tu-hande. Ja enne kolmandat osa kindlasti laulda ritenuto-s. Laul on kiire ning väga kõrge meloodiaga. See on ka üks minu lemmikutest ning selle laulu energilisus ja kiirus teeb mul tuju rõõmsaks. Laulu algus Veljo Tormis / Hando Runnel Laul põhineb enamasti ühel noodil. Ja vahepeal on osad, mis on võimsamad. Kontrastid peaksid olema nii suured kui võimalik. Pala on suhteliselt aeglane. Eriti see laul mulle ei meeldi, kuna ei saa eriti sõnadest aru ja üldse on see heliteos minuarust segane. 6 Mu isamaa on minu arm Gustav Ernesaks / Lydia Koidula Laul on kirjutatud sõja ajal seoses Lydia Koidula 100. sünniaastapäevaga. Sellest sai
2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor Ingrid Rüütel, PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur Konsultant: Kalervo Hovi, PhD, Turu Ülikooli ajaloo õppetooli professor Autoriõigus: Tiit Lauk, 2008 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008 ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online PDF) ISBN 978-9985-58-594-8 (doktoriväitekiri, online PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF)
I MAAILMAKIRJANDUS ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi v
vestelnud, eranditult head. Alati sõbralik, abivalmis, leebe, härrasmehelik, vaimukas, meeldiv kaaslane ka kõige pöörasemate pidude ajal. "Kaugverile oli omane mingi põlvkondlik solidaarsuse ja autunne, mida olen endast vanemate meest käest õppinud," meenutab Teet Kallas. "Ja kuradi hea sõber oli. Alati, kui mingit abi või kiiret laenu vaja, oli Raim kohal. Mingid jamad olid ju kogu aeg. Vahepeal oli mul miilitsaga või kainestusmajaga pidevalt sekeldusi ja eks seda juhtus Raimilgi. Miilits lausa passis meid KuKu ees, sest meie käest andis ju trahvi võtta." Teet Kallase sõnul oli Kaugver harmooniline inimene. Seda harmooniat iseloomustas samavõrd suur töövõime kui alkoholitaluvus. Mees võis kirjutada 1415 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu
elukorralduse vaid inimese enda viga. Vanapagan satub Kaval-Antsuga kokku jne... Kaval-Ants on talupidaja, Vanapagan tuleb eidega maa peale. Ants on abimees, annab Vanapaganale loomad ja maad ja ütleb, et küll tööga tasud. Vanapagan on lihtne, töökas, usaldav ja elab maainimese elu. Ükskõik, kui palju tööd ei teeks ja ei arendaks, selle oskab Kaval-Ants tema käest välja petta. Vahepeal tekib probleem, kus Vanapagana eit petab teda enda sulasega. Paneb sulase püüni kinni ja paneb püüni põlema. Tallu võetakse naissulane, kellel tekib Vanapaganaga suhe. Vanaeit võtab kätte ja sureb vihast ära. Dokumente on vaja kirikus korda seada, aga kirikuõpetaja ei usu, et tegemist on Vanakurja endaga. Vanapagan elab edasi selle sulasnaisega ja saavad lapsed. Kaval-Ants võtab lapsi tööle enda juurde sulasena. Noor Kavak-Ants võrgutab Vanapagana tütre ja saab lapse.
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
näe vaeva, siis tuleb ka armastus." 12.Valm- Jakob Tamm "Siga tamme all" 1 Kirjanduse funktsioonid · Annab võimaluse lugeda · Annab võimaluse ennast väljendada · Suhtlusfunktsioon · Silmaring avardub · Annab emotsioone · Infoallikas Seotus teiste kunstiliikidega · Arhitektuur Erich Maria Remarque "Triumfikaar", "Jumala ema kirik Pariisis". Tuntud kirjeldaja V. Hugo "Hüljatud" · Muusika Prosper Merimee "Carmen", Lydia Koidula "Mu isa maa on minu arm, Bulgakuv "Meister ja Margarita" · Kujutav kunst- Illustratsioonid, laste raamatud, Edgar Valter ,,Sipsik", ,,Naksitrallid", Kristjan Raud "Kalevipoeg", Jüri Arrak "Suur Tõll · Filmikunstiga - Kirjutatud stenaariumid romaanide järgi, "Kevade", "Uku aru", Elmo Nüganen ,,Nimed Marmortahvlil" · Balleti ja ooperiga - Bulgakov 2 2. Vaba valik
peategelastele vabanemise. Kitzbergi draamaloomingus on õnnestunult liitunud rahva elu tundmine ja sügavamõttelisus. Kirjaniku loodud Tiina, "Kauka jumala" Mogri Märt jt kujud kätkevad endas suuri üldistusi. 6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast Enamasti alustavad kirjanikud oma loominguteed luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja keerukamatele zanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arengust. Kooliajal oli Alveril kaks harrastust: muusika ja kirjandus. Valiku kirjanduse kasuks otsustas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan "Tuulearmuke", mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Teos sai "Looduse" romaanivõitlusel II auhinna ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus "Invaliidid" (1930), on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotsiaalsetele probleemidele. Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
«Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu alustame meie uuesti!» Rohkem polnud tarvis. Poodiumi sügavusest kuuldus keel- ja puhkpillide muusikat; vaip tõsteti üles; neli kirevat ja mingitud isikut tulid välja, ronisid järsust redelist üles ja ülemisele platvormile jõudes rivistusid rahva ees talle sügavalt 24 kummardades. Muusika jäi vait. Algas müsteerium. Pärast seda kui need neli isikut heldelt vastu olid võtnud oma kummarduste tasu käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat meeleldi säästame. Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik
Ta oli ühtaegu laev, kapten ja mäsinatelegraaf, niisiis pidi ta ennast kujutama omaenda tormitekil käske andmas ja neid täitmas. «Stop, sir! Ting-a-ling-ling.» Laev jäi peaaegu seisma ja pöördus aegamisi kõnnitee poole. «Tagasikäik! Ting-a-ling-ling!» Käsivarred tõmbusid sirgeks ja laskusid jäigalt külgi mööda alla. «Tagasi tüürpoordi! Ting-a- 18 ling-ling! Tsuu! Tsuu-uu-tsuu!» Parem käsi tegi vahepeal suuri sõõre, sest see kujutas endast suurt laeva-ratast, «Tagasi pakpoordi! Ting-a-ling-ling! Tsuu-ts-tsuu-tsuu!» Vasak käsi hakkas sõõre tegema. «Stop, tüürpoord! Ting-a-ling-ling! Stop, pakpoord! Edasi jüürpoordi! Stop! Aeglaselt keerata! Ting-a-ling-ling! Tsuu-uu-uu! Raaköis välja! Kähku!_ Noh -- välja köiega, mis te seal teete? Heitke silmus selle kännu otsa! Nüüd silla juurde -- las käia! Masinad seisma, sir! Ting-a-ling-ling!» «St! Sst! St!» (Sügavust mõõtes.)
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
