Referaat Alo Mattiisen (0)

Alo Mattiisen
Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva – 30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja . Teises klassis läks Alo ema suunamisel Jõgeva Lastemuusikakooli, kuid ka ise oli muusikast väga huvitatud. Esimese loo kirjutas muusikakooli kolmandas klassis, see oli viis lasteluuletusele.   Vahepeal oli isegi aeg, kus ta pidi muusikakooli spordi pärast pooleli jätma (13-14-aastasena), kuid 2 aastat enne lõpetamist meeldis talle muusikakoolis väga ja isegi viimases klassis ütles õpetaja Anzon, et seda last õpetaks veel ja veel. Alo muusikakogu oli väga suur. Eriti meeldis talle "The Beatles ". Ansamblis mängimist alustas Alo keskkoolis Jõgeval. Keskkoolist astus ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialale . Kuigi 1981. aastal oli Alo Tallinna Riikliku Konservatooriumi õpilane, ei takistanud see tal osa võtmast ka kodusest muusikaelust.1983. aasta kevadel liitus Alo ansambliga In Spe, kuna Erkki-Sven Tüür lahkus bändist. Esimene esinemine oli 1984. aasta jaanuaris. 1984. aasta oli Alole edukas, sest ettevõtmised tõid tunnustust autorile ja ka vaatajad-kuulajad jäid rahule. Samuti lõpetas ta sel aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika eriala. 1988. aastal lõpetas ta sama kooli kompositsiooni erialal. Mattiisen on töötanud muusikaõpetajana Jõelähtme koolis, muusikatoimetajana Eesti Raadios ja Reklaamitelevisioonis, hiljem tegutses vabakutselise heliloojana. Ta oli heliloojate Liidu liige alates 1988. Alo looming on mitmekesine . Ta on kirjutanud laule, filmi-, koori-, teatrimuusikat, instrumentaalteoseid, vokaalsuurvorme(2 oratooriumi, 2 muusikali , lühiooper, kantaat ), telefilmide ja telelavastuste muusikat. Mattiisen on kirjutanud kõige rohkem laule(86). Kõige tuntumad on „Ei ole üksi ükski maa“(1987), „Emale“ ja viis ärkamisaegset laulu: „Kaunimad laulud“ (1988), „Mingem üles mägedelle“ (1988), „Sind surmani“ (1988), „Isamaa ilu hoieldes “ (1988), „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ (1988). Mattiisen on kirjutanud muusika lavateostele „ Charlotte koob võrku“ ja „Väike merineitsi “. Tuntuim teos "Ajaga silmitsi" (1986. a. suvel Jõgeval) on süit süntesaatorile. "Ajaga silmitsi" osadeks on Argipäev, Psühhokraatia Attaca, Võib olla. Alo on saanud 1988. ja 1989. aastal Eesti NSV muusika-aastapreemia, 1996.a Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Alates novembrist 2006 on Mattiiseni elu ja tegevusega võimalik tutvuda ka Jõgeval Betti Alveri Muuseumis . Alo Mattiisen on maetud Tallinna Metsakalmistule. Alates 1997. aastast korraldatakse Jõgeval Alo Mattiseni nimelisi muusikapäevi, mille raames toimub ka koolinoorte ansamblite vaheline konkurss .