Ökoloogia ja keskkonnakaitse arvestuse konspekt (0)

Ökoloogia ja keskkonnakaitse Süsinikuringe
Süsinikuringe   väljendab   süsiniku   ja   selle   ühendite   liikumist   ja   muundumist   Maa   kõigis
sfäärides: bio-, pedo-, lito-, hüdro- ja atmosfääris. Tegemist on kõige olulisema ringlusega,
kuna   see   teeb   võimalikuks   biosfääri   olemasolu.   Suurim   süsinikuvaru   on   talletanud
maakoorde   (80%),   kuid   maapinnale   lähematest   kihtidest   on   suurim   varamu   ookeanivesi.
Okeanivees   toimub   peamine   imendumine   maapinda,   lendumine   atmosfääri   ning   ühendite
sidumine. Atmosfäärist kasutatakse süsiniku taimede fotosünteesiks, kust see eraldub taimede
või   mulla   hingamise   tagajärjel.   Süsinikku   vabaneb   ka   erinevate   põlemisprotsesside   ning
vulkaanipursete tagajärjel. Jõgede abil kandub orgaaniline süsinik veekogudesse ja ookeani.
Süsihappegaas on põhiline süsiniku transportija atmosfööri ja maismaa ning ookeani vahel.
Inimeste   puhul   mõjutab   peamiselt   süsinikusisaldust   fossiilsete   kütuste   põletamine.
Süsinikuringe   tähtsamad   etapid:  (1)   rohelised   taimed   muudavad   süsiniku   sünteesil
sahhariidideks   ja   edasi   proteiidideks,   mis   on   toiduks   loomadele   ning   energiaallikaks
mikroobidele;   (2)   kõik   organismid   eritavad   hingamisel   süsihappegaasi;   (3)   surnud
organismist vabaneb lagundajate ja mullahingamise toimel süsihappegaas uuesti ringesse; (4)
süsinik   vabaneb   huumuse   tulemusena;   (5)   süsihappegaasi   tuleb   inimtegevuse   tulemusena
näiteks   turba,   põlevkivi,   maagaasi   ja   nafta   põletamisel;   (6)   vabaneb   ka   vulkaanipursete
tagajärjel;   (6)   vees   settib   süsihappegaas   karbonaatidena;   (8)   kivimite   murenemisel,
mullatekkes ja produkstiooniprotsessis läheb süsinik uuesti ringesse. Lämmastikuringe
Lämmastikuringe on lämmastiku ja tema ühendite tsükliline liikumine eluta ja eluslooduse
elementide vahel ökosüsteemis. Peamiselt leidub lämmastikku atmosfääris (78%) ning sealt
saab ka tema ringe alguse. Esmalt imendub lämmastik maapinda ning bakterid seovad teda
liblikõieliste juuremügaratele. Seejärel kandub lämmastik edasi mullabakteritele mis eritavad
neid   enamasti   mulda.   Peale   seda   toimub   ammonifikatsioon   ja   nitrifikatsioon   ning   sealt
kandub   edasi   osa   taimedele,   lagundajatele   ning   osa   denitrifitseerijate   bakteritele.   Nende
kaudu   eraldub   lämmastik   taaskord   atmosfääri   tagasi   ning   ringe   hakkab   uuesti   pihta.
Elusorganismidele on lämmastik valkude koostisosana sama hädavajalik element kui süsinik.
Inimkond on kahekordistanud bioloogiliselt aktiivsete lämmastikuvormide tekkimist aastas.
Seda põllumajandusliku tootmise ja fossiilkütuste põletamise tagajärjel.  Lämmastikuringe
tähtsamad   etapid:  (1)   õhus   olev   vaba   lämmastik   on   kättesaadav   ainult   tänu   vähestele
bakteritele, kes redutseerivad lämmastiku ammooniumiks ja sisestavad selle orgaanilistesse
ühenditesse; (2) taoimed  ja suur osa mikroobe toituvad mineraalsete  lämmastikuühendite
lämmastikust;   (3)   loomad   vajavad   orgaaniliste   ühendite   ja   valkude   lämmastikku;   (4)
prgaanilise aine lagunedes vabanevat ammoniaaki võivad jälle kasutada taimed ja mikroobid;
(5) suurem osa vabanevast ammoniaagist allub nitrifikatsioonile; (6) nitraadid on taimedele
kasutatavad lämmastikuallikad, nende toel toimub denitrifikatsioon. Fosforiringe
Fosfor on tähtis elusainet moodustav element ja tema aineringe on üks olulisemaid kogu
biosfääris. Fosfori ringlus käib tavaliselt läbi vee, mulla ja setete. Fosforiühendid vabanevad
kivimite   ja   setete   kulumise   tagajärjel.   Suur   osa   fosforiühenditest   esineb   tahkel   kujul
maakoores ja ookeani setetes. See on vees rahkesti lahustuv, mille tulemusena kahandab see
hüdro- ja litosfääri vaheliste voogude intensiivsust. Atmosfääri osalus fosforiringes on väike.
Peamine   fosforit   sisaldav   mineraal   looduses   on   apatiit.   Kivimite   murenemisel   ja
mikroorganismide vahendusel seotakse fosfor mulla koostisesse. Seepärast limiteerib fosfor
taimede kasvu. Fosforil on oluline roll veeökosüsteemides ja ookeani pinnakihis. Taimed


omastavad   fosforit   mullast.   Inimtegevuse   mõju   avaldub   eeskätt   eutrofeerumises,   mida
põhjustab reovee ja väetisega siseveekogudesse ja ookeani kantud fosfor. Järjestused:  (1) pH alusel: raba, palumets, madalsoo, laanemets, loopealne, võrtsjärv; (2)
mullaviljakuse alusel: loopealne, laanemets, madalsoo, palumets, raba; (3) veerežiimi alusel:
loopealne palumets, laanemets, madalsoo, raba, võrtsjärv; (4) valgustingimuste alusel: raba,
loopealne,   madalsoo,   palumets,   laanemets;   (5)   liigirikkuse   alusel:   loopealne,   laanemets,
madalsoo,   palumets,   raba.   (6)   pH   alusel:   kultuurrohumaa,   teravili   viljavahelduses,
teraviljarohke   külvikord,   Kadrioru   park,   rannaniit;   (7)   mullaviljakuse   alusel:   teravili
viljavahelduses,   teraviljarohke   külvikord,   kultuurrohumaa,   Kadrioru   park,   rannaniit;   (8)
veerežiimi   alusel:   rannaniit,   Kadrioru   park,   kultuurrohumaa,   teravili   viljavahelduses,
teraviljarohke   külvikord;   (9)   valgustingimuste   alusel:   kultuurrohumaa,   teravili
viljavahelduses, teraviljarohke külvikord, rannaniit, Kadrioru park; (10) liigirikkuse alusel:
rannaniit, Kadrioru park, teravili viljavahelduses, kultuurrohumaa, teraviljarohke külvikord. Igaüheõigus - õigus viibida looduses ja ka loodusande korjata. Seadus on aga igaüheõigust
piiranud. Nii kehtivad teatud kitsendused võõral eramaal viibimise suhtes, aga lisaks on riik
kehtestanud   liikumispiiranguid   ka   paikades,   kus   inimese   külastamine   võib   ohustada
väärtuslikku looduskeskkonda või muul moel meie kõigi huvidele kahjulik olla.
Demograafiline plahvatus ehk rahvastikuplahvatus – Rahvaarvu kiire kasv demograafilise
ülemineku tagajärjel või lühikese perioodi jooksul.
Linnastumine ehk urbanisatsioon  - Linnastumine ehk urbanisatsioon on linnade pidev ja
pidurdamatu kasv ja selle kaasnähtused (keskkonna saastamine, põllumaa kaotsiminek).
Produtsent (tootja)  – rohelised taimed, mis fotosünteesi käigus toodavad anorgaanilisest
süsinikdioksiidist ja veest päikeseenergia kaasabil orgaanilist ainet (suhkur).
Konsument (tarbija)  – organismid, kes otse või kaudselt toituvad muudest elusatest või
surnud taimedest või loomadest (loomad).
Redutsent   (lagundaja)  –   surnud   organismide   koostisained,   kus   orgaanilisi   ühendeid
lagundavad heterotroofsed organismid (bakterid, seened).
Detridofaag – surnud taimsetest ja loomsetest jäänustest toituvad organismid (vihmaussid).
Autökoloogia – uurib üksikorganismide ja keskkonna vahelisi seoseid.
Demökoloogia – uurib populatsioonide ja keskkonna vahelisi seoseid.
Sünökoloogia – uurib koosluste ja keskkonna vahelisi seoseid.
Antroppökoloogia – uurib inimese mõju looduslikele ja kultuurökosüsteemidele.
Rekreatsiooniökoloogia – puhkealade ökoloogia.
Biotsönoos - elukooslus, ühesuguste keskonnatingimustega alal elavate organismide kogum.
Karnivoor – liha söövad loomad ehk lihasööjad.
Herbivoor – rohttaimedest toitujad ehk taimetoidulised.
Omnivoor – organismid, kes söövad kõike ehk kõigetoidulised.
Dominant  - mingis koosluse organismirühmas ülekaalus olev ja selle aineringes tähtsaim
liik.
Biogeotsönoos  - looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus ja selle elupaiga eluta
keskkond.
Ökotoksikoloogia - uurib looduslike ja sünteetiliste pollulantide mõju ökosüsteemi osadele.
Biogeogeofraafia - tihedalt seotud ka maastike uurimisega, kuna biogeotsönoosid on üks osa
maastikust.
Biogeotsönoloogia  –   teadusharu,   mis   käsitleb   elukoosluste   ja   elupaiga   komponentide
vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos
ja aineringeis toimuvaid muutusi.
Tehnokraatia – tehnika ja tehnikateadlaste võim.


Bioloogine tort – E.P. Odum on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina ja see põhineb
bioloogliste teaduste jaotusel, mis jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks.
Ontogenees – üksiku organismi areng organismi tekkimisest kuni küpsuseni või surmani.
Ökoton – kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema
elemente ja on keskkonnalt komplekssem või liigirikkam.
Ökotoop – taimekoosluse kasvukoht ja abiootiliste keskkonnategurite kompleks.
Endeem – liik või muu takson, mille levik piirdub mingi väiese maa-alaga.
Reklit – liik või muu takson, mis on säilinud varasema levilaga võrreldes väiksemal alal.
Optimum  –   organismi   elutegevuseks   soodsaimate   keskkonnaparameetri   väärtusteka
piirkond.
Konsortsium – kogum organisme, keda toit või elupaik seostab mingi kindla taimega.
Autotroof – süsinikdioksiidist ja veest orgaanilise aine tootjad taimed.
Heterotroof – valmis orgaanilise aine tarbijad.
Ökoloogiline püramiid - ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis astmikpüramiidina.
Biomass – mingi organismiliigi, liikide rühma või isendite elusaine hulk väljendatuna toor-
või kuivmassiühikuis isendite elupaiga pinna- või maaühiku kohta.
Fütomass – kõikide taimsete organismide kogumass.
Zoomass – kõikide loomade buimass.
Mortmass – surnud orgaanilise aine mass.
Bioakumulatsioon - nähtus, kus organismi kogunevad toksilised ained suurema kiirusega kui
need ainevahetuse käigus organismist eritatakse.
Sünergism - summaarse efekti suurenemine mitme mõjuri koostoimel.
Eurütoop – elupaika vähevaliv eurübiont või ka kosmopoliit.
Kosmopoliit – väga laialdase levikuga liik.
Parasitism  –   eri   liiki   organismide   toitumissuhe,   mille   puhul   üks   organism   toitub   teise
organismi   kehavedelikest,   kudedest   või   seedinud   toidust.   Ektoparasiit   toitub   või   elab
peremehe kehal. Endoparasiit elutsev peremehe keha sees.
Stenotoopne – elupaigatruu, kindlatüübilist elupaika valiv organism.
Atsidofiil – happelembelised taimed.
Kaltsifiil – lubjalembelised taimed.
Oligotroofne – vähetoiteline või toitainevaene veekogu või soo.
Eutrofikatsioon – eutrofeerumine, veekogu kiire rikastumine toitainetega.
Mesotroofne – kesktoiteline, taimed omastavad toitaineid mõõdukal hulgal.
Eutroofne – toitainerikas veekogu.
Suktsessioon  –   ökosüsteemide   muutumine   sadade   kuni   tuhandete   aastate   jooksul.
Autogeense suktsessiooni puhul põhjustavad muutusi ökosüsteemi sisetegurid. Allogeense
puhul põhjustavad muutusi välitegurid. Primaarseks suktsessiooniks nimetatakse kasvukoha
hõivamist. Sekundaarne suktsessioon on mingil põhjusel osald hävinud elustikuga kasvukoht.
Homöostaas  –   bioloogiliste   süsteemide   omadus   säilitada   neis   toimuvate   protsesside
tasakaalu ning vältida süsteemi põhiomaduste liigset hälbimist.
Fluktuatsiooni - populatsiooni arvukuse muutused mõne kuni kümne aasta jooksul.
Allelopaatia – eri liikide taimede vastastikune mõjutamine keemiliste ühenditega.
Kommensalism – kahe organismi suhe, mis on kasulik ühele osalisele kuid kasutu teisele.
Protokooperatsioon – kahe organismi ajutine koostegevus, mis annab mõlemale eelise.
Degradatsioon – viljaka mulla kahjustamine või hävimine inimtegevuse tagajärjel.
Permakultuur  - inimasustuse ja põllumajanduse kavandamise viis, mis jäljendab looduses
leiduvaid mustreid. See põhineb pigem asjade omavahelisel suhestumisel ja ökoloogial, kui
rangetel bioloogilistel kaalutlustel, mis on tänapäeva põllumajanduse aluseks.
Koaktsiad – organismide vastastikused suhted.
Kooslus  - mingi piirkonna kõigi  elusolentie  populatsioonidest koosnev kogum. Koosluse
struktuur avaldub: koosseisuna (eluvormiline ja liigiline), paigutusena (jaotumus), talitusliku


toitumiselementide   vahetumisega   (toiduahel,   toiduvõrk)   ja   ajalise   struktuurina   (öö,   päev,
aasta). Koosluseid on palju näiteks taime-, looma- ja seenekooslus.