Teise nimega vallakogukond. Kogukonna ülesanded: vaeste hoolekanne, vaestemajade ehitamine. Vallakohtud talupoegade enda kohtud. 2. Talurahva koosseis. Jagunes mõisa- ja külarahvaks. Külarahvas oma korda, pererahvas, sulasrahvas ja vabadikud ehk popsid või saunikud. 3. Talurahva koormised. Ringkäendus teised maksid kinni su võlad, kui sa ise ei saanud. Mõisakoormisest oli peamiseks teotöö (jagunes nädalateoks ja hooajatöödeajal nõutavaks abiteoks) Talurahva õlul lasunud riiklikest kohustustest olid olulisemad pearaha ja nekrutite andmine. Nekrutiandmise kohustus ehk nn. ,,verekümnis" tsaaririigli oli sõjalistest koormistest rängim. Kogukondlikud koormised: teede korrashoid, magasiniaida ja kooli ehitamine jm. Kirikumaksud, mis tagasid kogu kirikuorganisatsiooni ülalpidamise. 4. Talurahvakäärimine Lõuna-Eestis. 1840. aastal tabas maad viljaikaldus, millele järgnes terav näljahäda.
Eesti aastail 1850-70 1802.-04. a. seadused andsid talupoegadele õiguse olla oma koduse vara omanikud. 1816. ja 1819. a. seadustega kuulutati talupojad vabadeks inimesteks, kuid kogu maa tunnistati mõisnike omandiks. Talu kasutamise eest tuli teha mõisale teotööd. Teotöö jagunes korrateoks ja abiteoks. Korrategu tähendas teomehele kohustust koos hobusega teha aasta läbi mõisas rakmepäevi. Olenevalt talu suurusest oli ette nähtud nädalas kindel arv teopäevi. Mõisategu tehti kubjaste järelvalve ja sundimise all. Kubjas käis kepiga järel, kontrollis töö headust ja kiirustas mahajäänuid. Teorent ei vastanud Euroopas üha enam leviva turumajanduse nõuetele. Kepihirmu all töötavad teomehed ei tahtnud teha mõisatööd,
mõisakoormisi, karistasid üleastunuid, valvasid avaliku korra järele vallas, haldasid vallalaekaid ning magasiaitu. Vallakohtud nimetati ümber kogukonnakohtuteks. Talupoegi sidus ühtseks kogukonnaks ühine vastutus magasivilja varumisel ning vaestehoolekanne. Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja koos abimeestega ja Liivimaal kaks vöörmündrit. 1889.a kohtureform Talurahvakoormised: · Mõisakoormised-teotöö(jag. nädalateoks ja abiteoks), naturaalandamid ja rahamaksud · Riiklikud koormised-pearaha ja nekrutiandmine · Sõjalised koormised-nekrutiandmise kohustus, sõjaaegadel teenistus maakaitseväes ning vägede majutamise, moonastamise ja küütimisega seotud kohustused · Kogukondlikud koormised-teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine Talurahvakoormiste hulka kuulusid ka kirikumaksud. 1863.a võeti vastu kõigi kolme Balti kubermangu jaoks ühine passikorralduse seadus
aastal õnnistati see lipp pidulikult Otepää kiriku saalis. Omavalitsuse kujunemine: * Kujunes välja 19. Sajandi alguses tänu seadustele. * Teise nimega vallakogukond. * Kogukonna ülesanded: vaeste hoolekanne, vaestemajade ehitamine. * Vallakohtud talupoegade enda kohtud. Talurahva koormised. * Ringkäendus teised maksid kinni su võlad, kui sa ise ei saanud. * Mõisakoormisest oli peamiseks teotöö (jagunes nädalateoks ja hooajatöödeajal nõutavaks abiteoks) * Talurahva õlul lasunud riiklikest kohustustest olid olulisemad pearaha ja nekrutite andmine. * Nekrutiandmise kohustus ehk nn. ,,verekümnis" tsaaririigli oli sõjalistest koormistest rängim * Kogukondlikud koormised: teede korrashoid, magasiniaida ja kooli ehitamine jm. * Kirikumaksud, mis tagasid kogu kirikuorganisatsiooni ülalpidamise. Parrot taasavatud TÜ esimene rektor Cimze lõi õpetajate seminari O.W. Masing keeleteadlane, Õ-tähe Looja F.R
24.Johann Köler - rahvusliku maalikunsti rajaja, üks aleksandri kooli liikumise rajajaid Mõisted 1. Adrakohtunik, sillakohtunik - ajalooline maapolitseikohtunik Eestimaal 2. Reduktsioon mõisad võeti riigi omandusse tagasi 3. Teorent teotöö, mis jagunes korraliseks nädalateoks ning hooajatööde ajal ka abiteoks. Sellele lisandusid ka rahamaksud, nt vakuraha. 4. Loonusrent - ehk naturaalrent on talupoegade või teiste maakasutajate tasu feodaalühiskonnas kasutatava maa eest maaomanikule. Sisuliselt tähendas loonusrent kohustust anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist, mis põhiliselt tasuti teraviljaga. 5. Aadlimatriklid - Euroopa riikides erilise korra järgi peetav aadlinimistu, millesse kandmine oli aadliperekonnale vajalik, et saada kohaliku aadli
omavalitsus,sinna koondusid kõik talupoegadesse puutuvad õiguslikud,politseilised ning administratiivsed funktsioonid,nad lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi,nõudsid sisse võlguolevaid mõisakoormisi,karistasid üleastunuid, valvasid avaliku korra järele. Mõisakoormis-oli peamiselt teotöö,mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks, teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades,kui mõisa põllule tuli minna koos veoloomade ja inventariga,ning jalapäevades. Riiklikud koormised- pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha-70 kopikat igalt meeshingelt,tavaliselt maksis mõisnik pearaha talupoegade eest ära. Kogukondlikud koormised- teede korrastamine,magasiaida ja kooli ehitamine ,kirikumaksud
endale maad. Kolmanda sisserändajate grupi moodustasid lätlased, kes asusid arvukalt elama Valga ümbrusse. Koos Rootsi aja tulekuga kasvasid talurahva kohustused, see tõi kaasa teoorjuse. Teoorjus ehk teorent oli feodaalne maarent, kus talumees ehk teomees pidi osa nädalast enda isiklikke töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd tegema ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.-18. sajandil oli 6 teopäeva. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus iga mõisniku enda suva järgi. Seni oli Rootsi aeg Eestis elavale talurahvale ainult halba toonud. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Eriti kurvaks tegi talurahva olukorra see, et nad pidid käia palju mõisa põllul tööd tegemas ja enda põlluharimiseks ei jäänud üldse aega
Talurahva koosseis. Talurahvaseisus jagunes mõisa-ja külarahvaks. Keskne koht oli pererahval. Peremees ja perenaine töötasid talupõldudel, lapsed mõisapõldudel, tehes teotööd. Talude äärealadel elasid vabadikud või saunikud. Mõisarahva hulka kuulusid majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Talurahva koormised. Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest ringkäenduse alusel. Mõisakoormistest oli peamiseks teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha oli algselt 70 kopikat igalt meeshingelt, hiljem suurenes. Nekrutivõtmine oli sõjalistest koormistest rängim. Kogukondlikud koormised olid näiteks teede korrashoid, magasiniaida ja kooli ehitamine. Talurahvas pidi maksma ka kirikumakse. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis. Üha rohkem tekkis vabadikuperesid, kes leppisid saunikukohaga ääremaadel. 1840 tabas maad viljaikaldus, järgnes näljahäda
töötasid talupõldudel ja nendelapsed koos sulastrahvaga mõisapõldudel. Talude äärealadel elasid väikest maalappi ja eluaset omavad vabadikud e popsid e saunikud. Mõisarahva e mõisateenijate hulka kuulusid mõisas elavad ja ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisarahvas oli majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. TALURAHVA KOORMISED Mõisakoormistest oli peamine teotöö, mis jagunes nädalateoks ja hoojatööde ajal abiteoks. Talurahva õlul lasunud riiklikest kohustustest olid olilisemad pearahamaks(70kopikat igalt meeshingelt) ja nekrutiandmine(meestepüüdmine, millest olid priid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed. Liivimaal võisid al 1819 kindla rahasumma eest eluks ajaks väeteenistusest vabaks osta). Igal aastal vajasid täitmist mitmesugused kogukondlikud koormised: teede korrashoid, magasiaida ja kooli ehitamine. Talurahva koormiste hulka kuulusid ka kirikumaksud, mis tagasid kgu
sarnased põhimõtted fikseeriti ka 56. aasta Eestimaa ja 65. aasta Saaremaa talurahvaseaduses. Vallakogukonna funktsioonid. Vallakohus 1) lahendas talupoegade omavahelisi tüliküsimusi, 2) nõudsid sisse võlguolevaid mõisakoormisi, 3) karistasid üleastunuid (kuni 30 hoopi), 4) valvasid avaliku korra järele vallas ning 5) haldasid vallalaekaid ning magasiaitu Mõisakoormised- 1) teotöö(teorent), mis omakorda jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna koos veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisaks veel mitmesugused 2) naturaalandamid ja 3) rahamaksud (nt vakuraha) mõisa heaks. Riiklikud koormised pearaha ning nekrutiandmine Kogukondlikud koormised teede korrastamine, magasiaida ja kooli ehitamine jms tööd vallas. Teetegemine neist olulisim. 1863. aasta passiseadus.- kuna talupoegada piiratud liikumisvabadus hakkas üha selgemalt
Veel seadusi: 1863 passiseadus, mis lubas talupojal linna asuda ja liikuda vabalt kogu Vene riigi piires 1865 keelati mõisnike kodukariõigus 1866 vallaseadus, millega vallavalitsus ja vallakohus vabanesid lõplikult mõisniku kontrolli alt 1868 kaotati teoorjus, täielikult raharendile üleminek Talupoja kohustused olid: I Mõisale: 1. teotöö, mis jagunes korrateoks (korraline nädalategu) ja abiteoks (hooajatööd ajal) 2. naturaalandam vili, käsitöö jne 3. rahamaksud alates 1849, kui mindi üle raharendile II Riikliku kohustused: 1. pearahamaks 2. nekrutiandmise kohustus (vabastatud olid taluperemehed, kooliõpetajad, kogukonna ametimehed) 3. sõjaajal teenistus maakaitseväes (1806-1807, 1812, 1854-1855) 4. vägede majutamise ja küüdikohustus III kogukondlikud kohustused: 1. teede korrashoid 2. koolimaja ehitus ja remont 3
rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse dikteerida omi nõudmisi. Talupojal tuli see leping vastu võtta juhul, kui ta soovis oma tallu edasi jääda, teisel juhul võis mõisnik lepingu sõlmida mõne teise talupojaga. Kuigi talupoeg oli nimeliselt vaba, piirati tema liikumisvabadust pikka aega, näiteks ei tohtinud ta omavoliliselt linna kolida. Talurahva koormised Mõisakoormistest oli peamine koormis teotöö, mis jagunes korraliseks nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati jalapäevades ning rakmepäevades, mil tuli minna mõisa põllule koos veeloomade ja inventaridega 3-6 päevaks nädalas. 19. sajandi keskpaigas mindi järk-järgult üle teorendilt ja loonusrendilt raharendile. Riiklikest kohustustest olid olulisimad pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha oli aja jooksul tõusnud viiekordseks. Vaesematel talupoegadel oli nendega raskusi ning nende eest maksis mõisnik, kes selle eest talupojalt nõudis täiendavat renti või
nõudmisi talupoegadele dikteerida. Kui talupoeg tahtis oma tallu jääda, pidi ta lepingu vastu võtma, muidu oleks mõisnik lepingu mõne teise talupojaga teinud. - Kuigi talup. oli nimeliselt vaba, piirati tema liikumisvabadust pikka aega, n linna ei tohtinud omavoliliselt kolida. Talurahva koormised: - Mõisakoormistest oli peamine teotöö, mis jagunes korraliseks nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. - Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, mil tuli mõisa põllule minna koos veoloomade ja inventaridega 3-6 päevaks nädalas, ning jalapäevades. - Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. 19. saj keskpaigast mingi järk-järgult üle teotöölt raharendile. - Riiklikest kohustustest olulisimad pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha oli aja jooksul tõusnud viiekordseks. Vaesematel tp sellega raskusi, mõisnik maksis ära ning nõudis tp-lt
kinnitajaks. Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade seast Eestimaal talitaja koos abimeestega ja Liivimaal kaks vöörmündrit. Need kinnitas ametisse mõisnik õigusega nad ka tagandada. Mõisnik säilitas ka politseivõimu. Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus vallareformiga 1866. Kogukond vastutas talurahval lasunud koormiste eest. Mõisakoormistest oli peamine teotöö, mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde abiteoks. Täitmist arvestati rakmepäevades. Teotööle lisandusid naturaalandamid ja rahamaksud. 19.saj keskpaiku järkjärguline üleminek teorendilt raharendile. 1868 kaotati teoorjus. Riiklikud koormised: pearahamaks ja nekrutiandmine. Pearahamaks: kehtestati 1783. määraga 70 kopikat igal meeshingelt, muutus ajaga viiekordseks. Tavaliselt maksis mõisnik talupoja eest ära, kuid nõudis vastu teotööd. Riigitalupojad maksid ise.
16ja 19a seadusega mood omavalitsus sõltus paljuski mõisnikust-kogukonna üldkoosoleku kokkukutsuja, otsuste kinnitaja. Vallakogukonna juhiks Eestimaal talitaja abimeestega, Liivimaal 2vöörmündrit. Need ametimehed kinnitas ametisse mõisnik õigusega neid ka tagandada. Kogukonna üle neil ka politsevõim. Aadli kontrolli alt vabanes omavalitsus 1866a.vallareformiga. talurahva koormised-mõisakoormistest tähtsamaks teotöö, jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Täitmist arvestati rakmepäevades ning jalapäevades.lisandus veel naturaalandamid ja rahamaksud mõisale.19saj algul algas üleminek teorendilt raharendile. 1868 kaotati teoorjus ametlikult. Talurahval riiklikud koormised, olulisemad pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha kehtestati E 1783a, aja jooksul suurenes summa rohkem kui viiekordseks, mõisnik maksis pearaha tavaliselt talupoja eest, nõudis täiendavat teotööd vm andameid tasuks. Kroonu- e riigitalupojad tasusid pearaha ise
Üldine isikumaks. Maksuelanikkonna arvelevõtmiseks tehti hingeloendusi. Vakuraamat Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise eest tasuda mõisale koormisi, mille üle peeti arvet vakuraamatutes. Teorent - feodaalne maarent, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.18. sajandil oli 6 teopäeva. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks: 1) korraline tegu, mis sisaldas: - rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi - jalategu - teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised. 2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks:
2. 1856 Eestimaa kubermangus 3. Seadused avasid võimaluse talukohad päriseks osta 4. Teoorjus lõpetati järk-järgult aastaks 1868 ja asendati raharendiga 5. Talude maad aeti ktunti ja alustati nende müüki, määrati kindlaks päriseksostmise kord 6. Mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised (moonakad) 7. Talupoeg sai arendada iseseisvat majandustegevust Talupoja kohustused: mõisa, riigi, kiriku, kogukonna ees 1. Mõis teotöö, mis jagunes korrateoks ja abiteoks. Naturaalandam-käsitöö, vili jne. Rahamaksud alatest 1849, kui mingi üle raharendile 2. Riik pearahamaks. Nekrutiandmise kohustus (vabastatud taluperemehed, õpetajad, kogukonna ametimehed 3. Kirik kirikumaksud 4. Kogukond Teede korrashoid. Koolimaja ehitus ja remont. Magasiaida ehitamine 1863. aasta passikorraludseseadus ja 1866. aasta vallareform 1. Passiseadus lubas talupojal linna asuda ja liikuda vabalt kogu Vene riigi piires 2
3. talude maad aeti krunti ja alustati nende müüki, määrati kindlaks päriseksostmise kord 4. mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised (mõisamoonakad) 5. talupoeg sai õiguse arendada iseseisvat majandustegevust (oluliseks said ettevõtlikkus, algatusvõima ja oskus rahaga ümber käia) 4) Talupoja kohustused: mõisale, riigile, kirikule, kogukonnale I Mõisale: 1. teotöö, mis jagunes korrateoks (korraline nädalategu) ja abiteoks (hooajatööd ajal) 2. naturaalandam – vili, käsitöö jne 3. maksud – rahamaksud, alates 1849, kui mindi üle raharendile II Riigile: 1. pearahamaks 2. nekrutiandmise kohustus (vabastatud olid taluperemehed, kooliõpetajad, kogukonna ametimehed) 3. sõjaajal teenistus maakaitseväes (1806-1807, 1812, 1854-1855) 4. vägede majutamise ja küüdikohustus III kogukonnale: 1. teede korrashoid 2. koolimaja ehitus ja remont 3. magasiaida ehitamine jne
mõisakoormisi täitva talu majandamine. Sulasrahvas (30%) tegid mõisapõldudel teotööd Vabadikud e. popsid (20%) elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas: (10%) Mõisateenijad ja Mõisasundijad (kilter, kubjas) Mõisakoormised: Peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. Riiklikud koormised: Olulisemad olid pearaha ja nekruti andmine. 31. Talurahvaseadused 19.sajandi keskel 1849.a Liivimaa: 1849 a. Avatud uus Liivimaa talurahvaseadus korraldas täielikult ümber kogu senise mõisa ja talumajanduse. Taluinimesed vabanesid tööst mõisapõllul
isikute üle. Kuigi samas tunnistati talupoeg maa mõistniku ainuomandiks. Maad tuli mõisnikult rentida. Senised normeeritud koormised aasendati ,,vabade" rendilepingutega." Talupoeg oli saanud nimeliselt küll vabaduse, kuidas kasutamisvõimalused olid napid. Pärisorjuse kaotamisega kaasnes perekonnanimede(priinimi) panek. Mõisakoormised teotöö ehk teorent, mis jagunes korraliseks nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Tiiklikeks kohustusteks olid pearaha igalt meeshingelt ning nekrutiandmise kohustus ehk ,,verekümnis." Lisaks veel kogukondlikud koormised ja kirikumaksud. Usuvahetusliikumine. 1845. aastal L-Eestis vallandas usk keisrisse massilise astumise vene õigeusku, usuti, et siis antakse neile maad, vabastatakse nad teoorjusest jms. Kuigi ametlikes teadaannetes kinnitati, et mingisuguseid hüvesid ei saada. 1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus määras kindlaks talude päriseksostmise korra ja
mõisapõldudel teotööd.-> Vabadikud ehk popsid- elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas - nende hulka kuulusid mõisas elavad ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, mitmesugused ametimehed ja käsitöölised. Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja varanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. Mõisakoormised - peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. Riiklikud koormised - Olulisemad olid pearaha ja nekruti andmine. Pearaha kehtestati eestis 1783. aastal algse maksumääraga 70 kopikat ilgalt hingelt. Aja jooksul see kasvas ja talupojad ei suutnud seda enam ise maksta. Nekrutiandmine kehtestati Eestis 1796. a
väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. *mõisarahvas- nende hulka kuulusid mõisas elavad ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, mitmesugused ametimehed ja käsitöölised. Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja varanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. *mõisakoormised- peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. *riiklikud koormised- Olulisemad olid pearaha ja nekruti andmine. Pearaha kehtestati eestis 1783. aastal algse maksumääraga 70 kopikat ilgalt hingelt. Aja jooksul see kasvas ja talupojad ei suutnud seda enam ise maksta. Nekrutiandmise kohustus ehk nn. ,,verekümnis".
8. Foseeritud tegevus rahva arendamise nimel 9. Tartu ülikooli avamine. 1. Ennem sõda oli eestlasi ligikaudu 250 000-280 000, kellest suurem osa olid talupojad. 1620-aastal oli ca. 100 000 inimest. 2. Reduktsioon-talude tagasivõtmine riigile. 1680 aastal riigipäeval viis kuningas Karl XI läbi otususe nn. suure reduktsooni kohta Rootsi riigis. 3. Ligikaudu 1000. 4. Mõisamajanduse arenguga kujunes talupoegade tähtsaimaks kohustuseks teotöö, jagunes nõutavaks korraliseks teotööks ja abiteoks. Korraline teotöö jagunes: rakmeteoks ja jalateoks. Abiteo all mõeldi teotööd mõisale kiireloomuliste hooajatööde tegemiseks. Raskeimaks talviseks kohustuseks olid talupoegadele mõisavoorid. Lisaks sellele, et kogu vili mõisapõllul kasvatati talupoegade tööga, pidid talupojad andma loodusandamina mõisale osa talu ja põldudelt saadud saagist. . Rootsi võimu perioodil toimus talupoegade uus ja sedapuhku lõplik pärisorjastamine. Vastu tulles mõisnike soovidele, kehtestati 1632
Lapsed töötasid koos sularahvaga mõisapõldudel tehes teotööd. Suuremate talude äärealadel elasid vabatikud e popsid e saunikud keda kasutati kibedemate hooajatööde jaoks. Mõisarahvas e mõisateenijad olid mõisas elavad ja sealse ülevalpidamisega teenijad- esiletõusvaim kiht. Talurahva koormised Teotöö (teorent) mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna koos veoloomade ja invetariga, ning jalapäevades. Lisaks oli veel naturaalandamid ja rahamaksud (nt vakuraha) mõisa heaks. 19saj algas teorendilt üleminek raharendile. Pearaha oli riiklik kohustus mis kehtestati 1783a ja algse maksumäära 70kopikaga igalt meeshingelt kavades ajajooksul 5kordseks. Koroonud olid riigitalupojad. Peamiselt Saaremaal.
annaabi.ee 
