Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud.
Kihnu rahvarõivastest Pärnu lahe suudmes asteseva Kihnu saare rahvarõivad moodustasid väikse omaette rühma. Põhitüübilt kuulusid Kihnu rahvarõivad küll Lääne-Eestiga kokku, kuid neil oli mitmeid kohalikke erijooni. Kihnu naise ülikonna põhiosad 19.sajandil olid särk, käised, seelik, vöö, õlarätt, vammus, abielunaistel põll. Särk: See tehti kahekorra kokkumurtud valgest jämedamakoelisest linasest kangalaiast, millele lõigati kolmnurkne kaelaauk ning lisati külgedel laiust siiludega. Käised: Need tehti valgest linasest. 19. sajandi teiselpoolel jäi kurrutamine ära, kui see eest pöörati rohkem tähelepanu pidulike käiste tikanditele. Seelik: 19.sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael
Kuid Mulgimaa kihelkondades oli puusapõll populaarne ning nendest on säilinud nii kirjeldusi kui neid võib leida ka muusemite kogudes. Puusapõlled olid tehtud valgest linasest riidest, mida kaunistati värvilistest lõngadest tikanditega. Põhivärvid olid potisinine, madarapunane, kollane, roheline. Tikandite tegemisel kasutati peamiselt taimeornamentika, kuid kasutati ka usuga seotud motiive- näiteks jõuline ja paljutähenduslik elupuu motiiv oli üsna sageli esinev. Abielunaistel oli kohustuslik kanda põlle, mis oli tehtud rohelisest poevillasest riidest, millel olid punased äärised. Halliste naise riietuse juurde kuulus ka Mulgi viievärviline tekk, mida kasutati õlakattena. See oli ruuduline ning värvideks olid kollane, roheline, punane, valge ja must. KOKKUVÕTE Halliste rahvarõivas on üks paremini ja põhjalikumalt säilinud rahvarõivaid. Samuti on need ühed kõige enam teatavad riideesemed ning inimesed, kes rahvakultuuriga kokku
soodsate tingimuste tõttu kolis sinna palju viikingeid, Eriku poeg Leif Eriksson jõudis aastal 1002 Põhja-Ameerikasse, kuid tülid indiaanlastega sundisid viikingeid sealt lahkuma. Umbes 1100. aastaks lõppesid viikingite röövretked. Naised ja abielu Naiste seisund viikingite ühiskonnas sõltus tema perekonnast, nagu meestegi puhul. Üldiselt arvatakse, et kuigi viikingid ülistasid kõige enam sõjalist vaprust, oli ka naistel, eriti abielunaistel, ühiskonna asjades suur sõnaõigus. Naiste puhul hinnati tema head majapidamisoskust või osavust käsitöö tegemisel. Osa naisi olid aktiivsed ka muidu mehelikuks peetavatel aladel, näiteks kaubanduses. Saagadest on teda isegi naissõdalasi, keda tegelikus elus oli tõenäoliselt siiski üsna vähe. Viikingite abielud olid suhteliselt kergesti lahutatavad nii mehe kui ka naise nõudmisel. Igal mehel võis olla vaid üks abikaasa, kuid ülikutel ja eeskätt
pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid punane ja sinine, harvem roheline. Särk (ame, hame) õmmeldi Viljandi kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest takuse alaosa ehk jätkuga (jakk, jak). Põll. Abielunaised kandsid Viljandi kihelkonnas valgest peenest labasest linasest riidest hoolikalt kaunistatud põlle, mis ulatus seeliku allääreni või oli seelikust veidi lühem. Teatavasti oli põlle kandmine abielunaistel kohustuslik. Tütarlapsed põlle ei kandnud. Vöö (üüke). Viljandi naistevööd kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Kirivööde tunnuseks oli reljeefne geomeetriline kiri, mis moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Viljandi kirivöödel olid äärtes ja keskel erivärvi joonekesed, viimast nimetati südameks. Õlakate (sõba, vaip, tekk). 19
11.saj), veised, sead. Kaubandusartikliteks peamiselt kopranahad ja mesi, vaha. Kaubandust teiste rahvastega tõendavad siit leitud võõramaa hõbemündid. Põhilised riidevärvid: 1. sinine, 2. valge, 3. punane. Relvad: 1. oda, 2. kirves, 3. sõjanuga ehk kärp. Perekond: monogaamia, mehe ja naise õigused üsna võrdsed, sugukonnavahelised suhted vabad, kõige olulisem oli sugukonna jätkamine. Neil olid sarnased ehted, ehteid kanti palju. Abielunaistel põll või pearätt, villased säärised. Eesti mees kandis nahkjalatseid ehk pastlaid.
· Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti rahvarõivarühma ning mille põhiosadeks olid särk, käised, seelik, vöö, põll (abielunaistel) ja traditsiooniline peakate. Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi pidulikuks rõivaks oli villasest riidest pikk-kuub. 1870.-1880. aastatel levis Järvamaal ruuduliste või ristitriibuliste üleüldseriiete ehk kaapotkleitide kandmine. Samuti tutvustastakse antud töös rahvariiete juurde kantavaid ehteid, jalanõusid, milliseid sukki kanti ning millised olid taskud/kotid. Antud uurimustöö on illustreeritud joonistega,
ühendas seejärel ka Ülem-Egiptuse oma võimu alla. 2.3. Millised oli Egiptuse ühiskonnas: a) mehe roll ja ülesanded Mehed olid kodulembesed ja perekonnal oli nende elus tähtis koht. Mees osales avalikus elus. b) naise roll ja ülesanded naine tegeles koduse majapidamise ja lastekasvatusega. Naist austati ning tal oli vabam asend kui vanaaja maades tavaliselt (allikad räägivad peamiselt ülemkihtide naistest). Keskmisest riigist alates oli abielunaistel tiitel "maja valitsejanna". Naine oli juriidiliste õigustega isik, tal võis olla omand, ta võis pärida ning pärandada oma omandiosa testamendiga. Väga vähesed naised oskasid lugeda ja kirjutada, mida aga nõuti ametnikelt. Mõnel naisel oli kohustusi väljaspool kodu. Nad võisid olla preestrid või arstid; on teada ka, et naisi on kasutatud näiteks kudumistöökodades. Põllutööd tegid ainult kõige madalamate kihtide naised
olümpiatraditsiooni alustalasid ja põhimõtteid kujundanud ühiskonna vaadetega: suur spordisündmus on püha, ning justnimelt tolle tõttu peetakse olümpiaaega rahuajaks ning sündmust ennast kogu maailma riike ja rahvaid ühendavaks. Endiselt on olümpia ülipopulaarne, aga kui Antiik-Kreeka olümpiamänge mahtus jälgima neljakümne tuhande vaataja ringis, kes kõik täiskasvanud vabad mehed ja vallalised naised abielunaistel oli surmanuhtluse ähvardusel mängude vaatamine keelatud siis tänapäeval võivad suurvõistlusest passivselt osa saada kõik, kel selleks soovi ning televisiooni vahendusel näevad olümpiamänge sajad miljonid inimesed. Ent inimloomus ihkab naudinguid ja meelelahutust, mida sport kahtlemata vaatajale pakub ning tänapäeva arenenud ühiskonna mugava kodanikkonna tarbeks on loodud telekanalid, mis võimaldavad sporti jälgida hommikust õhtuni ja miks mitte ka õhtust hommikuni iga päev
Ideaalis tuleks matta mees palvesärgis ja naine surisärgis. Lilli traditsiooniliselt ei tooda. Palvekapslid otsmikul ja käel- Tafillin (Sma Israel). Mezuza- see palvekapsel, mis on kinnitatud ustele. Tallit- palvesall, neil on tutikesed/sõlmekesed, millel on ka oma religioosne tähendus. Peakate- Jarmulke/kippa. Pühakotta minnes tuleb pähe panna.( Kristluses jällegi vastupidi- tuleb pealagi paljastada). Müts osutab, et alati on midagi inimesest kõrgemal. Abielunaistel peaks ringi liikudes olema pea kaetud- peapael. Seadusi on võimalik erinevalt tõlgendada, naistel kujunes juudi traditsioonis välja paruka kandmine.
Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal varrukateta villane pikk-kuub ning talvel kasukas. Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest palakat. Rõivad olid kaunistatud pronksist spiraalikeste ja rõngakestega. Peakatted olid neidudel ja abielunaistel erinevad neiud kandsid arvatavasti peapaela, võimalik et ka võrukujulist pärga, abielus naistel katsid pead pikad linikud või seotud rätid. Pidulike rõivastega kanti ohtralt ehteid (sõrmused, käe-, ka kaelavõrud, klaashelmed, pronkskeed, rinnanõelad), valitsevaks hoburaudsõled, mida kanti juba 10. sajandist. Neid kandsid ka mehed, sest need olid eeskätt vajalikud riiete kinnitamisel. Naistel olid veel sõled ja preesid samaks otstarbeks
(2012). Keskaeg. Ajalooõpik 7. klassile. II osa, lk 26. 6 Põltsam-Jürjo, I. (2012). Keskaeg. Ajalooõpik 7. klassile. II osa, lk 26. maeti jõuka mehe või naisega kaasa ka tema ori. Kuigi on mainitud ka vabakslastud orje, jäi nende staatus vabana siiski võrdlemisi madalaks. 7 Naised ja abielu Naiste seisund viikingite ühiskonnas sõltus tema perekonnast, nagu meestegi puhul. Üldiselt arvatakse, et kuigi viikingid ülistasid kõige enam sõjalist vaprust, oli ka naistel, eriti abielunaistel, ühiskonna asjades suur sõnaõigus. Naiste puhul hinnati tema head majapidamisoskust või osavust käsitöö tegemisel. Osa naisi olid aktiivsed ka muidu mehelikuks peetavatel aladel, näiteks kaubanduses. Saagadest on teda isegi naissõdalasi, keda tegelikus elus oli tõenäoliselt siiski üsna vähe.8 Viikingite abielud olid suhteliselt kergesti lahutatavad nii mehe kui ka naise nõudmisel. Igal mehel võis olla vaid üks abikaasa, kuid ülikutel ja eeskätt kuningatel oli tihtipeale
sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid juba populaarsed muinasajal. Üldiselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest riidest ning mida kaunistasid laubale jääv pits ja siidilindid kuklas. Meestel oli iseloomulik riietus ülikond, mis koosnes särgist, pükstest ja lühikesest kuuest. Erinesid ainult mulgi mehed, kes kandsid pikka kuube. Lõuna-Võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega ning Lõuna-Eestis levis venepäraseid jooni (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades)
vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita. Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest. Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse
sajandil: varrukatega särk, seelik, vöö, põll, tanu, kampsun või liistik, õlakate sõba. Kõigi kolme kihelkonna rõivad esinesid seeliku triibustiku, särgi, põlle ja vöökirjade poolest. Rahvarõivastesse panid meie esivanemad oma ilumeele, näputööoskused, uskumused ja talupojatarkuse. Rahvarõivaid kui sümbolit on põlvest põlve edasi antud tänapäevani. 1.2 Põlvamaa naise rahvariiete komblekt. Naise ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, kampsun, osalt liistik, abielunaistel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja mitmesugused ülevisked. Üleriidena kasutati pikk-kuube, talvel lambanahkset kasukat. Paha ilmaga panid peale veel pikk-kuub, et kasukas märjaks ei saaks. Pikk-kuub oli valmistatud täisvillasast tumepruunist, mustast või potisinisest toimsest riidest jakaunistatud punase kaaruspaelaga. Pikk-kuub oli ühtlasi pidurõivas. See pidi seljas olema kirikusse minnes ja kirikus, oli siis talv või suvi.
kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi Naiste- ja meesteasjad olid rangelt lahus. Mees osales avalikus elus, naine tegeles koduse majapidamise ja lastekasvatusega. Naist austati ning tal oli vabam asend kui vanaaja maades tavaliselt (allikad räägivad peamiselt ülemkihtide naistest). Keskmisest riigist alates oli abielunaistel tiitel "maja valitsejanna". Naine oli juriidiliste õigustega isik, tal võis olla omand, ta võis pärida ning pärandada oma omandiosa testamendiga. Lisategevused tunniks : 1) Koostame diagrammi ja võrdleme ühiskonna korraldust Vana-Egiptuse ja tänapäeva Eesti vahel. Mis on ühist ? Mis on sarnast ? 2) Sõnaseletus mäng Õpilane saab kaardi ja peab selgitama teistele seda sõna. Saab mängida kahes versioonis :
Põhja-Eestis. 19. sajandi keskpaiku ilmus Tormas nii meeste kui naiste rõivastusse hiliseid venepäraseid jooni. 19. sajandi kolmandal veerandil esines naistel nii Tormas, Kodaveres kui ka Maarja-Magdaleenas idaslaavi naisterõivastusele omaseid vaheleõmmeldud õlalappidega särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte. Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal, oli valge linane pikkade varrukatega särk. Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri, mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts. Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid mujalegi mitmed uuema
ülemineku tehingut viie tunnistaja ja kaalumehe juuresolekul ja in iure cessio, ehk teatud protsessivormis toimetatud õiguste üleminekut preetori juures. Samuti reguleeris see tahvel igamist ja sellega seoses abielunaise seisundit. Tunti ka abieluvormi, kus abielu naine polnud enam isavõimu ehk manuse võimu all, ning XII tahvli seadused ei olnud nii väga patriarhaalsed ning andsid mitmeid võimalusi abielunaistel iseseisvaks saada. VII tahvel reguleeris naabrusõigusi nii linnas kui ka põllumajanduses. Seal määratleti nt ära tee laius sirgel teel, milleks võis olla kaheksa jalga, kurvis aga 16 jalga. Samuti sätestas see, et puud mis on kõrgemad kui 15 jalga tuleb latv maha saagida. Kui kaugele naaberalast võis ehitada ja mida vaidluse korral tegema pidi. VIII tahvlis oli juttu deliktiõigusest: needmisest, laimamisest, kehavigastusest, nõidmistest,
· Talude päritav kasutamisõigus; · Õigus kaevata mõisarentniku peale - Erakätesse jäänud talupoegade seisund ei muutunud. 5) Talupere eluolu rehetare, vilja ja loomakasvatus, riietus, toit · Toit: rukkileib, enamasti aganaleib; soolasilk; jahu- ja tangupuder; herned; oad. · Joodi kalja ja mõdu, pühade ajal ka õlut. · Riietus: linane riie, villased sukad. Soome ja Skandinaavia mõjud, tanu; abielunaistel peakate ja põll. · Elamuks rehielamu, mis koosnes rehetoast, eeskambrist, tagakambrist, rehealusest, aganikust ja lahtisest katusealusest. · Talude põllud jagati ära ribade kaupa lapimaade süsteem. · Väljasund kui üks külvas rukist, siis pidid kõik rukist külvama. · Kasvatati musta villaga lambaid, kitsi, sigu; kanu, hanesid; härgasid, hobuseid tööloomadena. 4. Linnad, kaubandus ja tööndus Rootsi ajal
Tänapäeval magab Peko alal, mis kunagi oli Setomaa, nüüd aga Venemaa osa Petseri linna liivakoopas. Peko kui turismiteenus ja vaatamisväärsus: Pekot kui mütoloogilist olendit näeb puukujuna Värskas Seto Talumuuseumis; Peko kui eeposkangelase maapealse asemiku valimine toimub Seto Kuningriigi päeval. seto naise lähenemist võib sõna otseses mõttes kuulda hõberahad kõlisevad kaelas. Abielunaistel on hõberahadele lisaks rinnal suur hõbesõlg sellist rikkust ei kanna rahvariiete juures ükski teine eesti naine Seto naiste mitmehäälset regilaulu nimetatakse leeloks ja see unikaalne lauluoskus on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Kuna eeslauljal peavad olema suured teadmised, siis nimetatakse neid seto kultuuris austavalt lauluemadeks. Seto talu Värskas on Eestis täiesti eriline ja seda nimetatakse kindlustaluks. Talu on eriline nii väljast
näiteks linnakultuuris. Eesti rahvapärimusest võib leida mehe ja naise tavapäraseid rolle lõhkuvaid või naeruvääristavaid kombeid ja tavasid. Nende funktsiooniks oli tõenäoliselt maandada pingeid, mis võisid tekkida jäika normatiivse mehelikkuse või naiselikkuse mudelisse mahtumisega. Seto naiste paabapraasnik oli harilikult vastlanädala neljapäeval peetav naiste pidu, kus patriarhaalses külas elavatel abielunaistel oli õigus kord aastas käituda „halbade“ naiste ja rikkuda kõiki igapäevaseid nende sugupoole ja staatusega seotud norme. Paabapraasnikul 14 kogunesid abielunaised ühte tallu kokku, kus joodi, söödi, lauldi ja tantsiti ning õeti ette lõbureise lähiküladesse. Sel päeval oldi meeste suhtes agressiivsed ning unustati laste ja kariloomade eest hoolitsemine. Laulud ja mängud olid rõhutatult seksuaalse sisuga ning
Jumalateenistuslik elu; Elu kui jumalateenistus Mittereligioossed juudid; traditsioonidest kinni pidavad; reformijuudid; konservatiivsed juudid jne. 16 Iga päev: Õnnistussõnad: rituaalsed esemed; kashurt e rituaalsed puhtused,eelkõige toit; tziniut e kõlbelisus, kobelisus; palvused; sünagoog. Beracha-õnnistusõna Kipa- religioossne rõivas, müts. Pea peab olema kaetud. Naistel on peakate, üldjuhul on abielunaistel, ja juuksed ei tohiks näha olla, et need meeste tähelepanu ei tõmbaks. Naistel peab olema kaetud põlevad ja küünarnukid. Kantakse üldjuhul tumedaid riideid. Kui ollakse abielus, ss ei tohi vaadata teistele otsa ja käsitleda. Oimulokid e Peyot- Ärge piirake oma juuste äärt; ära riku oma habeme äärt. Tallit, tzitzit – teeksid enestele tutid oma kuue hõlmadele ja paneksid hõlmatuttide.. Tefillin- käe ja pea omad
annaabi.ee 
