A. Mälk - "Õitsev Meri" (4)

August Mälk „Õitsev meri“
August Mälga rannaromaan „Õitsev meri“ räägib ühe Saaremaa rannaküla elanike igapäevaelust. Põhitegevus toimub Turja talus perepoja Hannese ümber. Hannes oli tõsine tumedate juustega poiss, kes oli väga töökas. Ta tegi iga päev rasket kaluritööd, et ennast ning oma perekonda toita. Hannesel oli palju unistusi. Üheks unistuseks oli saada heaks meremeheks ning maailmas palju ringi reisida. Selleks oli tal ka palju eeldusi, sest ta oli juba lapsepõlvest saati pidanud võitlema enda ning teiste elude eest tormisel merel. Teiseks unistuseks oli saada endale tubli ja armastav naine.
Peale Hannese elasid Turja talus veel pereisa Laas , pereema, pojad Klaus ja Arno ning õde Marie. Pereisa oli jutukas ja elutark mees, kellel oli palju kogemusi, sest oli ju temagi omal ajal kaugetel meredel raha teenimas käinud. Tema jutte kuulas suure huviga kogu küla rahvas ning tema õpetussõnad ei jooksnud kellelgi mõõda selga alla. Minule jäi meelde tema entusiasm ning positiivsus leida kõiges midagi head. Üheks minu lemmik õpetussõnaks oli „Sest kui saba käes, kuhu see koergi pääseb: eks ta ole saba küljes.“, sest see innustab alustatud ettevõtmistega ka lõpetama.
Pereema oli alalhoidlik, tagasihoidlik ning heasüdamlik, kes hoolitses alati eelkõige teiste vajaduste eest. Ema ei kurtnud kunagi ning ei tahtnud kellelegi tüliks olla. Ta suri vanadusse, oma haigustega kedagi teist segamata. Peale tema surma aga, märgati peres vajadust naise järele. Naise võttis endale perepoeg Klaus, kes ei olnud küll nii töökas kui Hannes, kuid oli siiski abiks igapäevatöödel. Klausi naine Luise ei meeldinud eriti kellelegi ning tülid isaga muutusid iga päevaga üha suuremaks . Perepoeg Arno lahkus õnne otsima kaugetele meredele, aeg ajalt perele kirjutades ning raha saates. Peretütar Marie läks mehele ja sai palju lapsi.
Hannesele meeldis väga Suureõue Niida , kes oli pisut upsakas rikka talu laps. Niida õppis linnakoolis, ning külastas kodu suveti. Siis veetis ta koos Hannesega palju aega. Üsna pea toimus ka armumine. Vähemalt nii arvasid nad ise. Lõbu lõppes, kui Niida karm isa, Suureõue Jaan, sai noorte suhtest teada. Ilmselt ei tahtnud ta endale väimeheks vaest Turja talu perepoega. Peale seda saadeti Niida tagasi linna ning Hannes läks suurest masendusest aastakeseks mõõda meresid seilama. Tagasi koju jõudes tabas Hannest suur üllatus. Niida oli saanud endale uue peigmehe . See kurvastas Hannest väga, sest Niida oli talle reisil olles pikki ning tunderohkeid kirju saatnud. Peale seda seika hakkas Hannes tihedamalt läbi käima Saadu Taaliga, kes oli samuti Hannese lapsepõlvesõber, kuid kes oli jäänud Niida pärast märkamatuks. Peagi tabas neidki armastus ning Hannes sai üle Niida põhjustatud nukrusest.
Peale seda läks Hannes paariks aastaks mereväkke. Puhkusel olles sai ta Tondioja külast oma tuttavalt Liidalt kutse Tondiojale elama minna. Hannes kahtles selles väga. Tondiojal olid viljakad mullad , palju metsa ning ka nälja üle ei oleks pidanud kurtma. Samas polnud seal merd . Merd, mida Hannes nii väga armastas . Arvan, et üheks kahtluse põhjuseks oli ka see, et ta ei armastanud Liidat. Tema tõeliseks armastuseks oli hoopis Saadu Taali , kes oli läinud Viljandimaale teenijaks, sest kodus oli kitsas käes. Peale selle sai ta ka teada, et Taali oli saanud endale vahepeal lapse, kuid keegi ei teadnud , kes oli isa. See ning nälg Turja peres sundisidki Hannest Tondiojale minema.
Peeti uhked pulmad ning isegi väetiks jäänud Turja Laas sai taaskord elu sisse. Peale pulmi hakkas Tondiojal pihta igapäevane töö. Õige pea Hannes tüdines sellest ning muutus tusaseks. Ta igatses merd ja vabadust. Ta pääses jälle koju kui kuulis uudist oma venna, Klausi surma kohta. Nüüd pidi ta oma peaaegu halvatut isa aitama . Lisaks sellele sai ta kokku Saadu Taaliga, kes ütles Hannesele, et tema ongi lapse isa.
Tondiojal otsustas Hannes seda ka oma naisele mainida ning nad lahutasid. Hannese tee viis taaskord koju. Klausi naine oli lahkunud, sest ta ei saanud pereisaga läbi. Luise jättis isegi lapsed maha. Selle aja peale oli Laas jäänud täiesti halvatuks ning tööd-tegemised said tehtud Taali abiga, kes Viljandimaalt jälle koju oli tulnud. Ilmselt tekitas see neis jälle vanad soiku jäänud tunded. Raamatu lõpus asusid need kaks elu poolt räsitud hinge jällegi kokku ja asusid Turjale elama.
Arvan, et selles raamatus oli tegu tüüpilise tolleaegse eluga, kus elutee valikuid tehti mõeldes oma perele ja kasudele ning südame häält kuulati suhteliselt vähe. Peeti kinni kohustustest ning rabati palju tööd, et ära saaks elatud. See aga ei taganud tingimata elus õnne ning võis põhjustada probleeme. Arvan, et tänapäeval on inimesed saanud tunduvalt iseseisvamaks ning saavad ka üksi hakkama. Praegusel ajahetkel pole ka nii palju reegleid, mille järgi peaks toimima. Kindlasti oleks selles ajahetkes elamine minu jaoks olnud liiga piiratud ja üksluine ning olen õnnelik, et saan elada just nüüd ja praegu.
Minule eriti sellised raamatud ei meeldi, sest nad ei tekita minus piisavalt põnevust ja huvi. Samamoodi oli ka selle raamatuga. Samuti oli tegevus liialt üksluine. Toimus palju südmustiku kordust. Kogu aeg vaheldusid kurbus ja rõõm. Vähemalt oli raamatul traditsiooniline õnnelik lõpp, kus peategelased leidsid selle, mida nad kõige rohkem ihkasid-armastuse.