Mulle meeldis A. Mälgu "Õitsev meri" (0)

Mulle meeldis A. Mälgu teos „Õitsev meri“
Mulle tavaliselt ei meeldi Eesti külaelu käsitlevad teosed. Nende tegevustik kipub minu jaoks olema päris igav ning lugemine üsnagi kurnav. Seetõttu suhtusin ka raamatusse „Õitsev meri“ väikese eelarvamusega. Kuid mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas.
„Õitsev meri“ räägib peategelase, Turja Hannese elust väikeses Saaremaa kalurikülas. Ta elas Turja talus koos ema, isa, õe Marie ning kahe venna, Arno ja Klausiga. Nende pere ei olnud kõige jõukam, nad elatusid enamasti merest saadud kalast , kuid nad ei virisenud ega kurtnud. Noorena armastas Hannes Suureõue Niidat. Nad olid käinud kuuenda klassini ühes koolis ning kui Niida linna kooli läks, veetsid nad suved külas koos. Noorte tantsupidudel aga tantsis Hannes palju Taaliga. See häiris Niidat ning ta kutsus Hannese kõrvale, et sellest rääkida. Mõlemad olid piisavalt uhked, et üksteisega mitte just kõige viisakamalt kõneleda, kuid sellegipoolest lahkusid nad sealt käsikäes. Mida aeg edasi, seda rohkem olid Niida ja Hannes koos ning ühel õhtul tegi Hannes ettepaneku hiilida Niida kambrisse, et nad saaksid kahekesi olla. Kuigi Niida ei olnud sellega alguses nõus, lasi ta poisi siiski sisse. Hannes hakkas üsna tihti salaja Niida kambris käima ning nad said aina lähedasemaks, kuid ühel õhtul kambrist lahkudes jäi Hannes Niida isale , Suureõue Jaanile vahele. Jaan keelas Hannesel Niidaga kohtumise ning Niida saadeti jälle linna kooli. Siis suri Hannese ema ja kuna Turjale oli vaja uut perenaist, võttis Klaus Jõesaadu külast Luise naiseks . Majas oli jälle lõbus, isa rääkis uue perenaisega nagu vana sõbraga , kuid Hannes noorikuga läbi ei saanud. Ta tundis, nagu ta jääks pere juttudest kõrvale ning ta otsustas merele minna. Seal oli ta poolteist aastat. Koju tulles külauudistest rääkides kuulis ta, et Niidal pidi peigmees olema. Õhtul tantsuplatsil kohtuski Hannes Niida ja ta poisiga. Hannes oli joonud ning ta tõmbas Niida kõrvale, et peigmehe kohta küsida, kuid Niida hakkas vastu. Kohe sekkus ka peigmees ning kui nad Niidaga hakkasid ära minema ja ta Hannese kohta „ mats “ ütles, sai Hannesel hing täis ning ta läks poisile kallale ja heitis ta lõpuks merre. Sellest ei läinud kaua mööda, kui ühel õhtul sai Hannes noahoobi selga . Ta ei näinud, kes teda pussitas, kuid ilmselgelt ta aimas, et see oli Niida uus peigmees. Külapoisid maksid talle Hannese eest kätte ning peksid ta läbi. Järgmisel päeval lahkus peigmees koos Niidaga. Peale seda hakkas Hannes rohkem Taaliga aega veetma. Varsti läks ta mereväkke. Pärast aastast teenistust sai sealt viieks päevaks kevadpühade ajal puhkuse. Kuna koduranda minek oleks terve puhkuse aega võtnud, läks ta mereväe sõbraga Tondiojale ning tutvus seal Liidaga. Hannes pidi mereväkke tagasi minema, kuid nad kirjutasid Liidaga üksteisele ning kui Hannes mereväest koju sai, käis ta ka kõigepealt Tondiojalt läbi, enne kui kodukülla naases. Ta sai teada, et Taalil on laps, ning ta kahtlustas et see on tema oma. Üsna pea tabas Turja peret õnnetus: nende elumaja põles maha. Pere pidi minema elama sauna, ning Hannes tundis end seal üleliigsena. Ta sai Liidalt kirja, et teda oodatakse Tondiojal ning ta läkski ja võttis Liida naiseks. Asundustalu suvi oli kiire ja Hannesel oli palju tegemist. Ta ei saanud Liida emaga hästi läbi ning ka suhted Liidaga hakaksid halvemaks muutuma . Hannes sai teada, et Klaus oli vahepeal merel surma saanud. Hannes igatses merd , isa tervis aina halvenes ning ta otsustas minna tagasi Turjale. Alguses läksid nad koos Liidaga, kuid Liida lahkus varem. Hannes jäi Turjale, ta tundis end seal hästi ja ei tahtnudki tagasi minna, kuid kuna Liida mere äärde ei tulnud, leidsin Hannes ja Liida isa, et targem oleks lahutada. Hannes sai teada, et Taali poeg on tema oma, ning sügisel, kui Hannese ja Liida lahutus läbi on, plaanisid Taali ja Hannes koos elama hakata.
Mulle meeldis see, kuidas kõik teoses oli seotud merega. Kaluriküla inimesed elatusid sellest, mida nad merest said. Nad kõik armastasid merd, nii ka Hannes, ning hea oli lugeda, kui ta Tondiojalt oli koju tulnud ja ennast seal nii rahulolevana tundis. Mälk oskas merd väga ilusalt kirjeldada, näiteks „Meri oli kaldaveertest tume ja näis põhjatu . Eemal aga helkis veepind ehapunast.“ ning „... kuni paistis veel vaid sinine metsaviir ja kivine kaldariba nagu hele lõng .“ Üleüldse meeldis mulle, kuidas Mälk kirjutas. Ta oskas väga hästi ja soravalt jutustada ning ta sõnakasutus tegi teose veel huvitavamaks. Mõned väljendid ning laused , mis mulle silma jäid, olid näiteks „neljateistkümnene naisesüda“, „... jõudis tüdruk oma soo kombel kiiresti ja palju küsida“, „ema südame juurde läheb palju teid ning vähesed neist on kuivad“, „... sest mis jääb siis tütarlastele , kui mehedki hakkavad kõnelema oma nukrusest ja käivad ohates ringi, süda näpu otsas.“
Mind natuke häiris, kuidas sündmusi oli nii palju ja aeg liikus nii kiiresti. Vahel oli raske end lugedes sündmuste vahel ümber lülitada, sest mõtted olid alles eelmise juhtumi juures. Kuid nagu enne öeldud, tänu Mälgu soravale jutustamisele ei seganud see väga.
Kokkuvõtteks on „Õitsev meri“ väga huvitav teos, mille tegelaste ja nende probleemidega on kerge samastuda. Soovitaksin seda raamatut neile, kes ise mere lähedal elavad, kuna äratundmisrõõmu peaks raamatus olema küllaga . Muidugi võiksid teost lugeda ka need, kes pole merega palju kokku puutunud, sest teos annab väga hea ülevaate väikese kaluriküla inimeste elust.