A.Gailit "Ekke Moor" tegelaskond (2)

Tegelaskond A.Gailiti romaanis Ekke Moor
Romaanis Ekke Moor on A. Gailit kujutanud tegelasi väga kirevalt. Ei ole ühtegi täiesti igavat tegelast. Kõigil on oma head ja vead, huvitavad ja vähem huvitavad pooled. August Gailit on kujutanud tegelaste iseloomusid väga erinevalt. Kui hakata pingsamalt mõtlema, siis võib leida Gailiti tegelaste hulgas sarnasusi ka tänapäeva ühiskonnas.
Kui hakata mõtisklema just romaani peategelaste üle, siis ainuõige inimene, kellest esimesena rääkima hakata, on Ekke Moor ise. Peategelast on autor kujutanud mitte täiesti positiivse tegelasena. Ta on välja toonud palju häirivad ning negatiivseid omadusi, mis teevad Ekke ainult kirevamaks inimeseks . Näiteks võib tuua kohe raamatu alguses oleva kirjelduse, kus Gailit räägib Ekkest kui päevavargast logardi ja tüdrukuid meelitava poisinolgina. Ekke kukub hobukastani ladvas nagu kägu. Kägu pidavat tähendama halba õnne ning teavitama peatsest surmast või hukatusest. Ekke ema, Neenu Moor, sai aga aru, et see on Ekke, kes puu otsas kukub ning sai väga vihaseks. Lõpuks kavaldas Neenu siiski Ekke üle ja teeskles kastani all magajat ,kui Ekke alla ronima hakkas ning siis sai Ekke Moor kõvasti nuhelda. Teisalt on Ekket aga kujutatud lootusetu naistemehena. Ekke oli kuulus kui poisikene, kes käib tüdrukute akende all neid meelitamas käib ja neile saia või midagi muud ilusat ostab. Ekke varastas tihti Neenu tagant raha, kasvõi paar krooni, et saaks mõnele tüdrukule saiagi osta. Kõige värvikamalt on kirjeldatud Ekke Moori suhteid naaber Toomas Üüve tütre, Eneken Üüvega.
Toomas Üüve oli rikas ärimees, kuid ta oli oma vara saanud ebaausal teel. Kunagi väga ammu oli merel laevahukk ja meri uhtus randa võõraid surnuid mehi. Toomas Üüve võttis ühe neist enda juurde, ning hoolitses tema eest. Tuli välja, et see mees oli laeva kapten. Toomas Üüve oli sellelt härralt kõik raha ja ka ehted varastanud enne kui kapten suri. Sellepärast ongi Toomas Üüve talu ainuke nii rikas talu seal läheduses. Tomas Üüve tütart, Eneken Üüvet, on kujutatud vaga ning tagasihoidliku neiuna, kes palju ei räägi. Vahepeal jääb mulje, et A.Gailit on teda püüdnud natuke isegi kujutada kui inglit. Tsiteerides Gailitit „...midagi valget ja roosat liikus seal sirelite vahel”, see on seik , kus ta kirjeldab Enekeni , kes sammus metsa poole samal ajal ,kui Eneken teda märkas. See tsitaat toob minu arvates täpselt välja selle, kuidas autor on püüdnud Enekeni kujutada puhta ja ehedana – justkui ingel. Romaani lõpus kujuneb ju välja ka Ekke tõeline armastus, kelleks osutubki Eneken Üüve. Ekke tagasi koju jõudes ootab Eneken teda ju väraval ning hiljem küsib talt ka, kas too leidis lahtiseid allikaid . Ekke vastab aga seepeale , et käis küll maailmas uurimas, kuid arvab ,et parimad on nende endi kodus.
Neenu Moori ja Aat Elme olid samuti küllaltki värvikad tegelased. Aat Elmet kujutas Gailit pisut lihtsameelse ja haiglasena, kuid hästi heasüdamliku ning armsa inimesena . Aat oli saanud noorena vigastada ja nüüd ei olnud enam päris terve mõistuse juures. Neenu oli aga kujutatud tüüpilise emana . Ta armastas Ekket, kuid Ekke nägi temas ainult kurja poolt. Seda sellepärast, et Neenu proovis Ekkest kasvatada korralikku inimest, Ekke aga tegi tavaliselt täpselt vastupidist – käitus väga lapsikult, varastas raha ja tegi aina neiudele välja. Romaani lõpus oli eriti ehedalt näha kui väga Neenu ikka Ekket armastas. Nähes, et see maskeeritud habemik, kes koju tagasi oli tulnud, ongi Ekke, hakkas ta kohe sauna kütma ja pojakesele süüa tegema. Kuigi ise oli ta maruvihane, et Ekke oli üldse niimoodi jalga lasnud. Neenut saab võrrelda kasvõi minu enda kui ka paljude teiste emadega 21. sajandil.
Rääkides kirevatest tegelastest pidasin vajalikuks eraldi välja tuua veel kogu Ingelandi teatri rahva alates direktor Veeliks Ekmast kuni Janka Veerini ning tähtsaks pean ka mustlast Sander Mitrovskit ning tema hobusest Džabost. Terve romaani vältel jäigi kõige rohkem meelde Ingelandi teatri näitlejaskond, kes olid kohati naljakad , kuid teisalt isegi lootusetud joodikud ja muiduolijaid, kes vahepeal ei viitsinud oma näitemängu sisugi endale enne esitust selgeks teha. Sinna oli autor koos töötama pannud kõik väga erineva iseloomuga inimesed, kuid kes klappisid suurepäraselt. Kõige värvikam tegelane sealt oli Janka Veeri, kes pidi olema tegelikult peategelane näidendis „Rasputin”, kuid pärast esimest näidendit ja Ekke Moori välja tehtud viinasid ei suutnud tema enam oma kohustusi täita, ning selle võttis spontaanselt üle Ekke Moor ise. Talle pakuti seda kohta, kuna ta oli valetanud oma eelneva näitlejakogemuse üle. Kuigi küürakal näitlejal, kes kassat valvas oli väike osa raamatus, oli ta mulle huvitav isiksus, kellest oleks võinud natuke rohkem rääkida. Kõige naljakam seik teoses oli aga juhtum Toomas Üüve ja mustlane Sander Mitrovski vahel. Mustlast oli kujutatud täielikult mustlasliku olemusega. Kavala ning pealtnäha lahke ja ausa inimesena, kuid sisemiselt krutskeid täis petisena. Sellest hoolimata, et mustlane oli pätt ja varas , meeldis ta mulle väga, kuna ta tegi Toomas Üüve üle nalja . Mehe üle, kes oli mulle kõige ebasümpaatsem inimene terve teose vältel üldse. Mustlase musternäide tänapäeval võiks olla minu arust terve hulk ärimehi. Pealtnäha süütud, kuid sisemuselt pätid.
Autor on kujutanud peategelast minule eriti sümpaatse inimesena, kuna võibolla olen isegi vahepeal selline tuulepea nagu Ekke Moor. Ehk ongi see teos nii võimas selle tõttu, et inimesed saavad ennast kõrvutada mingi tegelasega raamatust. See on võimalik, sest kogu tegelaskond on kujutatud üldiselt väga tavaliste inimestena. Kokkuvõtteks võib öelda, et August Gailit on väga oskuslikult raamatusse paigutanud ülimalt meeldiva, erineva ning värvikireva seltskonna, kes mitte eriti ei sarnane üksteisele, kuid täiendavad üksteist, mis teebki sellest romaanist ühe parima raamatu, mida mina oma eluajal lugenud olen.