Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "9.klassi kirjanduse mõisted". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sündmustik, väljend, süzee, luuletus, muinasjutt, rahvaluule, novell, kirjandusteos, stroof, zanr, motiiv, koomika, stseen, vaimukas, autobiograafia, poeem, miljöö, karakter, metafoor, pastoraal, seikluskirjandus, aforism, algriim, kokkukõla, anekdoot, arhaism, ballaad, lüüriline, fantastiline, dialoog, draama, eepika, kirjandusliku, faabulaNäiteks: Härrad jäid härisemaie, mölderid mörisemaie, tohterid torisemaie. (Rahvalaul) 3. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süzeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild, tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tsuktsid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin,
Näiteks: Härrad jäid härisemaie, mölderid mörisemaie, tohterid torisemaie. (Rahvalaul) 3. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süzeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild, tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tsuktsid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin,
Algriim - Alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla [Häälikute kokkukõla] Alliteratsioon - algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. [venda kuulis, vasta kostis] Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe [madal - sügav, vähe - palju, alustama - lõpetama] Assonants - algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis [Udu rikub uue kuue.] Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"]
Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks, stseendieks. Eepika- üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sõndmusi, tegelasi ja olukordi. Eepos- eepika suurvorm, enamasti värsivormiline. Epiteet- täiendsõna, mis tõstab esile mõnd nähtuse olulist joont, enamasti omadussõna. Folkoor- rahva suuline sõnalooming, mis jaguneb järgmisteks liikideks ja alaliikideks: rahvalaulud, rahvajutud ja rahvaluule lühivormid. Fraseologism- mitmesõnaline, kindla ülesehituse ja tähendusega terikväljend. Homonüümid- samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. N: kangur-kuduja. Humoresk- lühijutt, mida iseloomustab huumor, heatahtlik nali. Idee- kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Iluskirjandus- üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval. Intriig- põhitegevuse arenemine romaanis või draamas.
· esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA ZANRID: eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus komöödia koomilise lugulaul · värss luuletuse rida. sisuga näidend · ulatuslik Värsirida ei pea · naeruvääristatakse · jutustava sisuga moodustama terviklauset, inimeste pahesid (rumalus,
Allegooria- Mõistukõne, räägitakse nähtustest varjatult. Alliteratsioon- alguskaashääliku kordumine samas värsis või lauses. Ajalooline jutustus - teos, mille aluseks on ajaloolised sündmused ja tegelasteks ajaloolised või nendega seotud isikud. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu Antonüümid vastandsõnad Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend Arvustus e. retsensioon- zanr, mida iseloomustab kriitilisus. Ülesandeks käsitleda, analüüsida, tutvustada ja ka reklaamida uut raamatut, näidendit või filmi. Assonants- sõna esimese silbi täishääliku kordumine samas värsis või lauses. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja
ESITÄHTEDE KOKKUKÕLA ALGRIIM NT: MÖLDERID MÖLISAMAIE VASTAND TÄHENDUSLIKUD SÕNAD ANTONÜÜM NT: ILUS-KOLE VOKAALIDE KORDUS SÕNADE ALGUL ASSONANTS NT: UDU RIKUB UUE KUUE PIKK JUTUSTAV LUULETUS, TRAAGILISE SÜNGE SISUGA BALLAAD JAKOB TAMM ,,ORJAKIVI" NÄIDEND MIS PÕHINEB ELULISTEL KONFLIKTIDEL DRAAMA EDWARD VILDE ,,TABAMATA IME" KAHEKÕNE DIALOOG KIRJANDUSE PÕHILIIK TÄHTSAMAD ZANRID:DRAAMA DRAAMA KIRJANDUS TRAGÖÖDIA
Antonüümid vastandsõnad Ballaad lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, kangelaslik või ajalooline.Sünge sisu, põhineb rahvajuttudel Draama tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend Eepika üks kirjanduse põhiliik.Jutustavad teosed, milles jutustamine on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega Eepos ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel Epiteet ilmestav omadussõna, mis tõstab esile midagi olulist
tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid ülistasid jõudu, sensuaalsust ja teisi ürgseid instinkte. Akmeismi esineb Johannes Barbaruse (18901946) varases luules, kogud "Fata morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919), "Katastroofid" (1920). aktsentueeriv värsisüsteem vt rõhuline värsisüsteem. akrostihhon luuletus, mille värsiridade esimesed tähed moodustavad kellegi nime, mõne sõna või fraasi. Näiteks: xxx Silmades taevas ja meri Inimene sinisilmne Nagu peoga kühveldet teri Imeline valge Meeled tuultele valla Uued vaod vaotuman palge Süda sädemeid kalla Tuli kõik neelab alla Voogab päev üle lõõsan maa Algaman merel kui tõus Lebada kauem ei saa Geenid veel jõus Eestimaa (Andrus Rõuk.) aleksandriin 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel.
Esikohal on jutustamine. Kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. 2. Romaan ulatuslik jutustav teos, mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis. 3. Värssromaan värsivormis eepiline teos, millele on iseloomulik avar elukujutus ja romaanipärane kompositsioon. 4. Kiriromaan epistolaarne romaan, kirjadest koosnev romaan, mida iseloomustab minavorm, tegelaste psüholoogiline vaatlus ja intiimne pihtimus. 5. Novell tiheda sündmustikuga ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga. 6. Jutustus novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. 7. Eepos - lugulaul. Ulatusliku, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos , mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. 8. Müüt usundiga seotud fantastiline jutustus, aga ka muistend, mille tegelasteks on
Antonüümid-vastandsõnad Ballaad-lüüriline jutustav luuletus, sisu on fantastiline, ajalooline või kangelaslik Draama-tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga. Sageli leitakse konfliktist väljapääs Draamakirjandus-iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus, dialoogivorm. Tähtsamad zanrid tragöödia, komöödia, draama. Eepika-kujutatakse tõepäraseid või sellena kujutatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Jutustatakse juba toimunust. Suurvormid: eepos ja romaan. Väikevormid: jutustus, novell, valm, anekdoot.
Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid
Näit. Kuulsad draamakirjanikud venelane Anton Tšehhov; eestlased Eduard Vilde ,, Tabamata ime“ , Anton Hansen Tammsaare ,,Kuningal on külm“,August Kitzberg ,, Tuulte pöörises“ ja Juhan Smuul ,,Lea“. Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliikidest Näit. Tähtsamad dramaatikažanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika – üks kirjanduse põhiliik, mille teosed on proosavormis Näit. Eepika suurvoemid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot, jt. Eepos – pikk, jutustava sisuga teos, kus tegelased on kangelased või mütoloogilised tegelased Näit. Kreeklaste ,,Odüsseia“ ja eestlaste F.R.Kreutzwaldi ,,Kalevipoeg“, soome E. Lönroti ,,Kalevala“, sumeirte ,, Gilgameš“. Epiteet – omadussõna, mis iseloomustab talle järgnevat nimisõna Näit. Ere päike, virk tüdruk Folkloor – rahvaluule Näit. Eestis üks tuntumaid rahvaluule kogujaid oli Jakob Hurt
Teaduslik-fantastiline ehk ulmekirjandus Eesmärk on käsitleda võimalikke teadussaavutusi ilukirjanduse vormis Aluse pani Jules Verne Johann Wolfgang Goethe, Mery Shelley Utoopia Selline teos, mis räägib sellisest kohast ja korrast, mida pole olemas. Thomas More, Platon Eestis: Karl Ristikivi Eepika Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Jaotub zanriteks: eepos, romaan (suurvormid); jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt (väikevormid) Kirjutatud värssidest ja selles luuakse maailmast terviklik pilt. Romaanis kasutatakse proosavormi ja kujutatakse tegelasi nendr kongreetses ümbruses kindlas ajas ja ruumis. Novell erineb romaanist lühiduse ja keskendatuse poolest Üleminekuzanriks eepika ja lüürika vahel võib pidada poeemi, milles on ühendatud mõlema, nii proosa kui ka luule tunnusjooned.
EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika olulisemad zanrid on: suurvormid eepos ja romaan; väikevormid jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Eepikat on kirja pandud nii värsivormis (nt valm, eepos) kui ka proosas (nt romaan, novell, anekdoot) PROOSA sidumata (värsistamata) kõne. LUULE värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim)
EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika olulisemad zanrid on: suurvormid eepos ja romaan; väikevormid jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Eepikat on kirja pandud nii värsivormis (nt valm, eepos) kui ka proosas (nt romaan, novell, anekdoot) PROOSA sidumata (värsistamata) kõne. LUULE värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim)
· esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, meeleolude · lavalisus · rahulik, üksikasjalik vahetu esitamine; · põhineb dialoogil e käsitlusviis elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus ZANRID: lugulaul · värss luuletuse rida. komöödia koomilise · ulatuslik Värsirida ei pea moodustama sisuga näidend · jutustava sisuga terviklauset, mitu värssi · naeruvääristatakse
2. Väldi sõnakordust! 3. Väldi üleskutseid! 4. Väldi liialdusi ja kontrollimata fakte! 5. tänu=hea, tõttu=halb 6. ei+ja=ega 7. kui, nagu võrdluses koma ei ole, kui ei järgne öeldist 8. nii... kui ka ... lauses koma ei ole 9. Sissejuhatus esitab probleemi, millele kokkuvõte esitab lahenduse (läbi kirjandi lõikude teemade) 10. Üleminekud peavad olema sidusad! KIRJANDUS 1. RAHVALUULE Rahvaluule on rahva ühislooming, autor puudub. Rahvaluule jaguneb rahvalauludeks, rahvajuttudeks ja rahvaluule väikevormideks. RAHVALAUL Vana ehk regivärsiline rahvalaul (parallelism ehk mõttekordus, algriim ehk sõna algushäälikute kordus) Uuem ehk lõppriimiline rahvalaul kujunes välja 18.saj. Värsid moodustavad salmid, riimuvad iga rea viimased sõnad. RAHVAJUTT
Mõisted põhikooli eesti keele eksamiks!!! Kroonika - ajaraamat, teos, mis jutustab ajaloosündmustest nende toimumise järjekorras. Katekismus - lühike kristliku usuõpetuse käsiraamat. Koostati alates 18.sajandist tavaliselt küsimuste ja vastuste vormis. Ood - pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele vms. Oodile on iseloomulik sina-vorm ja retooriline pöördumine. Müüt - muistend, mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest, muinasvägilastest ja jumalatest. Eepos - pikk värsivormiline jutustav teod, luule varaseim suurvorm. Eepose aineks on vägilaste teod ja jumalate teod. Muinasjutt-rahvajutu peamine liik. jagunevad imemuinasjuttudeks ja loomamuinasjuttudeks ja
● Vaatus- osa näidendist. ● Stseen- osa vaatusest, kus tegelaste vahel toimub dialoog. Stseenides tegelased ei muutu. ● Remark- autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne jm kohta. Eepika ehk proosa Liigid: ● Eepos- pikk, värsivormiline jutustav teos, mille aineks on vägilaste või jumalate teod, võitlused ● Romaan- kellegi elujutustus, millele on omane probleemide rohkus, keerukas sündmustik, pika ajavahemiku kujutamine ja suur tegelaste hulk. ● Jutustus- teda iseloomustavad rahulik kulg ja vaba vorm. Lühem ja väiksem arv tegelasi. ● Novell- tiheda sündmustikuga lühijutt, mis keskendub sündmustikus vaid kõige olulisemale. Tegelasi vähe, tekst tihe ja pingeline. ● Lühijutt- novellist lühem ning ka vabama, kuid täielikumalt välja arendatud hõlmavama elukujutusega kompositsioon.
ja üksikasjalik mõtteid *Süzee-sündmustik Loodus-,armastus-,isamaa- ja *dialoogivorm *Miljöö-aeg,koht mõtteluule *remargid *Karakterid-tegelased *Riim *lavale sobivus *Rütm *jagunemine vaatusteks ja Zanrid: *Jagunemine värssidesse stseenideks Eepos,valm,lühijutt, Zanrid: Luuletus, novell,jutustus,romaan Haiku,sonett,ood,pastoraal, Zanrid: *Lüroeepika-poeem,ballaad Tragöödia,draama,komöödia Rahvaluule RAHVALAUL RAHVAJUTT VÄIKEVORMID *Regilaul *muinasjutt *vanasõna *muistend *kõnekäänd
Ilukirjandus Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
müütidele, muinasjutumotiividele ja ajaloopärimustele ning nad on ka hiljem kirja pandud .("Kunsteeposed on hilisemad, kirjanike poolt rahvaeeposte eeskujul loodud (vanim Vergiliuise "Aeneis Rahuvseepos on rahva teaduses ja ajaloolises arenemises olulist rolli mänginud eepos, mis ühendab nii rahvaloomingu kui autori omaloomingu (Elias Lõnnrot "Kalevala", Friedrich Reinhold Kreutzwald .(""Kalevipoeg Romaan ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju. Iseloomulik on avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku .("kujutamine (A.Dumas "Krahv Monte Cristo", A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus Jutustus eepikazanr, millel on kindel autor ning mis on kirjapandud proosavormis. Jutustus on novelli ja romaani vahepealne zanr : see on novellist vabama ülesehitusega ja pikem, kuid
7. Klass Rahvaluule ehk folkloor Rahvaluule on eestlaste pärimusliku vaimse kultuuri see osa mille moodustab poeetiline sõnalooming Rahvaluule Rahvalaulud Rahvajutud Rahvaluule väikeliigid Regivärsiline Muinasjutt Vanasõna Lõppriimiline Muistend Kõnekäänd Naljand mõistatus Pajatus Rahvaluule on ühislooming, levib suulisel teel, meelde jättmisega. Rahvaluule peegeldab rahva elu, oma ajajärgu maailmapilti ning majanduslikke ja ühiskondlikke tingimusi. Eesti rahvaluules
esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele.
Monoloog ehk ühekõne. Tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Seda võtet kasutanud oma teostes J.Smuul ja J.Kross. Remark näidendi autori selgitav märkus, juhis lavastajale, näitlejale või lavakujundajale. Stseen - lavateose väikseim terviklik osa; etteaste. Stseenis ei muutu näitlejate koosseis laval. Näitlejate paigutust ja liikumist stseenis nimetatakse misanstseeniks. Süzee ehk sündmustik .Süzeel on kuus põhilist koostisosa: 1. ekspositsioon-teose sissejuhatus. 2. sõlmitus-sündmus-käivitab tegevuse. 3. dispositsioon-teose arendus-pinge tõus-probleemi. 4. kulminatsioon-tegevuse haripunk. 5. pööre,sündmused-pinge langeb,juhib lõpplahendusele. 6. konklusioon-teose lõpetus.Lahendus. Võib jääda ka avatuks.Lõpplahenduseks võib olla ka püant-ootamatu. Tegelane-teose sündmustiku kandja või selles osaleja
3. Assonants algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis. 4. Eepos lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Tegelasteks on vägilase või muinasjumalad. Väljendavad rahva hingelaadi parimaid omadusi, kujutavad võitlust ülekohtu vastu. Kunst- ja rahvaeeposed. Viimased põhinevad kangelaslugudel. 5. Folkloor rahvaluule- 6. Kõnekäänd rahvapärane väljend, annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. 7. Muinasjutt põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik (imeesemed). Loomamuinasjuttudes on tegelasteks loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt. Tõsieluliste mj. tegevus areneb tavaelu raamides
( taaskohtumine varasurnud armsamaga ). Püsi- e kordusmotiivid võivad läbida kogu teost ( nt tapmise motiiv Dostojevski romaanis ,, Kuritöö ja karistus" ) või kirjaniku loomingut. Faabula teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus; sündmusi antakse edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Süzee teoseks arendatud faabula, teose aluseks olevatest sündmustest jutustamise järjekord. Süzee elemendid: ekspositsioon e sissejuhatav osa, sõlmitus, dispositsioon e teose arendus, kulminatsioon, pööre, konklusioon e teose lõpetus. Võivad esineda ka proloog ja epiloog, moto e epigraaf. Konflikt kokkupõrge, huvide ja eesmärkide põrkumine teoses. Välise, tegevusliku konflikti kõrval võib rääkida ka tegelase sisekonfliktist, milleni viivad vastuolulised tunded, kired, kalduvused ning kohustused ja moraalsed veendumused.
Ajalooline jutustus käsitleb ajaloost võetud ainestikku, mida autor kasutab küllaltki vabalt. Sündmused toimuvad kindlas ajaloolises keskkonnas. Algriim-sõnade algushäälikute korgamine värsi (või muu mõttelist tervikut väljendava ühiku) piires. Anekdooti iseloomustab kokkusurutud sõnastus ja vaimukas teemaarendus. Lõppeb tihti puändi ja vabastava naeruga. Ballaad on pikem jutustav luuletus, mille aineks mingi erakordne, enamasti sünge või kurva lõpuga sündmus. Dramatiseerimine on proosa või luuleteksti muutmine draamatekstiks Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjalnduse 3 põhiliigist Draama on dramaatika põhizanr, teda iseloomustavad dialoodivorm, olevikulusus, tegevuse keskendatus ja pingeline arendus ning tegelasvahelised vastuolud. Epiteet on omadussõna, kirjeldavpoeetiline täiend, mis tõstab esile midagi olulist.
Ajalooline jut- teos,mille aluseks on ajaloolised sündmused ja isikud; täpne ajastus (Vürst Gabriel). Ballaad- tundeküllane, sünge häälestusega. Keskendub ühele sündmusele, mille arendus on pingeline. Ainestik pärineb logendidest, motiivideks on surm/armastus, millele järgneb karistus(Pontus). Draama- tõsine näidend. Kajastab keskklassi arengut ja moraali(Libahunt). Eepos-eepika suurvorm, enamasti värsivormiline. Teos on maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest(Kalevipoeg). Följeton- veste, nalja või pilkelugu. Naeruvääristatakse mingit nähtust või isikut. Teemad on päevakajalised, majanduslikud, olmelised(Pärlipüüdija). Jant- jämekomöödiline naljamäng. Halvustava varjundiga, eesmärgiks on vaatajate naerutamine(Säärane mulk). Komöödia- naljamäng, lõbus näidend. Naeruvääristab huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid(Pisuhänd). Memuaarid- mälestused, proosazaanr. Jutustab nii enda kui lähedaste mälestusi. Novell- lühike proosajutust
1. eepika-on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). 2. lüürika-on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. 3. dramaatika-Dramaatika ehk näitekirjandus ehk draamakirjandus (varem draama) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval.Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama.Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis
konventsioonide poolt, võib olla negatiivne anname hinnangud sõltuvalt oma kultuuritaustast Lugemist mõjutavad tegurid: võim, vastuhakk universaalsele lugejale 19. saj eeldati, et on olemas universaalne lugeja kujundatakse tõlgendustega mõnest raamatust. 4. Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Autor on teose looja, aga erinevatel ajastutel käsitletakse tema rolli erinevalt: a) anonüümne autor (mineviku rahvaluule, keskajal on looja inspireeritud jumalast jne) b) renessansi ajastul tekib autor tänapäevases tähenduses: äratuntava "käekirjaga" looja c) romantismiajastu auto kui geenius (tähenduslik ja originaalne eneseväljendus) d) (post)modernne ajastu hakkab tähtsustama lugejat, autori rolli vähenemine Autorist lähtuvad küsimused: a) mida autor on tahtnud öelda? hoiak, tõde teose kohta b) millised on teose loomise tingimused ja asjaolud?
Tavaliselt (tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´) on jutustav kirjanduse piirdutakse ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega kui romaanis, põhiliik. Põhitunnuseks jutustaja ja jutustatava olemasolu. Peegeldab elu jutustamise vorm novellist hajusam, pole nii tihe, sündmused rahulikumad, väldib fantastikat. kaudu. Teosed jutustavad inimestest ja sündmustest, millest inimene osa võttis, inimese Novell eepika väikevorm (novella jutt). Pühendub inimese elu üksikule sündmusele, käitumisest, elamustest eri situatsioonides, suhtumisest mitmesugustesse nähtustesse, ei anna, mis juhtus enne või pärast. Lühike periood seega tuuakse esile vaid olulised, tegelikkuses või fantaasiaga loodust. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem tüüpilised jooned. Zanri rajas Giovanni Boccaccio "Dekameroniga", milles nn suletud e kui dramaatika
annaabi.ee 
