1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS (0)

1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS
Seda kuidas keegi elab, kus ta elab, kuidas riietub ja mida kannab on pakkunud huvi kõigile inimestele läbi aegade. Tänapäeval võetakse moe eeskujuks just seda, mis juba kunagi on olnud. Nn retrostiili kasutatakse kõikjal – moes, arhitektuuris, sisustuses, jne. Kuid milline oli olustik ja eluolu 1920. aastatel Eesti Vabariigis.
Minu kodukoha Põltsamaa eluolu ja olustik on olnud väga huvitav ja mitmekesine . Põltsamaa on linn, mis on rajatud jõe kallastele, nagu seda vanasti peamiselt tehtigi, sest nii sai liigelda ka mööda jõge, ning sealt toitu hankida. Põltsamaa linna elu on olnud kirev kuna linnas oli olemas kool, loss, kirik, tulejõrje, haigla , põllumeeste selts, kultuurimaja, postkontor , kauplus, pangamaja, kohtumaja ja veel palju muud. Linna inimesed olid aktiivsed, osalesid seltsieludes, puhkpilliorkestris ja segakooris. Praegusel ajal on linna elu üsnagi rahulikuks muutunud ja inimeste aktiivsus on vähenenud. Hetkel tuntakse Põltsamaad sildade rohkuse ja kui veinipealinnana.
Eluolu Eestis 20. sajandil oli alles kasvamas paremuse poole. Tallinnast sai vabariigi pealinn. Tallinna linna elus seati sisse elektrirongiliiklus, bussiliiklus , alustasid liikumistmootortrammid. Alustas tööd Raadio Ringhääling, toimus esimese eesti ooperi "Vikerlased" esietendus "Estonias", esietendus esimene OÜ Eesti National Film ´i kunstiline film "Mineviku varjud ", "Eesti Päevalehe" poolt organiseeriti esimest korda iluduskuninganna valimine. Äärelinnades hakkasid tegutsema ärid, kohvikud , töökojad, juuksurid jne. Hoogustus ka elamuehitus. Paljud suurettevõtted suutsid jalule jääda ja moodustus ka palju uusi.
1920. aastate arhitektuuri peamiseks stiiliks oli moderniseeritud luterlik barokk , mida iseloomustavad rasked väiksed ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus , fassaadid olid liigendamata ja kaunistusteta.
Riik hakkas aktiivselt keskenduma ehitustegevusse ja külamaastiku ilmesse. Arhitektuuriliseks muutuseks taludes oli see et palgi asemel võeti kasutusele tsementkivi, hiljem tellis. Uute tuultena hakati ka seinapinda heledaks värvima. Vooderdama ja värvima hakati ka välisseinu. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Soosituks sai rahvusromantismist pärit skandinaaviamõjuline hööveldamata lauast vertikaalne laudis, mille puhul laudade vahekohad kaeti peenema liistuga. Traditsioonilise kelpkatuse asemele tuli viilkatus. Hiljem hakati tegema ka tsementkividest katust. Rajati juurde palju hooneid , sest inimesed tulid linnast maale ning seega oli vaja uusi rahvamaju ja koole.
Majade sisekujundus oli küllaltki lihtne. Sisustust kaunistasid kappidele tehtud motiivid, mis olid lihtsad, aga kenad. Mööbel oli tugeva täiustatud kujuga. Põrandad olid kas lihvitud parkettist või linoleumist. Põrandaid katsid suured vaibad geomeetriliste mustritega. Kaminad olid ristkülikukujulised, julge astmelise profiiliga. Värvilahendustest kasutati julgeid värve nagu hõbedane, must, kroom ja must-valge. Valgustuses kasutati lampe kus naissoost kuju hoiab palli. Seinad olid tavalised ja dekoratiivide vabad. Värvimiseks kasutati tõeliselt säravat lakki. Kangastest kasutati tavalist valgust peegeldavat kangast või tavalist riiet metall niitidega. Sisekujundusse lisati ka silmatorkav maal või mõni kuju.
1920. aastate meeste mood oli klassikaline ehk lihtne. See stiil on mõjutanud ka tänapäeva moodi väga kõvasti. Selle aja mehelikemaks meesteks olid ErnestHemingway, Charles Lindbergh ja F.  Scott  Fitzgerald. Mehe tegi mehelikuks määratletud õlad,  kitsad puusad, kvaliteetsest vastupidavast kangast riided nagu nahk, vill ja puuvill. Riietuse juurde käisid loomulikult ka aksesuaarid. Nendeks olid standard pikkusega lips, kaabud, mis olid erinevates stiilides ja kõige tähtsamaks oli klassikaline must-valge või must lakk -king. Juuksestiiliks oli lühike ära kammitud soeng , mis oli tehtud juuste tooniku või rasvaga.
Naised hakkasid elu nautima ja ei hoolinud enam tavadest. Nad hakkasid end avalikus kohas meikima, suitsetasid ning nende tunnusmärgiks oli lühike soeng. Moes ei olnud enam korsett vaid vabalt langev särkkleit, mis paljastas ajaloos esimest korda jalad. Moes oli ka pottkübar, pahkluu kohal nööbitavad kingad ja keskelt ahenevad ning alt laienevad kontsad. Juustevärvimine hennaga muutus samuti väga populaarseks. 20-ndate moe ideaaliks sai naistele Clara Bow, kes meikis silmi tugevalt ja kelle suu oli värvitud nagu Amori vibu. Ta algatas küünelaki kasutamist, millest sai tõeline moehullus. Coco Chanel hakkas propageerima kuldset jumet ning ka päevitamisest kujunes teadlik tegevus.
Populaarseks olid muutunud ka ehted . Trendi kehtestajateks olid moeloojad  Coco Chanel ja Elsa Schiaparelli. Kasutatud materjalideks olid rubiinid, kuld ja pärlid plastikust, kroomist ja terasest. Uueks luksuseks oli patinum. Geomeetriliselt olid moes tugevad motiivid nagu nt. üksteisesse põimunud jooned, siksakjooned, pitsilised ruudud ja kolmnurgad.
Seda kas Eestis olid pudrumäd ja piimajõed ei saa küll öelda. Samas polnud siinne elu ka kehv . Lihtsalt meie maa oli kannatanud võõra võimu all olemise pärast. Kõik arenes ja areneb siiani kuid aeglaselt, sest suurriigi Venemaa mõju on meie riigile olnud üsnagi suur. Nüüdseks kui Eesti kuulub Euroopa Liitu on asjad hakanud muutuma kiiremini, kuid kas paremaks, on iga inimese enda otsustada.