Virtuaalmaailma võlu ja viletsus (6)

Virtuaalmaailma võlu ja viletsus
Interneti sünniks võib pidada aastat 1969, mil USA kaitseministeeriumi osakond ARPA ühendas omavahel informatsiooni vahendamiseks mõningad arvutid . Algselt sündis Arpanet(tänapäevase interneti eellane) küll puhtalt militaar -kaalutlustel ja arvutid ühendati võrku vaid selleks, et informatsioon elaks üle tuumarünnaku, säilides samal ajal teistes võrgus olevates arvutites, kuid juba 1974. aastal oli kasutusel sõna „ internet .“ Sealt sai alguse nagu lumepallina kasvama hakanud ülemaailmne võrk, mida me täna tunneme Internetina. On vähe inimesi, kes poleks veebist kunagi midagi kuulnud .
Et end hästi tunda selles tohutus arvutitesse koondunud maailmas ja e-riigis, tuleb hästi tunda arvutit ja Internetti ning sellega kaasnevaid ohte . Paljud inimesed on kindlasti kuulnud interneti petuskeemidest ning kiimastest pervertidest, kes Eesti naisi kuskilt Türgi mägiurgastest arvutite taga varitsevad. Mingi osa sellest on loomulikult tõsi, kuid ei maksa üledramatiseerida kõiki ohte, mis maailmas valitsevad.
Virtuaaliseerumine, mis on toimunud viimase paarikümne aasta jooksul, sai eriti suure hoo sisse viimasel aastakümnel. Inimestel on Orkutis, Facebook 'is, Rate 's, Twitter 'is ja lugematul hulgal muudes portaalides kontod, kuhu nad kirjutavad oma isiklikust elust ning panevad üles pilte viimase nädalavahetuse kõige rajumatest pidudest, jättes arvestamata seda, et neid pilte ja jutte võib vaadata ükskõik kes. See võib ju olla kasvõi sinu järgmine ülemus. Räägitakse küll, et internetis on kõik salajane ja sa võid olla, kes iganes, kuid kas see ikka on nii?
Tänapäeva maailmas ei ole sellist asja nagu konfidentsiaalsus või saladused , kui konkreetne asi puutub kokku kasvõi mingilgi määral interneti või muu taolise keskkonnaga. Inimene on muutunud nii uudishimulikuks, et leiab talle vajaliku materjali kasvõi maa-alt üles. Selles tohutus infoühiskonnas on palju inimesi, kes on arvutite ja veebi alal teistest märksa targemad. Ei ole väga raske „istutada“ tuttava (või isegi võhivõõra) arvutisse väike tarkvarajupp, mis hakkab peale järgmist arvuti käivitamist igatunniselt detailset ülevaadet igast klahvivajutusest või hiireklõpsust saatma pahatahtjale. Kasutaja ei teagi, et paljastab kõik oma pangakoodid ning isiklikud paroolid kellelegi võõrale.
Et sellistest asjadest hoiduda, on suured operatsioonisüsteeme tootvad firmad astunud mitmeid samme : koostanud meeletutes kogustes viiruste, pahavara ja nuhkvara eest kaitsvaid programme . Sellest hoolimata on viiruste ja nuhkvara loojad alati sammukese võrra ees viirusetõrjeid koostavatest inimestest. Räägitakse isegi, et see on kõik üks suur vandenõu ja viirused koostatakse samade inimeste poolt, kellele me näiliselt maksame ja kes meie arvutitesse koostavad tarku programme, et meie arvutid, hoidku jumal selle eest, eales viirustega ei nakatuks. Kindlasti mingil määral on see nii, kuid kas see ka üdini tõele vastab, ei oska ilmselt keegi ühest vastust anda.
Ohtudest ning pahatahtlikest inimestest hoolimata võib internet olla ka hea – kui osata teatud reeglitest kinni pidada. On ju päris sageli võimalik lugeda Delfi naisteka rubriigist, kuidas jälle kaks internetis tutvunud inimest on abiellunud ja tänavad südamest mõne suure interneti-suhtluskeskkonna loojat .
Veel sagedasemad on pealiskaudsed suhted Rate.ee kasutajate seas ja esmakordne kohtumine Viru Keskuses oma kauaaegsete (3 päeva tagasi avastatud) südamesõpradega. Noored väidavad väga tihti, et on leidnud selle õige ja armastavad teda kogu südamest.
Tänu internetile saavad noored kiiremini suureks. Kogu info igast maailma otsast jõuab meieni sekunditega. Elutempo on niivõrd kiire, et kogetakse kõik läbi nii kiiresti kui võimalik, et jääks aega uutele kogemustele, unustades nautida, mis on tõeliselt tähtis. Enne interneti ja infoajastut olid inimesed häbelikumad, mõtlesid asjade üle rohkem järgi ja vahest olid ka vähem impulsiivsed.
Kindlasti kogeti kõike palju aeglasemalt, kuna info jõudis inimesteni aeglasemalt, samas oli infot vähem ning kõige üle oli rohkem aega mõelda. Ehk just seetõttu nautisid inimesed kõike rohkem. Ilmselt kõige endast kiiresti läbi laskmine ja üha uue ja uue info pealetung ongi üks suurimaid probleeme.
Tegelikult ei ole suurt vahet kas me elame virtuaal - või reaalmaailmas. Ohud valitsevad meid kõikjal – näiteks võtame igal hommikul riski astuda toast välja, et minna kooli/tööle. Enamus inimesi peab paratamatult minema üle tänava. Olles siiski nii ettevaatlik kui tahes, võib mõni pooleldi jääknähtudega, pooleldi alkoholijoobes huligaan meid oma sihtmärgiks valida, kas siis tahtlikult või tahtmatult, ja alla ajada. Või võime me uksest välja astudes saada osaks naabri pahatahtlikkusele, nagu võisime lugeda Tammsaare „Tõde ja Õigus“est, kus Pearu kiuslik käitumine Andrese vastu oli igapäevaelu. Kas ta nüüd kõike seda väga pahatahtlikkult mõtles, kuid halvasti kukkusid ta koerustükid küll välja. Muidugi on olemas ka teine äärmus, mis väljendub maailma roosade prillidega vaatamises ja patjade sees elamises, kuid ka see pole lahendus.
Parim on mõõdukus, kõige elava ja elutu nautimine enda ümber, kallite inimestega arvestamine . Hea elu tähendab eelkõige tasakaalu leidmist ohtude ja ohutuse, reaalmaailma ja virtuaalmaailma, võlu ja viletsuse vahel.