Vigastused võimlemises (0)

Referaat
Võimlemise vigastused
Vigastused on võimlemise ning gümnastika juures möödapääsmatu osa, mille hulk ning tõsidus kasvab koos sportlase tasemega. Gümnastika on ala, mis kurnab ning kulutab kõiki kehaosi ning võib põhjustada seetõttu kroonilisi haigusi ning vigastusi. Statistika kohaselt on oht end võimeldes vigastada sama suur, kui jalgpalli mängides. Kuidas aga ära hoida vigastusi?
Vigastused on üks gümnastika osa ning täielikult ei saa seda ära elimineerida. Kõige tähtsam on aga teada, mida sa võimeldes teed. Võimleja ei tohi proovida selliseid asendeid või liigutusi, mida ta pole varem proovinud, lihtsalt sellepärast, et oma treenerit või sõpru üllatada. Just treeneril lasub ülesanne õpetada oma hoolealusele teatud oskuse põhitõdesid, samuti ka viise, kuidas oma keha riskiolukordadest (kui vastav element ei tule õigesti välja) ilma suurema vigastuseta välja tuua. Võimlejal peab aga olema täielik ülevaade oma keha ning kehaosade asendist, et vältida potentsiaalseid vigastusi. Samuti peab alati soojendust tegema. Vastasel korral võivad tekkida väga tõsised lihasevenitused.
Mitte kõik vigastused pole ainult füüsilised, vaid on ka vaimseid. Iluvõimlejad peavad vormi saavutamiseks ning hoidmiseks konstantselt pingutama ning head tööd tegema, kuid mõnikord kasvab koormus liiga suureks ning võimleja närvid ei pea pingele vastu. Samuti mängivad suurt rolli treenerid , kes tihtipeale oma kommentaaridega sportlase murduma panevad. Treenerid rõhuvad sellele, et nende õpilased on liialt paksud, rasvunud, ei oska ühtegi liigutust, teevad kõike koledasti ning on lihtsalt rumalad. Loomulikult ei kehti see kõikide treenerite kohta. Samas on sportlasel vaja, et keegi teda pidevalt paremuse poole suunaks ning seda mõnikord veidi ebaeetilisel viisil.
Vigastuse korral on väga tähtis teha kindlaks, kas tegu on lihtsama vigastuse või tõsisemaga, mis vajaks kohest arstiabi . Selle jaoks tuleb üle vaadata neli aspekti: valu asukoht, kas tegu on muskli- või liigesevaluga, mis tüüpi valu on ning milline näeb välja haav .

Valu asukoht: kui valu on tunda nii paremal kui ka vasakul pool keha, siis on tegu suure tõenäosusega lihasvaluga.

Lihas- või liigesevalu: kui valu on tunda terves musklis, siis on tegu musklivaluga. Kui aga valu on ainult ühes kindlas punktis, näiteks biitsepsi alaosas, kus see liitub küünarnukiga, on suure tõenäosusega tegu kõõlusevaluga. Liigese- ning kõõlusevalu puhul tuleb kohe pöörduda arsti juurde.

Valu tüüp: kas valu on terav ja torkav või laiahaardeline ning ühtlane? Esimese korral tuleb jällegi kohe arsti juurde pöörduda.

Haav: lõhkised kohad tuleb antiseptikuga puhastada ning vajadusel plaastriga katta.
Võimlejate puhul saab väga suure koormuse põlv. Põlv töötab nagu auto amortisaator, andes hüpates vajaliku tõuke ning pehmendades maandumist. Samas väsib põlv väga kiiresti ära ning tekkida võivad mikrotraumad või tõsisemad kõõlusetraumad. Samuti võib tekkida Osgood-Schlatteri haigus. Tegemist on põlvekedra kõõluse kinnituskoha luustumishäirega, mis avaldub valuna põlve eesosas . Põlvekeder on väike luu põlveliigese ees. Põlvekedra pealt kulgeb reie nelipealihase kõõlus ning kinnitub sääreluu ülaossa. Nelipealihase kinnituskohta sääreluule nimetatakse köbruks, mis kujutab endast luustumistuuma ning mis peaks lastel sulguma 7-9 eluaasta vahel. Kui seda ei juhtu, jääb kõõluse kinnituskoha ja luu vahele kõhrkude. Luustumistuuma ebanormaalsel kokkukasvamisel sääreluule jääb iseloomulikult suur köber, mis on nähtav põlve all. Peamiselt puudutab Osgood-Schlatteri haigus 11-14 aastaseid lapsi, kes tegelevad aktiivselt võimlemisega. Kuni kasvuea lõpuni on võimalik Osgood-Schlatteri haigust ravida tablettidega, kuid kindlasti tasub vähendada treeningukoormust ning vajadusel tarvitada valuvaigisteid. Kui haigus avaldub täiskasvanueas, siis rakendatakse kirurgilist ravi.
Teine haigus, mis on seotud põlvega, on Larsen-Johannsoni sündroom. Selle tekkepõhjus ning ravi on sarnased Osgood-Schlatteri haigusega.
Osgood-Schlatteri haigus
Larsen-Johannsoni sündroom
Lisaks eelnevatele probleemidele vaevavad võimlejaid ka tihedased luumurrud . Hüpetel võivad tekkida jalaluumurrud, samuti ka randmeluumurrud. Ranne, nagu ka põlv, on üks kehaosi, mis langeb väga suure koormuse alla. Kogu keharaskuse jätmine randmete peale võib lõppeda luumõrade ningnihstustega, millel on pikaajaline efekt. Enim tekib randmevigastusi liigese liiga suurest painutamisest, kuid samuti võivad valud tekkida siis, kui kogu keha raskus lasub liigestel, samaaegselt rööbaspuudel olles. Selliste vigastuste vastu aitab jää või mõne muu külma eseme hoidmine randmel ning sportlane peab hoiduma rannet kaasavatest harjutustest.
Võimlejate puhul langeb suure koormuse ohvriks ka selg. Seljavigastused on ühed kõige ohtlikumad , sest vigastada võib saada selgroog . Selgroovigastused võivad alguse saada väga lihtsatest asjadest, nagu liigne treenimine ning vähene hulk puhkust, sellest tulenevalt ei suuda keha enam selgroo osi kaitsta. Samuti mõjuvad halvasti korduvad suure koormusega liigutused, nagu näiteks painutamine . Väga ohtlikud on ka erinevad saltod ning hüpped, kus valesti maandumise tõttu võib väga kergesti selgroole viga teha.
Võimleja selgroo võrdlus normaalse selgrooga
Peamisteks vigastusteks ning haigusteks selgrooga on spondülolüüs ehk lülilahustus, mis tekib selja painutamisega, Scheuermanni haigus, mis avaldub seljavalu ja selgroo kõverdumisena ning selgroolüli kulumine , mis on tingitud keha pööramisest, näiteks golfi mängides.
Selgrootraumad on väga ohtlikud ning juba esimese sümptomi avaldudes tuleb pöörduda arsti juurde.
Kasutatud materjalid
http://www.gymnasticsrescue.com/
http://www.inimene.ee/
http://www.faqs.org/sports-science/Fo-Ha/Gymnastics-Injuries.html
http://content.karger.com/ProdukteDB/produkte.asp?Doi=84282
http://www.sportsinjurybulletin.com/archive/gymnastics.php