Victor Marie Hugo (0)

Habetunud ja haiglane vana mees lebab Pariisis oma magamistoa voodis . Tema väsinud pilk on muutunud häguseks, kuid kehasse aheldatud mõte töötab siiski. Suure, lausa võimatu pingutusega lausub ta: “ Armastada – see tähendab tegutseda. See on võitlus, mis kestab päevad ja ööd...” Need olid Victor Hugo viimased sõnad.
Noorus
Victor Marie Hugo sündis 26. veebruaril 1802 Besançoni väikelinnas Prantsusmaa keskosas. Kuna tema isa oli ohvitser , siis käis ta juba noorena kaasas sõjakäikudel. Näiteks Itaalias ja Hispaanias. Ema, kes kasvatas teda katoliiklikus ja monarhimeelses vaimus , lahkus truudusetu mehe juurest, kui poiss oli 14-aastane.
Hugo hakkas juba üsna varakult kirjandusega tegelema. Ta tõlkis Vana-Kreeka luuletajat Vergiliust ja osales väga aktiivselt luule võistlustel. Tema kirjanduslikuks noorusiidolis oli prantsuse romantismi algatajaid, konservatiivne François René de Chateaubriand. 1819. aastal asutab ta koos vendadega ajalehe, mille mahust üle poole hõlmasid tema kirjutused.
Umbes samal ajal armus ta naabritüdruk Adéle Foucherisse. Pärast Hugo ema surma nad abiellusid. See abielu kestis aastaid ja nad said viis last. Ometi olid nii Victor kui Adéle mõlemad korduvalt truudusetud. Ilmselt abiellusid nad liiga noorelt ning pigem trotsist kui armastusest.
Murrang
Põhjalik murrang Hugo maailmavaates toimus 1820.ndate aastate 2. poolel. Siitpeale iseloomustab teda avar kaasaelamine ühiskondlikule õiglusele ja võitlusele, poolehoid rõhututele ja hüljatutele, jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu. Järjest sügavamaks ja küpsemaks muutus samuti tema filosoofiline ideestik . Selles sai valitsevaks müstiliselt varjundatud elukõiksuse ülistus. Hugo vaimne autoriteet kasvas järjest, ta sai Prantsuse ühiskonna südamestunnistuse sümboliks.
Rahvuskangelane
1841 tõstis Louis- Philippe ta aadliseisusse ja ta määrati parlamendi ülemkotta. Seal sai ta tuntuks sõnavõttudega surmanuhtluse ja sotsiaalse ebaõigluse vastu ning sõnavabaduse ja Poola iseseisvuse poolt. Pärast 1848. aasta revolutsiooni valiti ta Teise Vabariigi Seadusandlikku Assambleesse ja Konstitutsioonilisse Assambleesse.
Kui Napoleon III haaras 1851 täieliku võimu ja kehtestas antiparlamentaarse põhiseaduse, nimetas Hugo teda avalikult riigireeturiks. Kartes oma elu pärast, rändas ta algus Brüsselisse ja siis Kanalisaartele. Seal elas ta 1870. aastani ning kirjutas Napoleon III vastaseid pamflette „Napoleon väike” ja „Kuriteo ajalugu”. Prantsusmaal need keelustati , kuid olid sellegipoolest mõjukad. 1859 andis Napoleon III armu kõigile poliitilistele kurjategijatele, ent Hugo ei soovinud endistviisi Prantsusmaale tulla.
Alles pärast Napoleoni kukutamist 1870 naasis ta kodumaale , kus teda võeti vastu rahvuskangelasena ning valiti kohe Rahvusassambleessee ja Senatisse.
Juliette Drouet
Muusa ei leidnud kirjanik kodust, vaid hoopis teatrisaalist. See oli Juliette Drouet.
Juliette oli Hugost neli aastat noorem. Tema ema suri sünnitusel ja isa aasta pärast seda ning kasvatama hakkas teda onu. Hariduse sai ta Pariisi usulise kallakuga pansionaadis, mille moraal talle aga väga külge ei hakanud.
Juliette oli justkui sündinud olema kellegi naine: ta oli õrn ja hoolitsev, ei võidelnud võrdõiguslikkuse eest ega pürginud tööle. Ta kuulas mehi tähelepanelikult, kuid oskas ka tabavalt vahele rääkida.
Näitlejakarjääri võttis ta ette skulptor Pradieri soovitusel. Saatuslik kohtumine toimuski teatris: Juliette oli laval ja Hugo oli saalis. Nende pilgud kohtusid, neid tutvustati ja nad olidki armunud.
Hugo ja Drouet' armastusloo kõige originaalsem kirjeldus on 2002. aastal ilmunud  kirjade kogu. Vahemikust 16. veebruar 1833 kuni 16. veebruar 1883 on pärit kokku üle 200 kirja. Hugo sõnas tuliselt: "50 aastat armastust, see on kauneim abielu." Juliette vastas talle samaga. Ta oli avatud, aga mitte vulgaarne, julge, aga mitte pealetükkiv. Ennekõike oli temas sügavust, mis pani Hugo temasse kiinduma.
Hugo oli väga kirglik armastaja. Ta oli üks neist kirjanikest, kes sarnanes mõneti oma teoste tegelastega. Hugo kirjeldas ägedusega oma raamatukangelastega juhtunud lugusid ning võitles samas väga aktiivselt poliitilisel tandril. Ta ei lasknud ennast kunagi pimesi mõjutada. See põhjustas palju arusaamatusi. Truu kaaslane Juliette käis tema eest palumas, kui endised liitlased määrasid Hugole pärast 1851. aasta riigipööret karistuse. Kirjanik põgenes koos Juliette'iga Prantsusmaalt ning koos veetsid nad 20 aastat eksiilis.
Mõned tsitaadid
„Kas pole jumalik , et on olemas naeratus, mis saladuslikul viisil suudab kergendada selle tohutu ahela raskust, mida kõik elusolendid enda järel lohistavad?”
„Ei maksa kunagi karta vargaid ega mõtsukaid. Need on välised hädaohud — väikesed hädaohud. Kartkem iseendid. Eelarvamused  — need ongi vargad; pahed — need ongi mõrtsukad. Suured hädaohud on meis endis .”
„On olemas ülevam vaatemäng kui meri — see on taevas; on olemas ülevam vaatemäng kui taevas — see on hinge sisemus.”
„Võib isegi öelda, et sõna pole kunagi olnud kaunim kui siis, kui ta inimese sisemuses läheb mõtte juurest südame juurde ja sealt tagasi mõtte juurde.”
„Kes on süvenenud mõtisklusse, pole tegevuseta.”