Versailles süsteem- kas lüüa saanute karistamine või uus kord (10)

Versailles ’ süsteem- kas lüüa saanute karistamine või uus kord?
Esimese maailmasõja lõppedes algas julgeolekuotsingute seisukohalt teine etapp, mil selle sõja võitjad tahtsid seda tugevdada kaotajate võimalikult suurema nõrgestamisega, teisest küljest tehti aga ka mitmesuguseid algatusi rahvusvahelise koostöö organiseerimiseks, mis kõik küll jäid poolikuteks või ebaõnnestusid. 1917. aastal varises Venemaa, 1917.-1918. aastal sõlmiti Bresti rahuleping ning 1919. aastal, 28. juunil sõlmiti Versailles ’ rahuleping .
Alustuseks võin öelda, et olen kindlal seisukohal, et Versailles’ süsteem oli kindlasti kaotajate karistamine. Maailmasõja kaotajate, täpsemalt peamise kaotaja, Saksamaa paikapanemine algas Compiagné’ i vaherahuga. 7. novembril 1918 saabusid Saksamaa esindajad Compiagné’ i metsa Prantsusmaal, kus asetses marssal Foch ’ i staabirong. Nüüd algas Saksamaa surumine kohale, kus lääneriigid teda näha tahtsid. Vaherahu jõustus 11. novembril 1918, sellega lõppes sõjategevus läänerindel. Compiagné’ i vaherahu käsitles sakslasi juba kui kaotajaid. Mõningaid selle põhimõtteid: esiteks, Saksamaa pidi 15 päeva jooksul tooma ära oma väed lääneriikide territooriumitelt, Prantsusmaalt, Belgiast ja Luksemburgist, samuti Türgist, Rumeeniast ja endise Austria-Ungari aladelt ning Elsass-Lotringist. Lääneriigid said õiguse okupeerida Saksamaa territooriumist Reini jõe vasaku kalda alad. Teiseks, Saksamaa pidi loovutama lääneriikidele hulgaliselt sõjatehnikat ja relvastust: 1700 lennukit, 5000 autot jt. Kolmandaks, Saksamaa pidi tagastama lääneriikidele nende kodanikud, s.t. sõjavangid. Sakslastest vangid jäid esialgu lääneriikide kätte.
Pariisi rahukonverents oli ulatuslikuim rahvusvaheline foorum pärast Viini kongressi. Delegatsioonid olid jaotatud tähtsuse järgi: võitjad riigid, kaassõdinud riigid, neutraalsed riigid, uued riigid. Kuid erinevalt Viini kongressist ei kutsutud aga läbirääkimistele kaotajariike, Saksamaa ja tema liitlaste esindusi. Saksamaa esindajad kutsuti kohale alles aprilli lõpul, et anda neile üle rahutingimused, mis esitati talle kõigi võitjate nimel ühiselt. Viinis 1815 oli Prantsusmaa välisminister Talleyrand kaotaja Prantsusmaa huvides osavalt ära kasutanud võitjate vahelised vastuolud. Pariisis 1919 jäi sakslastel see võimalus ära. Rahuleping Saksamaaga allkirjastati 28. juunil 1919 Versailles’ lossi peeglisaalis. Versailles’ rahulepingule järgnesid rahulepingud Saksamaa liitlastega . Need lepingud moodustasid süsteemi, millega võitjad püüdsid kinnistada kaotajate sõltuva, allutatud seisundi.
Lühidalt saaks Versailles’ rahulepingut iseloomustada kolmest aspektist: territooriumi kärpimine, sõjaväe piiramine ja reparatsioonimaksud. Saksamaa kaotas kaheksandiku oma Esimese maailmasõja eelsest pindalast, kusjuures elanikkonna enamuse sellel kaotatud territooriumil moodustasid sakslased . Osa neist aladest eraldati tõepoolest rahvahääletuse tulemuste alusel, kuid oli ka nii, nagu Sileesias, kus märtsis 1921 toimunud rahvahääletusel pooldas 60% elanikest jäämist Saksamaa koosseisu, rida Sileesia majanduslikult tähtsaid alasid anti aga rahvahääletuse tulemuste vastaselt võitjate toetusel Poolale. Andmaks Poolale väljapääsu Läänemerele eraldati Saksamaast „Poola koridoriga“ Ida- Preisimaa .
Ajateenistus Saksamaal kaotati, tema sõjavägi ei tohtinud olla suurem kui sada tuhat võitlejat, nendest mitte rohkem kui 4000 ohvitserid. Saksamaa ei võinud omada lnnuväge ega allveelaevastikku, ülejäänu laevastiku ja laevade suhtes olid samuti omad piirangud. Võitjad said õiguse okupeerida Reini vasaku kalda ala 15 aastaks, Reini paremal kaldal pidi Saksamaa demilitariseerima 50 kilomeetrili laiuse vööndi.
Reparatsioonid kujutavad endast sõjaga tekitatud kahju täielikku või osalist korvamist kaotaja poolt võitjale. Saksamaa oli tõepoolest võitjatele, eriti Prantsusmaale rohkem kahju tekitanud, kui võitjad temale, sest läänerindel oli ju sõda kulgenud Prantsumaa territooriumil. Sisuliselt tahtsid võitjad aga nõuda kaotajatelt, sealhulgas eriti Saksamaalt, palju rohekm kui need kahju olid tekitanud. Veelgi enam, kaotajad taheti koormata selliste maksudega, et neist ei kujuneks enam kunagi võitjatele majanduslikke võitlejaid. Kõige suuremad olid Prantsusmaa soovid. Prantsusmaa pakkus reparatsioonide summana välja 24 miljardit naela. Reparatsioonide suurus tekitas võitjate seas lahkarvamisi ja Pariisi rahukonverentsil selles suhtes üksmeelt ei saavutatudki. Versailles’ rahuleping nägi ette, et selle määrab kindlaks eriline komisjon 1. maiks 1920, seni hakkab Saksamaa juba maksma ja maksab 20 miljardit marka kullas ja kaupadega . Neil aastatel käsitleti Saksamaa reparatsioonide probleemi korduvalt rahvusvahelistel konverentsidel. 1921. aasal otsustati võtta Saksamaalt reparatsioone järgmise skeemi kohaselt: aastail 1921-1923- 2 miljardit kuldmarka aastas, 1923-1926- 3 miljardit, 1926-1929- 4 miljardit ja 1929. aastast peale iga aasta 5 miljardit ja seda kuni 1963. aastani.
Pariisi rahukonverentsil loodud nn. Versailles’ süsteem oli ülekohtune ja ebaõiglane. Selle süsteemi loojaid tõukasid tagant imperialistlikud motiivid. Eriti kehtis see Prantsusmaa kohta. Arvati, et kõige parem on oma julgeolekut kindlustada nõrgestades Saksamaad niipalju kui vähegi võimalik.