Arutlus - Versailles’ süsteem (3)

Versailles ’ süsteem – kas lüüasaanute karistamine või uus kord?
Peale I maailmasõda, mis toimus 28. juunist 1914 - 11. novembrini 1918, kujunes Euroopas välja poliitiline süsteem, mis kaitses sõja võitnud riikide (eelkõige Prantsusmaa ja Suurbritannia ) huve. Seda süsteemi iseloomustasid uute riikide teke Ida- ja Kesk-Euroopas ning vanade impeeriumite kadumine. Lepingud , mis moodustasid Versailles’ süsteemi, sõlmiti Pariisi rahukonverentsil, mis kutsuti kokku pärast I maailmasõda 18. jaanuaril 1919. Nende lepingutega lõpetati I maailmasõda ja alustati Euroopas uut korda.
Üheks peamiseks karistuseks võib lugeda seda, et Saksamaa pidi maksma reparatsioone. Võitjariigid soovisid rahuleppega sundida Saksamaad korvama tekitatud sõjakahjusid, nad tahtsid Saksamaad nõrgestada selleks, et ta ei kujutaks võitjatele edaspidi sõjalist ohtu. Kõige karmimaid rahutingimusi nõudis Prantsusmaa. Reparatsioonide üldsumma suhtes pooled kokkuleppeni ei jõudnud. Määrati kindlaks vaid esimene sissemakse – 20 miljardit dollarit kullas 1921. aasta 1. maiks . Sellest saab järeldada seda, et maailm oli ilmselgelt häälestatud Saksamaa vastu ning leping polnud mõeldud lepituse saavutamiseks, vaid võidetud vastase mahasurumiseks.
Saksamaale seatud tingimustest oli väga suureks karistuseks ka Saksamaa sõjaline nõrgestamine. Saksa sõjaväge vähendati kuni 100 000 meheni. Saksamaa pidi kaotama üldise sõjaväekohustuse ning moodustama oma sõjaväe (Reichwerh) ainult vabatahtlikest. Keelatud olid ka tankid ja lennukid . Laevastikus vähendati laevade arvu, järele jäi 6 soomuslaeva, 6 ristlejat ning 24 miinilaeva. Reini vasakkallas ning 50 kilomeetri laiune ala paremkaldal kuulutati demilitariseeritud tsooniks, sakslastel ei tohtinud seal olla vägesid ja nad ei tohtinud ehitada kaitserajatisi või teisi sõjalisi objekte. See kõik nõrgestas Saksamaa sõjalist olukorda, neil ei olnud võimalik end korralikult kaitsta vastaste eest.
Samuti kaotas Versailles’ rahulepingu kohaselt Saksamaa kõik meretagused valdused ning umbes kaheksandiku oma Euroopa aladest: Elsass -Lotring läks Prantsusmaale; Põhja-Schleswig Taanile, Saarima jäi 15 aastaks Rahvasteliidu haldusesse, mõned piirkonnad liideti Belgiaga, Posen (Poznán), osa Pommerist ja Sileesiast läksid taasloodud Poola koosseisu; Hultschin (Hlucín) anti Tšehhoslovakkiale, Memel (Klaipeda) Leedule ning Danzig (Gdańsk) muutus Rahvasteliidu kaitse all olevaks vabalinnaks. Saksamaa pidi loovutama oma territooriumist kaheksandiku ning mitu miljonit sakslast jäi elama väljapoole Weimari vabariigi piire . Võitjate kätte läksid ka endise Saksa keisririigi asumaad .
Teisest küljest võib Versailles’ süsteemi nimetada ka nö uueks korraks.Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Rahulepingu tingimusi dikteerisid võitjariigid ning mingil määral on õige, et võtjad kaotajatele selle käigus nõudmisi esitasid. Tugevamatel peakski ju olema võimalus oma nõudmisi ja arvamusi ennekõike esitada.
Pariisi rahukonverentsil loodi Rahvasteliit , mille ülesandeks peeti riikidevaheliste tülide rahumeelset lahendamist ja majandusliku ning kultuurilise koostöö korraldamist rahvaste vahel. Sellise organisatsiooni loomine oli Ameerika Ühendriikide presidendi Wilsoni idee. Rahvasteliidu mõte oli, et ei tekiks uusi konflikte, järelikult oli see suur samm olukorra parandamise poole. Rahvasteliidu loomist võib samuti lugeda uue korra loomise püüdeks.
Versailles’ süsteemi tingimused olid rasked peamiselt Saksamaale ning see süsteem ei olnud õiglane kaotajate suhtes. Saksamaal tuli maksta tohutuid reparatsioone, nad pidid loobuma oma territooriumitest ning nende sõjaline olukord ei olnud piisav, et end kaitsta. Samas võib leida mõned vastuväited lüüasaanute karistamisele. Uueks korraks võib seda mingi määral nimetada, sest võitjatel peakski ju olema mingi õigus kaotajatelt midagi nõuda ning samuti püüti Rahvasteliidu loomisega olukorda parandada ja konflikte ära hoida. Arvan, et pigem oli siiski tegemist lüüasaanute karistamisega, kuna lepingu tingimused olid lüüasaanutele liiga karmid , Saksamaa tunnistamine ainsaks sõjasüüdlaseks polnud õige, sest ainult Saksamaa ei olnud sõja puhkemises süüdi, ka teised riigid soovisid seda.