Versailles’ süsteem – kas lüüasaanute karistamine või uus ko (1)

Versailles ’ süsteem – kas lüüasaanute karistamine või uus kord ?
Esimene maailmasõda algas 28. juuli 1914 ning lõppes 11.novembril 1918. aastal. See sõda loeti lõppenuks, kui Antandi ja Saksamaa esindajad kirjutasid alla Compiegne’i vaherahule 11. novembril 1918. aastal. 18. jaanuaril 1919. aastal toimus Pariisi rahukonverents, millest võttis osa 26 Keskriikidega sõdinud riiki, kaotajaid ei kutsutud. Tähtsamad osavõtjad olid Suurbritannia , Prantsusmaa, Itaalia ja USA. Pariisi rahukonverentsil sōlmiti 28. juunil 1919. aastal Saksamaa ja vōitjate vahel Versailles’ rahuleping .
Versaille ’ rahulepingu tingimused oli karmid ning ebaõiglased sõja kaotanud riikide aga kõige rohkem Saksamaa suhtes, keda peetakse Esimese maailmasõja algatajaks . Saksamaad karistati mitmes aspektis.
Esimeseks karistuse punktiks olid reparatsioonid . Sõja käigus tekitatud kahjude eest nõudsid kõige rohkem korvamist Prantsusmaa ja Inglismaa.1922. aastal määrati reparatsioonide summaks 132 miljardit kuldmarka. Võitjad nõudsid kaotajatel rohkem, kui nad oleksid olnud võimelised maksma. Sakslased aga polnud võimeliselt tähtaegselt osamakseid tasuma ning see tõi kaasa Ruhri piirkonna okupeerimise Prantsuse ja Belgia vägede poolt 1923. aastal.1924.aastal võeti vastu Dawes`i plaan - Saksamaa reparatsioonide suurust vähendati ja nende tähtaegu pikendati.
Teine karistuse punkt oli territoraalne kärpimine. Vastavalt rahulepingule loovutas Saksamaa piirialad ning riigi territoorium vähenes seetõttu kaheksandiku võrra. Kaotatud territooriumitel moodustasid sakslased umbes 54,3% rahvastikust ning see tõi kaasa etnilised probleemid. Alsace – Lorraine läks rahulepingu tingimuste kohaselt tagasi Prantsusmaale, Taanile pidi Saksamaa loovutama Põhja-Scheswigi, Poolale Pommeri ja osa Sileesiast, Leedule Klaipeda ning Tšehhoslovakkiale Sudeedimaa. Saksamaa pidi loobuma oma asumaadest, mis hiljem Rahvasteliidu mandaatidega jagati suurriikide vahel.
Kolmas karistuse punkt oli sõjaline piirang. Saksamaa ei võinud omada lennuväge ega allveelaevastikku, tanke, lahingulennukeid ega raskeid kahureid, samuti kaotati sõjaväekohustus. Saksamaa armees võis olla kuni 10 000 meest ning vabatahtlikke kuni 15 000 meest. Võitjariigid said õiguse okupeerida Reini jõe vasaku kalda, mis jäi nende käsutusse kuni 15 aastaks.Reini jõe vasakul kaldal ei tohtinud olla sõjaväelisi üksusi ega kaitseehitisi.
Versaille’ süsteemi tingimuste tõttu kannatas ka Austria. Austria – Ungari kaksikmonarhia lagunes ning tekkis väike Austria vabariik, mille ühinemine Saksamaaga keelati ära 1919. aastal Saint – Germani rahuga. Ungariga sōlmiti 1919 juunis Trianoni rahuleping - lōigati ära etniliste ungarlastega asustatud alad. Territoorium vähenes 3,5 korda. Elanikkond vähenes 21 miljonilt 8 miljonile. 3,2 etnilist ungarlast sattusid teiste riikide kodanlaseks. Ungarile laskusid samuti reparatsioonid ja sõjaveälised piirangud.
Võib öelda, et Versaille’ süsteem oli ka uue korra tekkimine Euroopas. Lootuses, et maailm on sõjast prii , kirjutati 1920. aastal alla Briand – Kellogi paktile, millega liitunud riigid nõustusid loobuma sõjast, kui poliitikavahendist, kinni pidada Rahvasteliidu otsustest ning rahvusvahelistest õigustest.
Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et Versaille’ süsteem oli minu arvates pigem lüüasaanute karistamine, kui uue korra loomine Euroopas. Saksamaa oli need karistused mingil määral ära teeninud , sest tema oli Esimese maailmasõja algatajaks, kuid need tingimused olid liiga karmid ning võitjad ei mõelnud reaalselt.