Kas Versailles` rahutingimuste pealesurumine Saksamaale oli mõistlik tegu? (4)

Kas Versailles ` rahutingimuste pealesurumine Saksamaale oli mõistlik tegu?
Jaanuarist 1919 kuni jaanuarini 1920 toimus Pariisis rahvusvaheline konverents . Selle kutsusid kokku Esimese maailmasõja võitnud Antanti riigid, et sõlmida kaotajatega rahulepingud . Saksamaa ja tema liitlased kutsuti kohale siis, kui lepingutekstid olid valmis. Nõukogude Venemaad Antant ei tunnustanud, teda osalema ei kutsutud. Põhiküsimused konverentsil otsustasid Inglismaa, Prantsusmaa ja USA. Kaotajariikidega sõlmiti 5 lepingut (Austria-Ungari jagunes kaheks). Neist tähtsaim – Antanti ja Saksamaa vaheline Versailles` rahuleping sõlmiti 28. juunil 1919.
Saksamaa, kes oli tegelikult soovinud vaid oma liitlast Austria-Ungarit toetada, sai lüüa. Sakslased pidid nõustuma kõige raskemate rahutingimustega. Versailles’ lepingu põhjal kuulutati, minumeelest äärmiselt ebaõiglaselt, sõjasüüdlaseks Saksamaa, kes pidi loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku.  Hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele olematut 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Kuna ta aga ei suutnud seda tohutut summat maksta, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia ka veel Düsseldorfi ja Ruhri alad. Peale kõige selle Saksamaa veel ka desarmeeriti ( armee suurust piirati 100000 meheni ja relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke ning keelati üldine sõjaväe- kohustus. Keelatud oli ka omada õhujõude. Mereväes võis olla ainult 15 tuhat meest, kusjuures keelatud oli lahingulaevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine.).
Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahulepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha. Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima ränkade tingimustega rahulepingud ning ka nende maade rahvastele tundus võitjate käitumine ebaõiglane. Austerlased, ungarlased , bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Pidevalt avaldasid nad rahulolematust Versailles´s koostatud dokumentidega ning sellega, et prantslased ja inglased surusid oma rahutingimusi teistele peale( Pariisi rahukonverentsil loodud uus poliitiline korraldus sai nimeks Versailles´ süsteem, kuid sageli nimetati seda ka Versailles´ diktaadiks ).
Tõepoolest - kuidas sai süüdistada selles vaid sakslasi? Sakslased ei mõistnud, miks nende riik sõjasüüdlaseks tembeldati ja seda ka põhjusega, sest Esimese Maailmasõja puhkemise ajendiks oli tegelikult ju Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi ja ta naise Serbia poolt organiseeritud atendaat 28. juunil 1914. aastal Sarajevos. Järelikult oli õigus neil, kes väitsid, et Entente ' riigid tegid Saksamaast ja saksa rahvast patuoina, kellele pandi vastutus kümnete miljonite inimelude eest. Selline ebaõiglus põhjustas Saksamaal suurt rahulolematust (Aastatel 1919-1922 leidsid Saksamaal aset mitmed mässud ja riigipöördekatsed. Peamiselt osalesid neis armeest demobiliseeritud  sõdurid, kes rasketes majandusoludes ei leidnud tööd ja kes kogu oma energia kulutasid selleks, et terroriseerida kaaskodanikke. 1920. aasta kevadel üritasid nad haarata võimu (nn. Kappi putsch). Veidi varem, 1919. aasta jaanuaris korraldasid Saksa kommunistid oma võimuhaaramise katse. Kõigele lisaks pandi Saksamaal toime rohkesti poliitilisi mõrvu, mille ohvriteks langesid eelkõige need poliitikud , kes sõlmisid Entente´ga vaherahu ).
Aga mis toimus Versalles´ rahukonverentsil tegelikult? Tegelikult ei toimunud Versailles’ rahukonverentsil  suulisi läbirääkimisi võitjate ja kaotajate vahel.  Sõja kaotanud Euroopa keskriigid (Austria, Bulgaaria , Ungari ja Türgi) ei olnud konverentsil  esindatud ja neile esitati allkirjutamiseks juba valmis rahulepingud. Nagu juba teada, siis Saksamaa esindajaid Versailles' lossi istungitesaali ei lubatud (Neilt nõuti rahulepingu sätete tingimusteta aktsepteerimist, vastupidisel korral ähvardati jõu kasutamisega.  Samal ajal lootsid sakslased, et lepingus esitatud nõudmised ei kujune üleliia karmiks ja seda eelkõige tänu USA presidendi Woodrow Wilsoni “14 punktile”. Need Saksa rahva lootused  muidugimõista ei täitunud.). President Wilsoni 14 punktist leidsid mingil määral kasutamist vaid neli tingimust. Sellest hoolimata olid sakslased sunnitud lepingule alla kirjutama. Rahulepingu koostamise ajal hoiti Saksamaad blokaadis (mis jätkus, nagu juba teada, ka peale lepingule alla kirjutamist ja  saksa rahva silme ees seisis pidevalt näljasurma ähvardus).
Rahuleping oleks võinud olla Saksamaale tegelikult palju soodsam , kui ta oleks nõustunud mõni kuu enne sõja lõppu USA presidendi Wilsoni pakutud rahuplaaniga. See 14 punktist koosnev nn. Wilsoni rahuplaan nägi ette lõpetada sõda ilma kahjutasude nõudmiseta ja territooriumide kärpimisteta. Kuid Saksamaa lootis siis veel sinisilmselt võitu ega võtnud rahuplaani vastu. See oli nende poolt rumal käik, sest nad riskisid ju liiga paljuga. Sel hetkel nad arvatavasti ei suutnud just eriti adekvaatselt mõelda.
Tegelikult ei pidanud Saksamaa rahulepingust kinni- juba 1921. aastal sõlmis USA Saksamaaga separaatrahulepingu (hiljem sõlmiti sarnased lepingud ka Saksamaa liitlastega I maailmasõjas), Dawesi plaani alusel määrati Saksamaale reparatsioonide summaks 21 miljardit kuldmarka. Selle plaani alusel sai Saksa majanduse arendamiseks 800 miljonit kuldmarka laenu (mida ta kunagi ära ei maksnud), Saksamaa alustas relvajõudude taastamist juba mõne aasta pärast peale rahulepingu sõlmimist, 1935.aastal kehtestas üldise sõjaväekohustuse, 1936. aastal viis juba väed Reini jõe demilitariseeritud tsooni ning 1939. aastal ründas Poolat, muutes sellega Versailles` rahulepingu kehtetuks ning alustas II Maailmasõda.
Aastakümneid on meile korratud, et II maailmasõja põhjustajaks oli Adolf Hitler ja tema plaan vallutada maailm. Tegelikkus polnud aga kaugeltki selline ja sõja põhjused olid hoopis teised. Põhjuseks oli Versailles' rahulepinguga tekitatud tohutu ebaõiglus Saksamaa suhtes. Võitjad panid kogu vastutuse I maailmasõja eest Saksamaale, mis on naeruväärne. Saksamaa pidi loovutama tohutud territooriumid, mis olid ajalooliselt olnud Saksamaa osa ja olid asustatud sakslastest elanikega.Versailles´ rahuleping oli kui viitsütikuga pomm , mis oli paika pandud lääneriikide poolt ja plahvatas 1939. aastal Hitleri abiga ja enne mida suudeti veel päris mitut rahulepingu punkti rikkuda. Seega Versailles` rahutingimuste pealesurumine Saksamaale polnud absoluutselt mõistlik tegu.