Versailles rahu ja süsteem (8)

Versailles ' rahu ja Versailles süsteem
18.01.1919 Pariisis kogunenud rahukonverentsi eesmärk oli:
*Teha kokkuvõte I MS tulemustest
*Määrata kindlaks maailma sõjajärgne korraldus
Otsustavad hääled kuulusid nn suurele nelikule – UK'le, Prantsusmaale, USA'le ja Itaaliale. Rahulepingut Saksamaaga arutati pea pool aastat ning see allkirjastati Versailles' 28.06.1919.
*Saksamaa kaotas kõik meretagused valdused ning umbes kaheksandiku Euroopa aladest : Elsass-Lotring läks Prantsusmaale, Põhja-Schleswig Taanile, Saarimaa jäi 15 aastaks Rahvasteliidu valdusesse, mõned piirkonnad liideti Belgiaga, Posen, osa Pommerist ja Sileesiast läksid Poola kosseisu, Hultschin anti Tšehhoslovakkiale, Memel Leedule ning Danzigist sai vabalinn.
*Saksa sõjaväge vähendati 100 000 meheni. SM pidi kaotama üldise sõjaväekohustuse ning moodustama oma sõjaväe vaid vabatahtlikest. Keelati allveelaevade omamine . Reini vasakkallas ning 50 km laiune ala paremkaldal kuulutati demilitariseeritud tsooniks, sakslastel ei tohtinud seal vägesid olla.
*Saksamaa pidi maksma reparatsioone, st korvama võitjate sõjakulutused.
4.06.1920 allkirjastati eraldi rahuleping Ungariga – Trianoni leping ja 10.09.1920 Austriaga – Saint-Germaini leping.
*Doonau monarhia kui suurriik likvideeriti. Moodustati kolm riiki: Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia.
*Endise A-U suured alati liideti Serbiaga
*A-U endised alad Galiitsia ja Transilvaania läksid Poola ja Rumeenia valdusesse.
*Kõik need riigid kohustusid maksma reparatsioone, Austria ja Ungari suhtes kehtestati ka sõjalised piirangud.
Rahuleping Bulgaariaga, Neuillys 27.11.1919 nägi samuti ette reparatsioone ning alade loovutamist Jugoslaaviale ja Kreekale. Bulgaaria kaotas väljapääsu Egeuse merele .
10.08.1920 sõlmiti Türgiga Sevresi rahuleping, millega ei jäänud endisest Osmanite impeeriumist midagi järele.
Versailles' lepinguga anti Saksamaa kolooniad üle Inglismaale ja Prantsusmaale, osa kolooniatest said endale ka Belgia ja Portugal . SM Vaikse ookeani valdused läksid Austraaliale ja Jaapanile. Lähis-Ida territooriumid ja endised Saksa kolooniad mitte ainult ei vahetanud omanikku, vaid neist said mandaatmaad, mis pidid teatud perioodi möödudes saavutama iseseisvuse.
Rahvasteliit , kes kõik need mandaadid välja andis, oli samuti loodud Pariisi rahukonverentsi otsusega. See org. pidi ära hoidma sõdu ning aitama rahvusvahelisi tülisi rahumeelselt lahendada.
Selle juhtorganid olid Täiskogu (kõik liikmesriikide esindajad) ning Nõukogu, kuhu kuulus 5 alalist liiget (Inglismaa, Prantsusmaa, USA, Itaalia, Jaapan) ning 4 tähtajaliselt valitud liiget.
Rahvasteliitu ei kuulunud esialgu Saksamaa ega Nõukogude Venemaa, samuti loobus USA.
Versailles' süsteem ja USA. Washingtoni leping
Wilson arvas , et tuleks luua Rahvasteliidu relvajõud, mis annaksid org. otsustele suurema kaalu, ning vähendada samal ajal tunduvalt liikmesriikide rahvuslikke relvajõudusid. UK ja Prantsusmaa ei olnud sellega nõus. Rahvasteliidu autoriteeti jäid toetama Prantsuse armee ja UK laevastik .
USA ei tahtnud, et USA võtaks enda kanda vastutuse sellise maailmakorra tagamise eest. Oli selge, et varem või hiljem hakkavad mässama need maad, kellele oli liiga tehtud.
USA otsustas isolatsionismi kasuks. Ameerikale tegi aga muret Jaapani konkurents Vaiksel ookeanil ja Ida-Aasias. USA oli vastu kolooniate süsteemile. Jaapan aga suurendas oma relvajõudusid ja eelkõige laevastikku.
USA algatusel kutsuti kokku Washingtoni konverents (13.11.1921-6.02.1922), millest võtsid osa UK, Prantsusmaa, Jaapan, Itaalia, Hiina, Madalmaad, Belgia ja Portugal . Konverentsi tulemuseks oli mererelvastuse piiramise leping, Vaikse ookeani saarte (va Hawaii ) demilitariseerimise leping ning Jaapani vägede väljaviimine Vene Kaug-Idast.
USA sõlmis eraldi rahulepingud Saksamaa endiste liitlastega ning need ei sisaldanud reparatsioone.
Charles Dawesi juhitud komisjon jõudis järeldusele, et Saksamaa ei suuda reparatsioone maksta ning pakkus välja Dawesi plaani, mis nägi ette reparatsioonimaksete vähendamist ning Saksamaale laenuandmise ja investeeringute võimaldamist maa majanduse taastamiseks. Plaani võtsid omaks nii UK kui ka Prantsusmaa.
1928. töötati USA ja Prantsusmaa koostöös välja Briandi-Kelloggi pakt, millega sõjad kuulutati riikliku poliitika teostamise ebaseaduslikuks vahendiks ning agressiivne sõda kuulutati kuriteoks. Mõne aasta jooksul allkirjastasid pakti pea kõik maailma riigid.
Saksamaa ja Kesk-Euroopa riigid 1920. aastail
Saksamaa välus 1924. kriisist: rahandussüsteem stabiliseerus, algas majanduslik tõus, Weimari vabariigi liberaaldemokraatlik režiim pidas vastu survele paremalt ja vasakult. 1925. a. sai presidendiks Paul von Hindenburg , tal oli suur võim, mis kujunes talle hädavajalikuks, kuna tema pooldajatel riigipäevas polnud häälteenamust. Tähtsamad parteid:
*Tsentristlik liberaalne erakond Tsentrum – esindas SM Lõuna- ja Läänealasid, katoliitlikke piirkondi, sai 15 % häältest.
*Saksa Rahvuslik Rahvaerakond (DNVP) oli meelestatud monarhistlikult ning esindas rasketööstuse ja põllumajanduse huve – 20% häältest.
*Mõõdukalt parempoolne Saksa Rahvapartei (DVP) sai 10-15%
*Kommunistid 8-10% häältest
*Hitleri partei ei ületanud aga 5% taset
1924-1928 õnnestus riigis luua valitsused, mis toetusid paremstsentristlikule või vasaktsentristlikule enamikule. Peaaegu kõikides selle perioodi valitsustes domineeris Stresemann. Tema eestvedamisel sõlmiti Locarno leping ning 1926. a sai SM'st Rahvasteliidu liige.
1920ndail oli SM'l kaks välispoliitikat: üks oli läänelik Stresemanni poliitika ja teine revanšistlik, mida vaikides toetas president . Seda teostasid isamaalised massiorganisatsioonid (Teraskiiver).
SM valmistus II MS'ks:
*Saksa ohvitserid õppisid tankide juhtimist Venemaal, sest SM'l ei tohtinud neid olla
*Kruppi firma hakkas valmistama õhutõrjekahureid Punaarmee jaoks
*SM sai laene ja investeeringuid USA'lt
Kesk-Euroopa riikide vahelised suhted olid üsna pingelised :
*Tšehhoslovakkia, Poola, Jugoslaavia tegid panuse liidule Antant'iga
*Austria, Ungari, Bulgaaria leidsid , et Antant ja Versailles' süsteem tegid neile liiga