................................................................... 6 Tanutamine..................................................................................................................................6 Tanutamine..................................................................................................................................6 Tanutamine..................................................................................................................................6 Veimevaka jagamine................................................................................................................... 6 Veimevaka jagamine................................................................................................................... 6 Veimevaka jagamine................................................................................................................... 6 KOKKUVÕTE.........................................................................................
see o tennü teeda mööda, Kui ma saa mehe meelelise, kudanu koa radadele abielu armulise, see ei ole suikun suitsu-aiga sis ma koo sisse siidikirja, pääle kao päävkirja. otse` ella kuukirja, Sis sai mehe meelelise, ala kao aokirja, abielu armulise. Tüüp 2831 D3 Veimede tunnistamine [Pulmalaulud Veimevaka jagamine]: ,,See`p oli neiu, mis oli meile: See o tennu, tillukene, see o laanem, latsekene, ema tennu eluea, esi tennu ea-aea. Sel o kirstun kirivesse, alla kaane kalevese, kirsutäüsi kindasida,
.........................................................6 Pulmategelased............................................................................................................................6 Söömine....................................................................................................................................... 8 Tanutamine..................................................................................................................................8 Veimevaka jagamine................................................................................................................... 8 3. PULMADE LÕPP........................................................................................................................ 9 KOKKUVÕTE.............................................................................................................................. 10 KASUTATUD ALLIKMATERJALID...................................................................
tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. 2. päeval : Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Sellega seostunud tavad on samasugused nagu saajarongi saabumisel mõrsjakoju. Söömise ajal,või pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. 3. päeval : Kolmanda pulmapäeva töhtsaim sündmus oli veimevaka jagamine, mille algatas saajarahvas. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Enamasti lõpetati pulmad traditsioonilise lõputoiduga, enamasti oli selleks kapsad või kapsasupp.
· Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. · Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. · Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma · Pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine · Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks · Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega · Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. · Veimekirst toodi koos vakarahvaga. · Veimede jagamise algatas saajarahvas. · Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. · Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma" VEIMEVAKA JAGAMINE
Noorpaar läheb esimeseks ööks magama lambalauta (ase on lakas või aidas). Aseme teeb peig heintest mille ta on ise niitnud. Noorpaari juhivad aseme juurde peiu ema ja kaasanaine. Asemele jätab noorik vöö ( või sukad või kingad ). Hommikul äratatakse noorpaar laulu, pillimängu või huikamisega. Pesuvee toomine on peiupoisi või pruuttüdruku ülesanne. Pesuvette viskab noorpaar raha, mis jäi vee välja viiale. Kolmas pulmapäev. Kolmandal pulmapäeval on veimevaka jagamine. Veimekirst tuuakse koos vakarahvaga. Kirstu lahti laulmise algatab saaja rahvas. Vakarahvas nõuab kirstu launastamist. Isamees või peiupoiss peab panema kirstu keskele ja igale nurgale mündi, peale seda avatakse kirst. Raha saab noorik endale Veimed on kirstus veimevaka sees. Pruudivend toob veimevaka pea peal lauale, mille taga istub noorpaar ning isamees ja kaasanaine. Isamees kutsub veimede saajad ükshaaval nimepidi ,,pulma". Veimed ulatab saajale pruudivend mõõga otsas
lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega Kolmas päev Kolmanda päeva tähtsaim sündmus oli veimevaka jagamine Veimed=mõrsja kingid pulmalistele Pulmade lõpetus Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama
Seegi oli sigivust taotlev komme. Söömaajale järgnes uus etapp pulmakombestikus, nimelt peiukodu ja majapidamise tutvustamine mõrsjale. Peiu ema talutas miniat läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi ka kaevul või muul veevõtmiskohal. Igale poole, kuhu noorikut viidi, ja kõigele, mida talle näidati (nt. loomad), pidi minia andeid panema. Andeid pandi ka kohati tarbeesemetele (pada, luud jne.). Kommete erilõik on seotud mõrsja veimevaka toomisega. Kirst veimevakaga kas toodi kaasa koos mõrsjapoolsete pulmalistega niisiis pärast mõrsja lahkumist või saadeti peiu poole enne noorpaari ärasõitu mõrsjakodust. Ka kirst tuli enne teelesaatmist peiupoistel välja lunastada. Kirstu lunastajateks olid isamees peiupoistega või kirstumeestega. Kirstu eest nõuti ,,lukuraha", hõbedat kirstu või ,,laeva" (Lääne-Eestis nimetati kirstu laevaks) parandamiseks jne.
Asemeriided tõi noorik. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Hommikul äratati noorpaar laulu või pillimänguga. Asemele jättis noorik vöö. Esemed sai see, kes aseme üles tegi. Pesuvee toomine oli peiupoisi või pruuttüdruku ülesanne. Pesuvette viskas noorpaar raha, mis jäi vee väljaviijale. Valitses uskumus: kes noorpaari pesuveega silmi peseb, on järgmine abielluja. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimevaka pea peal lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma". Veimed ulatas saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka- ja kindapaar oli "täiend anded"
Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega. Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. Hiljem on ase tehtud lakka või aita. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Aseme tegi peig heintest, mida ta ise oli niitnud. Asemeriided tõi noorik. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Veimede jagamise algatas saajarahvas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku
Kurtes, et peigmees on ostnud katkise põlle, kutsus ta pulmalisi põlle lappima. Lapiti mõistagi rahaga. Kogutud raha jäi mõrsjale. Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega. Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli. Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Veimed olid veimevaka sees. Esimesena anti veimed ämmale ja äiale, siis said pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Mitmel viisil rahakorjamine oli pulmades üldine. Kõige uuem ja ühtlasi kõige levinum oli viinaga rahakogumine pärast veimede jagamist. Noorpaar istus laua taga, laual viinapudel ja tühi taldrik. Isamees kutsus pulmalisi laua
Siis ei kasutatud avalikult sõnu "aluspüksid" või "alustalje". Kasutusel oli lihtsalt aluspesust rääkides sõna "need". Nii nägingi sellel näitusel meie esivanemate privaatsemat, samas ka argisemat poolt. Näituseeksponaadid olid valdavalt pärit Viljandi ja Heimtali muuseumi kogust ning erakogudest. See vanavanade aluspesu on meie jaoks kui müstika. Kõik puha linane, hele, käsitöö, pitslisanditega jne. Tekib ettekujutus nooriku veimevaka suurusest, mis pidi mehelemineku ajaks valmis ja riidekirstus olema. Oi, millised alusseelikud ja pika säärega püksikud, korsetid ja tripivestid! Näitust külastades oli tunne nagu oleksin sattunud kellegi salajasse kambrikesse ja püüdnud hoolega varjatud saladust piiluda. Oli huvitav ja hariv kogemus. Nüüd tean rohkem vanavanemate pesust. Tean, mida nad pikkade ja kurguni kinninööbitud kleitide, särkide ja seelikute all kandsid, sest vanad fotod ju seda teavet ei sisalda.
Kes pulma õlut kaasa ei toonud, pidi raha annetama. Esimene öö mehe ja naisena veetis noorpaar tihti hoopis lambalaudas. See pidi tagama head karjaõnne. Voodi alla pandud kirves või nuga tõid esimeseks poisslapse, tõlv või kurikas tüdruku. Soovitud oli ikka poiss. Kui aga noorik tahtis tulevases elus võimu enda kätte saada, pidi ta pulmaööl peigmehe vanad püksid padja alla panema. Öösel ei tohtinud magades teineteisele selga keerata, siis tulnud tülirohke abielu. Veimevaka jagamine pulma viimase päeva tähtsaim sündmus. Pruut jagas ande oma uutele sugulastele. Täied veimed olid sukad paeltega ja kindad, pooled veimed olid kas kindad või sukad. Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19.sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama. Pulma lõpp Pulma lõpp oli tarditsiooniline ja külalised pidid sellest ise aru saama. Kui lauale toodi
Sõidu ajal pidi neiu oma näo katma, et kurjad jõud ligi ei pääseks. Kirikust koju jõudes kinkis pruut isamehele kindad ja pidutseti õhtuni. Õhtul hilja andis peigmees oma tulevasele ämmale kingitusi ja läks siis koju. Harva tuli ette, et ta jäi aga pruudi juurde ööseks ja läks koju alles hommikul. Viimaseks ürituseks enne pulmi olid suured viinad, mida peeti laupäeva õhtul nooriku kodus. Kokku oli kutsutud noorpaari sugulased-lähedased ja nood pidid pruudile veimevaka täitmiseks kingitusi kaasa tooma. Pidu algas videvikus ja pidutseti kaks ööd ja üks päev. Pruut tavaliselt jagas sellal kingitusi oma tulevase lähemale perekonnale, isamehele ja tolle naisele. Peigmehe ülesanne oli kokkutulnuid saia ja viinaga varustada. Pulmade toimumise aeg ei olnud ette kirjutatud, kuid pärast kosjasid pidi vahele jääma vähemalt kolm pühapäeva, et siis kirikus pruutpaar maha hõigata. Ainus aeg, mil pulmad olid keelatud, oli paastuaeg vastlapäevast lihavõtteni
20 .
saj-ni on kihladest säilinud ainult kihlasõrmus, mida kantakse vasaku käe neljandas sõrmes.
(EE 4 1989: 489)
Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem
ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel
järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused
ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel
hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast. Oli ju kombeks, et pruut andis kõigile
pulmalistele kingitusi – veimeid. Enamasti olid nendeks kootud esemed, mida hakati
laemaalidel. Kaheksakanda kasutas ka 15. sajandi Tallinna kunstnik Michel Sittow oma teosel «Madonna lapsega», kus seda on kujutatud vaibal Jeesuslapse all (vt ka pilt 3 ja 4). Kunstnik on ühendanud Kristuse tuleviku (ülestõusu) tema lapseeaga. Ka teised kunstnikud, näiteks Jan van Eyck, Rogier van der Weyden, Carlo Crivelli, on kasutanud sarnase teemaga teosel kaheksakanda. Eesti rahvakunstis omab kaheksakand koidutähe tähendust pruudipõlledel ja veimevaka kaantel, kus sümboliseerib samuti uue aja ehk abikaasaks olemise algust. 20 Pilt 3.M.Sittow «Madonna lapsega»20 Pilt 4.Kaheksakand samal maalil20 2.3. Kaheksakand tänapäeval Arvatavasti võib ka tänapäeval pidada kaheksakanda kõige populaarsemaks ornamendiks. Isiklikult olen seda näinud kõikjal kunstiteostest sussideni. Ka mu küsitlusele vastanutest olid 69% kaheksakanda mõnel esemel kaunistusena näinud. Vaid 14% andis vastuseks kindla ei,
tundmine ning väike pidu mõrsja kodus lähedaste ringis. 20 . saj-ni on kihladest säilinud ainult kihlasõrmus, mida kantakse vasaku käe neljandas sõrmes. (EE 4 1989: 489) Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast. Oli ju kombeks, et pruut andis kõigile pulmalistele kingitusi veimeid. Enamasti olid nendeks kootud esemed, mida hakati valmistama lapsepõlves. Veimevakka valmistati: sukki, sokke, säärepaelu, vöösi, kindaid. Peale selle sisaldas vakk särke äiale, padjapüüre ja põlli ämmale. (Peterson 2006: 52) Tänapäeval on aga pulmade traditsionaalne osa aga vähenenud, sest igaüks
[4] 31 4.2 Peidus, kuid oluline! 32 Eks defineeri ju iga ajastu moejoone just siluett ning peidus olev pesu on selle juures isegi olulisem 33 kui kleidid. Kuigi pesul oli naistegarderoobis täita väga oluline roll, jäi see kuni 19. sajandi lõpuni Ingrid Paats silmatorkav moekunstnik 1 kõrvaltvaataja pilgu eest varjule. Tol ajal läks igal (jõukal) naisel vaja lugematul arvul alusseelikuid, 2 kleite ja särke. Abielluvale naisterahvale oli üks olulisemaid riitusi veimevaka üleandmine just see 3 sisaldas kõiki esemeid, mida läks vaja selleks, et "ilus ja puhas" olla. [4] 4 19. sajandi lõpu belle époque'i aegses Pariisis muutusid alusriided esimest korda showelemendiks, 5 kui Montmartre'i kompleksivabad tantsijannad ja lõbutüdrukud neid kankaani vihtudes 6 pealtvaatajaile paljastasid. Muide, tol ajal kandsid naised seeliku all veel aluspükste eelkäijaid, mis 7 olid jalge vahelt kinni õmblemata. [4]
Neid kingitusi on kutsutud kihlad või pandid. Kui pruutpaar oli kolmel pühapäeval kirikus maha hõigatud,siis võis pulmi pidama hakata. (Karu, 1997: 6) Kosjade ja pulmade vahelisest pikkusest on väga erinevaid kirjapanekuid. Kui kosjas käidud kevadel, siis tavakohaselt peeti pulmi sügisel. Hilisematest aegadest teated räägivad aga sellest, et just jaanipäeval sõlmitud pulm on kõige püsivam. Pulma-eelse perioodi kõige tähtsam ettevõtmine oli veimevaka valmistamine. Pruudi poolt pulmalistele jagatavad kingitused olid veimed ja veemed. Selleks tulid kaasa aitama külatüdrukud ja lähemad sugulased. Pruut käis külas ka viinutamas ehk teisisõnu veimi ja nendeks vajalikku materjali korjama. Pulmapidu ise võis kessta kahest päevast nädalani. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka, ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. (Meri, 2003: 20)
perekonnasuhted ning usundilised kujutelmad. Lepingu tähtsust rõhutas rikkaliku kombestiku ja muusikaga pikk pidu, mis kestis keskmiselt kolm päeva. Eestis peeti pulmi tavaliselt sügisel, kui saak oli koristatud. Olulisi hetki pulmas rõhutasid rituaalsed laulud, itkud või loitsud: saaja (peiu ja tema saatjate) vastuvõtmine mõrsjakodus, mõrsja välja nõudmine ja ehtimine, mõrsja lahkumine isakodust, peiu ja mõrsja kiitmine ning laitmine, tanutamine, veimevaka jagamine jpm. Mõnikord laulsid peiu- ja pruudipoolsed suguvõsad võistu, näiteks pidi saajarahvas saabudes ennast mõrsja "väravast sisse laulma". Rahvaluulekogudes on pulmalaulude osa kõige suurem. Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast ei leitud, kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil
lõpuks pandi põll õigesse kohta ja saigi hakata seda lappima. Esimese raha viskas sisse peigmees ja tema järgi tegid seda ka pulmakülalised. Sellele järgnes veel pruudi tantsitamine, mis algselt kuulus viljakus ja sigivusrituaalide hulka, hiljem kujunes sellest ka rahakogumise ettekääne. Esimese öö mehe ja naisena veetsid noorpaar tihti hoopis lambalaudas. Noorpaari magama viimine oli seotud mitmete rituaalidega ja see toimus tähtsate pulmategelaste saatel. Veimevaka jagamine oli pulma viimase päeva tähtsaim sündmus, kus pruut jagas ande põhiliselt oma uutele sugulastele. Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19. sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama. Pulma lõpp oli traditsiooniline ja sellest pidid külalised ise aru saama. Kui lauale toodi kapsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Järgmisel
annaabi.ee 
