Huvitavaid elamusi (0)

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium

Huvitavaid elamusi
Essee
Koostaja : Anneli Mihkelson
9.Klass
Pärnu 2009
Huvitavaid elamusi
2009 aasta veebruaris võis Pärnu muuseumis EGeS eestvedamisel vaadata näitust “ Sugupuu uurimine ja vormistamine-see on imelihtne ”.
Juba algklassides tuli uurida oma päritolu ja põlvnemist ning kanda andmed töövihikusse sugupuud kujutavale lehele. Polnud sugugi lihtne töö. Jah, me teame oma vanemaid, vanavanemaid nime pidi ja sealt edasi on enamasti “tühi maa”. Juba kolmandat põlvkonda tagasi me ei tea. Isegi oma vanaemade ja vanaisade sünni- ja surmadaatumid on meile mõistatuseks. Mina leidsin viimased piltidelt, mis on tehtud surnuaiast või uurisin vanaemalt, kes veel elus. Helistasin oma sugulastele, tuhnisin vanades albumites ja midagi ma siis ka kokku leidsin. Nüüd, tagasi sellele tööle mõeldes, saan väita, et teame oma sugupuust ikka väga vähe. Meil on tunne, et tunneme oma suguvõsa ja sugulasi, aga see osutub sageli petlikuks.
Seal näitusel oli väljas sugupuude uurijate nö elutöid. Suurim sugupuu näitusel võttis enda alla pea terve seina pinna. See oli vana võimas Karude tamm, millel sadu ja sadu lehti ning oksi nimedega. Tammesid oli puudena igas kujunduses ja suuruses. Tundub, et tamm on eestlastele südamelähedane puu, sest kujutab vastupidavust ja jätkusuutlikust. Silma jäi ka uhke vaibakujuline tikitud sugupuu, mis nägi välja oma värvilisuses nagu mulgi muistne saanitekk. Võimsa mulje jättis fotodega illustreeritud sugupuu. Pea kõik selle suguvõsa esindajate fotod olid leitud, puudus mõni üksik pilt. Ilmselt ei suudetud kõiki ülesvõtteid hankida. Arvan, et puuduvad pildid olid inimestest, kes elasid keerulisel ajajärgul, kus kõik maine võis lihtsalt hävida. Igatahes selline fotodega nn andmepank on eriliselt väärtuslik järgnevatele põlvedele. Sealt näeb tulevane Jüri või Mari peale nime ka oma esivanema välimust, riietust , soengut jne. Nagu elav ajalugu. Lasnade sugupuu oli püütud mahutada küll väiksemale paberi pinnale, kuid kui seda tihedat töölehte suurendada, oleks võinud see katta mitmeid ruutmeetreid seina. Tõstamaa kandist oli väljas üks vähestest kõugutabelitest.(poolringi kujuline sugupuu). Veel jäi meelde üks puu, mis oli nii mehine, et näha oli ainult meesliin. Pikima sugupuu ülestähendus oli vasakult paremale meetreid pikk. Suguvõsade ajalugu oli näitusel kajastatud erisuguste puude, tabelite ja piltide abil.
Tulin näituselt ära tundega, et küll oleks vaja oma suguseltsistki inimest, kes sellisest tööst innustuks. See töö sobib inimesele, kes huvitub suguvõsa ajaloost, tahab tuhnida arhiivides või vanades kirikuraamatutes. Minu vanavanaisa Arnold Uba olevat minu ema jutu järgi sugupuud uurinud ja paberile kandnud, kuid kahjuks on see ema mälestus vanavanaisa tööst jäänud tõestamata. Oleme küll püüdnud leida seda metallist vutlarit, kus vanavanaisa oma suurt tööd hoidis, kuid see on jäänud meile kättesaamatuks unistuseks.
Näitusel tekkis korraks isegi mõte, et mis seal ikka rasket on. Innustab ju näituse pealkirigi, et uurimine ja töö vormistamine on imelihtne. Jään siiski arvamuse juurde, et selleks peab olema entusiasmi, palju aega, tahet, kannatust ja ka loovust . Loodan, et need sugupuud, mis nii hoole ja armastusega kokku kogutud, ka edaspidi uute põlvkondade lisandumisega täiendatud saavad. Et keegi võtab alati teatepulga selles töös üle ja jätkab juba tehtut.
Sel suvel võis Pärnus näha ka Viljandi muuseumi näitust “Need....” Kentsakas pealkiri juba ise kutsus väljapanekut uudistama. Ma olin siiski midagi juba kuulnud televisiooni vahendusel sellest näitusest. Nägin seal siis 20. sajandi esimese poole pesumoodi. Eksponeeriti pesuesemeid aastatest 1900-1950. Huvitav oli see, et aluspesu pesuesemed on pärit ajajärgust, mil neist rääkimine oli üldine tabu. Siis ei kasutatud avalikult sõnu “aluspüksid” või “alustalje”. Kasutusel oli lihtsalt aluspesust rääkides sõna “need”. Nii nägingi sellel näitusel meie esivanemate privaatsemat, samas ka argisemat poolt. Näituseeksponaadid olid valdavalt pärit Viljandi ja Heimtali muuseumi kogust ning erakogudest.
See vanavanade aluspesu on meie jaoks kui müstika. Kõik puha linane , hele, käsitöö, pitslisanditega jne. Tekib ettekujutus nooriku veimevaka suurusest , mis pidi mehelemineku ajaks valmis ja riidekirstus olema. Oi, millised alusseelikud ja pika säärega püksikud, korsetid ja tripivestid! Näitust külastades oli tunne nagu oleksin sattunud kellegi salajasse kambrikesse ja püüdnud hoolega varjatud saladust piiluda. Oli huvitav ja hariv kogemus. Nüüd tean rohkem vanavanemate pesust. Tean, mida nad pikkade ja kurguni kinninööbitud kleitide , särkide ja seelikute all kandsid, sest vanad fotod ju seda teavet ei sisalda.
Need siis olid minu huvitavamad , samas ka harivad elamused muuseumide vahendusel.